Inimesed koos, suhtlemas, tegutsemas, aega veetmas – korraga kostab ruumis hüüatus – välja on öeldud, kellegi nimi või väljend - Eiii, Ära teeeee, Ootaaaa, Vaataaaa, Peatuuu! Sõna kõlab intensiivselt välja suunatuna – see on sõnumi edastus – Hinge põhjast kõlavana, sest kõikide eelnevate aegade takistused, hülgamised, keeldumised tuleb ületada – Minu info on oluline – arvesta sellega.
Sõnumile eelnes midagi, keegi tegi või oli kuidagi või oli tegemas-olemas – selles eelnevas või vahetus oli põhjus, miks kõlas üle võlli minev edastus – nüüd tuleb Mind kuulda võtta/ nüüd ei tohi Minule vastu vaielda/ nüüd ei ole õigust Mind valeks nimetada/ nüüd ei ole põhjust Mind tühiseks pidada – Mina olen oluline.
Vägivaldse keskkonna kasvandik on see, kes hüüab – tema teeb jõulise liigutuse, mida saadab lootusetus – ta teab, et nagunii ei kuulata ega arvestata ega hoolita – see on tema kogemus. Ikkagi ta annab endast teada – ta reageerib nähtavalt, sest tema taluvuse piir on ammu ületatud.
Kiledama ja paigast ära oleva häälega öeldu annab teada, et inimesel ei ole pidavat pinda jalge all ega tasakaalu. Ta on endiselt laps, keda lükatakse kõrvale ega peeta tähtsaks, vaid nimetatakse segavaks ja häirivaks. See tähendab, et ta on x vanuses inimene, kes ei ela ühena toimivas meeskonnas – ta ei ole võrdne ega aktsepteeritud – ta on vähem ja vaigistatu.
Verbaalne füüsiline reaktsioon, enesele olulise kohta – see on reageerimine, et ära hoida, et peatada ja enese sees peituv, ahastust väljendav, karje vallandada. On teadmine, et muidu tuleb, jälle, enesel rohkem panustada/ iseendal, jälle, vastutus võtta/ enesele jääb, jälle, vähem/ taas jäävad tagajärjed enese kanda.
Seda hüüet võivad saata vihaga toetatud väljendused ja jõulised liigutused – see on enesele antud jõud, et liigutada vaikijaid, eirajaid ja takistajaid – see on enesele antud jõud, et väljendada enese olemas olemist – see on enesele antud jõud, et ennast välja elada – see on enesele antud jõud, et näidata enesele osaks saavat. Vihase väljenduse taga on frustratsioon ja jõuetus – inimene on abitu – tema ei saa muuta enesele osaks saavat.
On tavaline, et vägivaldses keskkonnas jääb selline lugu lihtsalt sõnumi edastuseks. Oht läheb mööda, tegu on ära tehtud, teema saab lõpetatuse – inimene võtab vastu osaks saava ja lepib sellega, harjunult – Mina – ning seejärel teeb ära selle, mis jäi tema kanda, harjunult.
Võib olla, et lugu ei vaibunud lihtsalt, sest see, kellega seonduvalt hüüe vallandus, reageeris vihaselt vastu või nähvas – Minuga nii ei räägita! See on samasugune füüsilise tasandi Mina sõnum, mis annab teada, et reageeritakse tunnetega, kuid ei rahus ja tasakaalus olevatena. Tundejõudu kasutades selgitatakse välja see, kes on olulisem, et siis sellega piirduda – mõlema Mina sai kinnituse, üks olulisemana ja teine vähemana, inimesed rahuldusid/ leppisid selle teadmisega.
See kõik tähendab seda, et toimitakse pealispinnal ega vaadata loo sisse – Mis on inimese hüüatuse sisu ja tema sellise lahenduse taga? Miks ta ei anna endast teada rahulikult ja selgelt? Milles tema teema seisneb? Mida on tema jaoks liiga palju? Milles temale tuge ei ole? Milles on ta üksinda? Milles temaga ei arvestata?
Meeleheitlik ja abitu hüüe, ka sõnatu ja hääletu, on tavaline keskkonnas, kus ei ole avatud suhtlust, hoolimist, tähelepanemist ega võrdsust. Välja öeldule ei keskenduta ja see läheb kõrvust mööda. Ollakse harjunud, et midagi öeldakse ja tahetakse, kuid seda peetakse lihtsalt välja elamise vormiks, millesse ei pea tõsiselt suhtuma – see on selline suhtluskeel.
Info edastajat ei peeta oluliseks ega tõsiselt võetavaks – tema sõnumit saab eirata. Kui olla eemale hoidev ja mitte osa võtta, siis teine teeb ise, lahendab ise, jätkab ise – milleks siis lasta ennast häirida. Info edastaja tahab midagi sellist, millega ei nõustuta ega peeta seda vajalikuks, õigeks – pigem on see isiklik häirimine ja takistamine. On selge, et selle vastu protestitakse. See on vähendav suhtumine ja vägivaldne käitumine.
Inimene, kes hüüatab, ei saada oma sõnumit teele tühjast – tema kanda on rohkem, kui tema jaoks õige - teda häirib see, mis on ühine – kõik saavad sellest osa, kõik kasutavad, kõigi jaoks on see võimalus – kuid see on ühine, mille eest vastutab ainult üks ning teised ei tee seda temale kergemaks, vaid raskemaks.
Teised annavad teada, et nemad nõuavad õigust kasutada, enesele sobivat tulemust, kuid ei taha kogu looga seotud teekonda – ainult kindlat osa sellest. Seega nad ei tunnusta ega toeta – nemad ei ole ühine õlg. Ei ole ainult Minule, ei jää ainult Minule – kuid jätate ainult Minule.
Pesemata nõud, porised jäljed, praht põrandal, mustad riided, lahti jäetud kraanid, katki läinud nutimaailm, rikutud riided, valguse pidu, raha küsivad nõudmised – kellegi töö, kellegi aeg, kellegi hool. Mõistmatus, hindamatus, väärtusetus. See ongi põhjus, miks kõlab hüüd, kui järjekordne hoolimatus ja mõistmatus leiab aset ja vaatab vastu – Miks ainult Mina – miks mitte teine/ teised?
Kollektiivi dünaamika – kõik võtavad vastutuse ja panustavad ja hoiavad või on vastutus jäetud ühele, kes teeb ja toob vajamineva, millest teised saavad osa. Inimene on mugav ja vältiv, ta ei võta osa ja vastutust kanda, kui sellest on võimalus kõrvale põigelda. Sellest saab harjumus, mis saadab suureks kasvavat inimest - sellest saab tema normaalsus.
See on rollidele ehitatud Maailm, milles on ülesanded ära jagatud – Minu ja Sinu – kindel sirge, millelt kõrvale ei astuta – Mina tegin oma osa ära, teine tehku enese oma. See, mis on teise, see ei huvita ega vaeva – seega ei ole teema, jätta enese järgi jäljed maha ning mitte mõelda sellele, mida tähendab enesega seonduva korda tegemine/ lahendamine teise jaoks. Seda osa ei nähta ega vaadata, sest see on teise vastutuse alla kuuluv teema.
Laps on mugav täpselt niipalju nagu temal seda lastakse olla. Laps ei ole mugav, kui tal ei lasta harjumuspäraselt olla – see on siis, kui antakse teada, et tema peab oma tegevused päriselt lõpuni viima, mitte pooleli jätma. Lapse jaoks lõppeb tegevus siis, kui ta on toidu ära söönud, mustad riided seljast heitnud, ette jäänud prügi maha visanud, katkise asja kohta info edastanud jne – sellest kohast edasi on see, kellegi teise teema – tema oma mitte.
On raske ja väsitav seada, ette ja hoida paigas, suunavaid piire, tõestada enese töö hulka, näidata enesele osaks saavat, tahta hoolimist ja arvestamist, vastutuse jagunemist – ühise hoidmist, kõikide osaliste poolt. Teha seda korduvalt ja korduvalt ning sama korduvalt saada kõrvale jäetud.
Inimene, kes on samastatud, teiste poolt ja ka ise samastanud ennast, rolli(de)ga ning kes on kasvanud vägivaldses keskkonnas, see inimene jätkab samasuguse mudeliga, sest inimene ei muutu üleöö ega suuda hetkega omandada seda, milleni tema ei ole kasvanud, millest tema aru ei saa, mida tema ei näe, mis temal välja ei tule, mille harjutamiseks temal kaaslast ei ole.
Seega peab ta enese rolliga kaasnevat normaalseks – temal tuleb sooritada oma ülesanded ja olla vastav – kui tema on seda teinud, siis ta on olnud õige. Seega on ta inimene, kes väsides ja abitust kogedes ja üksindust nähes, hüüatab enese Hinge põhjast – Kuulake Mind, arvestage Minuga, hoolige Minust – Mina olen ka olemas!
Väsinud vanem ei tee seda sel moel, et sellest oleks, üheselt ja selgelt, aru saada – vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et hakatakse tõestama enese olulisust ja rollile vastavust – vanem ei räägi endast, kui inimesest, vaid rollist, kellena teda ei austata ega tunnistata. Sellepärast pöörab ta ka oma tähelepanu Lapsele, kui rollile, millele too peab vastama ja Lapsele antule/ Lapse jaoks tehtule/ Lapse poolt kogetule, kui rollile antule/ tehtule/ vastatule.
Ega roll ole see Kes teeb ja annab teisele inimesele, midagi ja on teise jaoks kuidagi – inimene teeb ja inimene väljendab ja inimene valib – seega tuleks ulatuda teiseni, inimese tasandil, kuid rollide Maailmas on ka Inimene roll, kes on süsteemis sageli kõige vähem tähtis vigur – tema rollipartner saab erineda ainult liite poolest ja see ühendus ei näi andvat mitte midagi olulist ja vajaminevat – seega on see roll kasutu ja tähtsusetu.
Rollide keeles esitatud sõnum kogub tuure ja läheb üle võlli, sest vanema Mina vajab enesele tõestust ja tähelepanu – on teada, et rolliMina tõuseb siis, kui teise rolliMina vajub – tõusev ja kõrgemal püsiv Mina on vastuvaidlematult olulisem – teda peab kuulama ja tema tahtmisi tuleb täita. See on jõu ja manipulatiivsete võtetega allutamine ja kontrollitud vastavusele suunamine.
Seega ei ole siin tegemist enese tegude ja olulisuse mõistma õpetamisega – siin ei ole tegemist reaalsete tegude/ valikute/ väljenduste/ vajaduste eest vastutust võtma suunamisega – siin ei ole tegemist teises inimese nägemisele juhatamisega – siin ei ole tegemist tervikust ja selle dünaamikast aru saamisega. Kasutusel on vägi ja eesmärk on võim. See tähendab tõsiasja - mida ei ole õpetatud ega ise õpitud, seda ei ole omandatud ega kasutusele võetud.
Lapse teadlikkus on rollide tasand – Mina õigused – temale vastavus ja tema vajadused. Seega näeb ja kohtab ta oma vanemat rollina ja rollide tasandil. Tema on = temal peab olema. Rahulolematus ja ärrituvus, vastumeelsus ja häbi. Minul ei ole = Mina ei ole. Osaks saav ei ole normaalsus – enesega ühes ei ole need, keda ise endale valiks - laps ei näe inimest ja tema teekonda, vaid rolli, kes vastab või ei vasta lapse tingimustele.
Vanem, kes ei teadvusta enesega aset leidvat, on inimene, kes ei saa iseendaga kontakti – seega ta ei saa anda endale mõistmist selle kohta, mis temaga toimub – seega ta ei saa anda endale lahendust, mis teda aitaks – seega ei saa ta ka, ise, ennast ümbritsevatele mõistetavaks teha. Inimene, kes ei ulatu iseendani, valib selle, mida tema oskab – füüsilise väljenduse vägivaldses vormis – vaimne tasand on kasutusele vägivalla vormina.
Roll kasvatab rolli, roll ei näe inimest, rolli taga. Laps, kelle möödunu oli/ olev on vägivaldne ja tema jaoks vale, tahab anda endale osaks saava/ saanu kohta informatsiooni – tema teeb seda rollide keeles – ta esitab pretensiooni vanema, kui rolli, kvaliteedi kohta – Mina ei ole Sinuga rahul – Minul ei olnud Sinuga hea – Sina ei tohtinud Minuga sel moel – Mina oleksin pidanud saama, Sind ja oma lapsepõlve, teistmoodi kogeda.
Rollide Maailma keeles sõnumeid edastades saab välja tuua kõik selle, mis on saadud ja mida on tehtud – vaieldamatu fakt, millest ei saa ümber minna. Mida Sina veel tahad – küsib vaimselt täis kasvamata jäänud inimene – tema ei saa aru sellest, mida temalt tahetakse. Tema täitis oma ülesandeid ja panustas – ta ei saa aru, et see on füüsiline Maailm – laps puudutab vaimset tasandit – enese olulisust, enese vastu tehtut ja seda, millest teda on ilma jäetud.
Vanem ei saa sellisest suunast aru, kui ta on inimene, kes on õppinud ise enda tegelikkust varjama ja ennast välises muutma – ta ei ole nõus ega valmis ennast inimesena avama – näitama oma elu, teekonda, häbi, tundeid, vajadusi, kaotusi jne. See on põhjus, miks kogeb laps, tema kõrval olles, üksindust ja külmust ja valu – laps ei saa kontakti enesele vajamineval tasandil – Mina, inimesena.
Inimene, kes ei ole vaimselt täis kasvanud, on ka ise alles laps, mingis x vanuses. See laps avaldub siis, kui on käsil teema, millega inimene ei ole tegelenud – laps reageerib lapsele, teeb seda täiskasvanu jõuga – laps ei armasta teist last, laps ei hooli teisest lapsest – lapsele on oluline tema ise, sest kedagi teist tema jaoks olemas ei ole – tema on üksinda ja abita jäetud.
Ähmastunud teadlikus ja isiksuse piirid – vanem ei saa aru sellest, et tema omaenese möödunusse põikas ja sealses olevana väljendus. Tema peab seda normaalseks suhtlemise viisiks – enese, kui rolli, õiguseks – kuna oleva aja Laps teisiti ei mõista – kuna oleva aja Laps ise tahtis. Eesmärk – Lapsele sõnum edastada ja sellega arvestama sundida - pühitseb abinõu. Seega ei saa vanem ise arugi, et sõnumi ei edastanud inimene, Ema/ Isa rollis olevana, vaid samasugune Laps nagu see, keda tema kasvatab ja kelle eest vastutust kannab.
Vägivaldses keskkonnas kasvanul, kes on ka ise vägivaldset suhtlemist harrastanud, on raske võtta vastu info, mille edastab tema poolt tehtu/ väljendatu/ valitu kogeja. Tundub, et sellel inimesel justkui ei oleks olemas võimet samastuda teisega – mõista teisele osaks saanut – asetada enese Mina kõrvale ja astuda teise saabaste sisse ning näha olnut selle teise silmadega ja kõrguselt.
Inimene, kes teab ja näeb ise ennast rollina ning kelle käsutuses on lahendused, kuidas enesesse suhtumist, rolle vahetades, suunata – see inimene ei oska ega vali näha ennast ausas reaalsuses. See tähendaks tunnistamist – Mina olen inimene – Mina ei ole roll ja mitte üks roll ei varja/ kaota/ muuda ära minu tegelikkust.
Tegelikkuse mõistmine tähendaks suuremat sügavust ja laiemat avarust – aru saamist, et inimese Mina, millest tema kinni hoiab/ millisena ennast loob/ millele tähelepanu on saanud-vajanud, on teatud roll – see ei ole tema, tervikuna. Teise inimese mõistmine jääb Maailma vaate künnise taha – vanema tõde ei ole sama lapsega, seega on lapse oma vale ja ohtlik, sest see ei nõustu, vaid laimab – jätab kõrvale kõik selle, mis Ema/ Isa rollis oleva inimese õigeks ja õige tähelepanu vääriliseks teeb.
Kui Rollide Maailmas kasvanud laps läheb vanema juurde rollina – Haiget saanud Lapsena, Hüljatud Lapsena, Valu kogenud Lapsena jne. Siis see on põhjus, miks vanem osutab teistsugustele liidetele, millisena Laps peaks ennast nägema ja kogema – nende teiste liidete jaoks on materjali olemas, miks peab laps ennast siis teisiti näitama – see näitab ju ka vanemat teistsugusena – teistusuguse rolliliitega, teise rollina – seega ei tunnista vanem lapse kogemust ja tõlgendust, sest vanem näeb teda Tänamatu Lapsena, Kasvatamatu Lapsena, Ebaõiglase Lapsena.
Inimene, kellelt rolli ära tahetakse võtta, kogeb vägivalda. Inimene, kelle rolli ei tunnistata, kogeb vägivalda. Inimene, keda surutakse teda vähendavasse rolli, kogeb vägivalda. Vägivald toob kaasa kurdid kõrvad ja teisega kaasas kõndimast loobumise – ei astuta teise saabaste sisse ega vaadata lugu tema nurga pealt. Ega saadagi seda teha, sest vägivalda kasutavas keskkonnas ja vägivaldses situatsioonis saab ainult üks osapool olla Ohver – teine on Süüdlane/ Vaenlane. Üks kinnitab teise rolli.
Seega tahab see, kelle kohta antakse informatsiooni, mis näib teda süüdistavat ja teist kannatajana, enesele paremat Mina ja, kuna temale seda vabatahtlikult ei anta, siis ta võtab kasutusele vägivalla. Vaimse ja füüsilise vägivalla kasutamine annab inimesele võimaluse ise määrata, kohelda, otsustada, valida, milline ja kelle info on õige – jõulise info edastusega näidata ennast üle olevana ja teist vähemana.
Aset leidev ei ole hea ja hoidev suhe, see on vägivalda kasutav suhtlus. See on vana aja kordus – Vanem on tähtsam ja suurem, Laps on vähem ja alluv. Laps arvestab Vanema informatsiooniga – enese oma jätab kõrvale.
Mind ei mõisteta – sellele tundmusele saavad mõlemad alla kirjutada – algab see lugu sellest, et inimesed ei mõista ise ennast ja tahavad lahendust, vaimsele tasandile, füüsilist tasandit kasutades. Seega suunavad nad enese poolt vastuvõtmata jäänud tunnetesõnumite energia enese sees oleva välja elamisele – füüsilised väljendused.
Füüsilisel tasapinnal edastatut kogetakse füüsiliselt - selle sõnumi vaimse tasandi sisu keegi ei kuule, sest sellel tasandil vastuvõtjat ei ole – inimene on üksinda. Tuleb välja, et Hinge põhjast oma sõnumi teele saatnu tegelik sõnum on kaduma läinud. Inimene saab öelda, kui ta oskab ennast kõrvalt näha - Mina ei tahtnud seda öelda, mida teine välja luges. Mina ju olen, kuid Mind, sellisena, ei ole, sest kui Mina ise edastan füüsilise tasandi vägivaldse sõnumi, siis Mina ei ole turvaline ega taga turvatunnet.
Vägivalla väel vähendatu tõestab enese õigusi – rollile ja enese olulisusele – temal on õigus oma rollile, kuid inimene ajab kaks asja siin segamini – ta näib tõestavat oma õigust põhirollile, mida keegi ei vaidlusta, kuid tegelikkuses tahab ta õigust enese Minale – teatud kindlale versioonile iseendast – Mina olen selline` - seega on Minul sellised õigused. Teine teeb sama. Sama tähendab, et ollakse vastandunud – teine on enese tee peal ees – ühist ei ole.
Selline vastandumine annab teada, et inimeste vaimne teekond on pooleli jäänud ja kaks ei ole loonud ühist, mõlema jaoks pidavat pinda. Seega puudub ühises kasutuses olev ühine infobaas, mis sisaldaks ühiseid väärtushinnanguid ja põhi mõtteid – inimene on alus, inimesega arvestatakse, inimene on oluline – inimesel on õigused, mida ei pea tõestama ja mida ei vaidlustata. Seega ei ole arusaamist, et ühine teekond on võimalus, kuidas, parema inimesena, ühes kasvada – kvaliteet on oluline.
Mina ja selle õiguste tõestamine on kogemus, milles ise ennast ei nähta - teise pealt paistab välja, teisele saab osutada – näe, see teine kasutab vägivalda ja vähendamist. Valus, kuid vabastav tõde - vägivaldses keskkonnas kasutavad kõik vägivaldset sõnumi edastust. Väljendused saavad olla pehmemad või räigemad, varjatumad või avatumad, kuid põhi mõte jääb samaks. Vägivald on tasand, millel saavutatakse olulist ja elulist situatsiooni muutev kontakt – informatsiooni töötlemise keskus.
Siis, kui üks enam ei taha ja teine enam ei saa, siis see tähendab, et loo taga on inimese soov/ vajadus teha endaga seonduvas muutus, kuid teadmata täpselt, milles ja miks, siis ei osata anda endale õigel moel lahendavat lahendust, kuidas seda saavutada – seega, lähevad pinge säilimisel ja kasvamisel käiku ühiselt omandatud, mõistetavad ja ühises töötavad oskused – vägivald, vähendamine, manipuleerimine.
Vägivaldset keskkonda iseloomustab fakt, et kui olulisema Mina ja ka vähema Mina esindaja on ära tõestatud ja neid ei seata enam kahtluse alla või kui keegi seab enda/ teise Mina küsimärgi alla, siis on sellel kollektiivil olemas töötav lahendus, kuidas Mina-de üle vaidlust pidav situatsioon läbida ja lõpetada.
Töökorras lahendus tähendab, et ülejäänu on savi – ei ole oluline ja sellele ei pea pöörama erilist tähelepanu. Seega, kasutavad nii vanem, kui laps sama lahendust – laps ei kuula ega vaata seda, mida vanem, inimesena ja oma rolli töötingimuste kohta välja tuua ja öelda tahab ning vanem ei kuula ega vaata seda, mis laps, inimesena ja oma rolli töötingimuste kohta välja tuua ja öelda tahab.
Mida vähem kuulata ja üritada mõista. Mida vähem mõelda selle peale, mida tegelikkuses öelda tahetakse. Seda rohkem on see tegelikkuse vältimine – enese jaoks vale ära hoidmine on uue vägivaldse sõnumivahetuse ära hoidmine - see on olulisema Mina üle käiva vaidluse vältimine, kuid see tähendab, et tegeliku teemani ei jõutagi – isiklikud kingad pigistavad edasi.
Marianne
31.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar