Inimese tugevus peitub tema teadlikkuses ja maandatuses – tema jalge all on pidav pind ja tema teab, kellena ta oma teel kõnnib – tema on enesest teadlik. See tähendab, et ta on enesega tasakaalus ja kui ta ka saab mingi informatsiooni läbi mõjutatud, siis see ei muuda teda ära – ta ei muutu teiseks ega muuda ise ennast teistmoodi olema.
Vägivaldses keskkonnas kasvanud inimesele on omane, et häiriv ja puudutav informatsioon viib teda tasakaalust välja ja sageli on selle tulemus uus tasand, millel, elamiseks ja toimiseks vajalik, enese tasakaalus olemine saab taastatud. See on tema uus normaalsus.
Uus normaalsus tähendab, et sellel on midagi ja kuidagi teisiti, kui oli varasemal või sellele eelneval tasemel. Sageli on muutus seotud enese Minaga ja enesele võimaliku, ennast kohustavaga. Uus tasand tähendab uut informatsiooni - Mina olen selline` - Minuga tohib nii teha ja sel moel käituda/ Mina ise pean käituma, olema, väljenduma sellisel moel/ See ja see on Minule keelatud. Seega on see tasand Minapilt ja selle Minana olemise juhend – iseenda kohta käiv infobaas.
On tavaline, et selliseid tasandeid, kui enese teadlikkuse allakäigutrepi astmeid, on vägivaldses keskkonnas kasvanul mitmeid. Siis, kui inimese vägivaldne vähendamine ja manipuleeriv käsitlemine viib loo järgmisele astmele ja inimese teadlikkus võtab uue reaalsuse kasutusele, kui uue normaalsuse – siis ta kaugeneb tegelikust enesest, iga järgneva sammuga.
Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et kusagil tuleb põhi vastu – inimene on sobivaks käsitletud või tema eneseteadvus/ pealtnähtud mallide kasutamine on andnud talle oskuse, lahenduse, kuidas lõpetada järgnevate, alla poole minevate, trepiastmete loomine. Ta peatub ja püsib – püsib sealses, kuhu on jõudnud.
Ennast kehtestavale Minale on omane luua endast see Mina, keda koheldakse paremini ja kellel on õigus teistsugusele tähelepanule. Selle Mina sünnile ja olemas olemisele aitavad kaasa seda Mina kinnitavad kogemused ja sellisele Minale osaks saav tähelepanu. Sellest Minast saab inimese sõltuvus, sest see on tema sügavaima Mina vastaspool – ühe inimese kaks olemist.
See tähendab, et mida kõrgemale uus Mina tõuseb ja, mida reaalsem see tundub, seda sügavamale teine Mina teda tagasi tõmbab siis, kui inimene on kohtunud informatsiooniga, mis tema tasakaalu paigast viib – tema uskumused, iseenda kohta, tema lahendused, tema suletud tunded on pärit teise Mina ajast ja lugudest.
Inimene võib käia, ära, enese möödunus nii, et ta ei näi ise sellest aru saavatki – pealispinnal toimuv säilitab oma tavalisuse. Märku, sellest, et ta madalamale astus, annab tema sees olev häiritus – vana aja energia mõjutab olevat tavalise pealispinna all – ebamugavus, pinge – vastuseta olemine, millele põhjust ei näi olevat.
Inimene saab astuda enese möödunusse nii, et ta ei saa arugi, et on vahetunud – tema reaktsioon on automaatne, tema lahendus temale omane – ta on sama enese möödunuga. See tähendab, et ta reageeris nii nagu oleks tagasi seal, kus ta varem oli. See annab teada ähmastunud isiksuse piiridest – inimese kasutuses on möödunud aja lahendused – veidi muudetud ja varjatud kujul, et teha nendest loomulikud ja õiged, kuid oma olemuselt samad – vägivaldsed ja vähendavad/ alistuvad ja oma kohta teadvad.
Erinevad teemad tähendavad erinevaid astmeid – erinevad vanused ja erinevad mõistmised. Sealt, kust ei ole edasi kõnnitud, seal ka ollakse. Selle jaoks, et vähendatud Mina kasvaks, tuleb selle Minaga seonduv tõeseks tunnistada – inimene, sellisena, on olemas. Tasandi muutus saab võimalikuks teadlikkuse kasvamise alusel – iseenda, kui terviku kohta informatsiooni kogudes ja töödeldes – see tähendab vana aja infobaaside avamist ja läbi vaatamist, et ise endale uus mõistmine anda – Mina ise, tegelikkuses – ka seal, enese minevikus.
Sisemine häiritus on sisemine häire seisund – inimese teadlikkuse ääremail on olemas oluline informatsioon, mida ta tunneb, kuid ei teadvusta – teda ei ole seal, kus ta saaks seda avada. Erineva informatsiooni teevad nähtavaks erinevad reaktsioonid – erinevate tunnete sõnumid, erinevas sõnastuses ja erinevate mõistete alusel.
Möödunu avaneb tavalises elulises situatsioonis või ka füüsilisele tasandile läinud sõnumi edastuses. Üks on teinud midagi/ olnud kuidagi – teine reageerib sellele – annab teada sellest, kuidas tema teist koges ja mida, sellega seonduvalt, teiselt ootab – millegagi arvestamist, millegi tegemist, mingil moel olemist. Vastus, tagasisidele, ei tule toetav, arvestav ega hoidev, vaid vastustav, keelav, kustutav.
Esimesele raundile järgneb teine – see tähendab, et mõlemad kordavad oma info üle – Sina tegid, Mina kogesin, Minuga tuleb arvestada - korratavale sõnumile tuleb vastus, eelmise vastusega samas stiilis - info edastajale, tema tegevuse ja isiku kohta, hinnangu andmine, mis on vähendav, osatav, isiklikuks minev.
Vastu võtmata sõnum tähendab, et ühises loos ühist tasapinda ei ole - inimeste vahel kulgev informatsioon muutub, sest seda muudetakse ja see nimetatakse valeks. See inimene, kes tahtis ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha – ootab enese sõnumi vastu võtmist, tõesena – see on oluline. Teine annab vastuse - tema ei pea kuulama ega nõustuma, sest teine ei ole oluline - järelikult on sõnum vale ja tähtsusetu.
Vastu võtmata jäänud sõnumi edastanud inimese sees läheb tumedamaks, tema hääl läheb kimedamaks, sest tema tasakaal on paigast ära. Väline tugevus tuleb sisemise hapruse arvelt. Enesele ei saa anda vajaminevat tähelepanu – enese info jääb kõrvale, sest väline situatsioon hoiab enese kütkes – on ära lahendamise ja tulemusele jõudmise vajadus. On aktiivse, vähendava ja vägivaldse situatsiooni lõpetamise vajadus.
Ühise tasandi puudumine tähendab, et avatud ja selget mõistmist ei saavutata, enesega arvestamist ei kogeta. See, kellele sõnum edastati, täidab korraldust vastumeelselt, allub sunnitult, keeldub – väljendab negatiivseid energiaid, mis näitavad käimas olevat nii nagu tehtaks temale liiga – ollakse arvestamisest keelduja vastu vale.
See on Laps, kes nähtavalt jonnib – väljendub avaliku/ varjatud agressiivsusega. See on Laps, kes vastustab temale edastatu, sest ei võta enese teo/ sellega kaasneva/ selle tagajärje eest vastutust. See on Laps, kes väidab, et sõnum ei ole temale – selline käitumine/ sellised kohtustused ei kuulu tema Mina juurde. See on Laps, kes annab teada - et temaga ei ole sel moel õigust rääkida/ et temale ei ole õigust sel moel osutada/ et teda ei tohi sel moel kohustada.
Sellises stiilis käitumine annab teada rollide Maailmast – sõnum edastati inimesele, kes ei olnud kõiges täis kasvanud - seega astus ta vaimse teadlikkuse tasandil mitu trepiastet allapoole ning reageeris sealses ajas olevana ja selle aja teadlikkuse ja lahendustega. Tema viis oleva aja loo teisele tasandile, et saavutada enesele vajaminev lahendus – kõige selle taga seismas Mina, kes koges info puudutust - selle Mina kohta käiv infobaas ja selle Mina võimalused/ ressursid/ teadlikkus/ eesmärgid.
Vägivaldsele keskkonnale on omane, et sealses olijad on nö oma aja rändurid – nad pendeldavad erinevate vanuste vahel ja toimivad erineva teadlikkuse alusel. Vägivaldsed lahendused ja info edastused/ vastu võtmised annavad teada sellest, et inimesed on vaimselt ja füüsiliselt häiritud – nende tasakaalu keskpunkt ei ole sellel tasandil, kus nad oma igapäevast elu elavad.
Vaimset täis kasvamatust iseloomustab tõik, et esile tõusnud teemasid ei lahendata lõpuni ära – ei mõisteta, ei mõtestata, ei võeta vastutust. Selle asemel tõestatakse ära see Kes on Tähtis – tema informatsioon on tõene – teise/ teiste oma on vale.
Kuna tegemist on ennast kehtestavate Minadega, siis ei ole olemas seda ühist, kus kõigi info on oluline ja tõene. Seega ei ole ükski lugu tervik, vaid ikka kusagilt nurgast vaadatuna ja teiste omast keelduv. Lugu kestab, sest muster on sama – üks on oluline, teised mitte. See tähendab, et need teised ei tule kuulduks ega saa nähtuks – nende lugu, nendele osaks saav, nende sees toimuv ei saa õiget tähelepanu - nende lugu eiratakse, nende lugu muudetakse.
Ühises ette tulnud teema ühine arutelu jääb ära, sest see muudetakse Minade vaheliseks vaidluseks ja väitluseks – tõestuseks ja tõestamiseks – kes on oluline, kes mitte. Siin tulevad lagedale argumendid selle kohta, mida üks või teine, kusagil ja kunagi ja kellegi vastu, on teinud – mida „paremad” ja tugevamad argumendid, seda jõulisemalt saab suruda teise Mina alla – mida enam teist vähendada, seda kõrgemale saab ise tõusta.
Siis, kui aktiivne situatsioon, milles pidi tõestama enese Mina olulisust, on möödas, siis on tõenäoline, et inimese sisse jääb häiritus – enese poolt vastu võtmata jäänud sõnumid jätkavad lainetuse tekitamist. Enese sees oleva ebamugavuse tõttu on tavaline harjumus, et inimene pöörab tähelepanu situatsiooni sõrmitsemisele – Mina tegin seda ja teist, teine tegi seda ja teist - Minul oli enese informatsioonile õigus, kuid teisel ei olnud õigust selliseks reaktsiooniks.
Teise poolt vastu võtmata jäänud info sunnib inimest seda, üha uuesti, üle kordama – õigustavad argumendid ja ette näidatavad faktid. Inimene väitleb ja põhjendab enese sees, sest avatud suhtlust ja edasi viivat lahendust teisega seotud ühises ei ole. Teine sai oma Minale kinnituse ja rohkem ei ole temale vaja.
Inimene vaatleb toimunut, üha uuesti ja uuesti, sest see häirib teda, kuid tema tegevus ei lahenda ega leevenda – see viib teda sügavamale, sest tegelikkuses ujub ta enese poolt vastu võtmata jäänud tunnete sees – ta kogeb uuesti sedasama, millega ta ei tegelenud aktiivse situatsiooni ajal. Seega loob ta üha uuesti olukorra, mis taastoodab tema sõnumeid ning need kuhjuvad ja häirivad teda.
Inimene küpsetab, ise, ennast nagu mädapaiset - põletikuline koht peab kasvatama ennast suuremaks ja nähtavamaks, et tegelik sõnum tõuseks nähtavale. On tavaline, et inimene varjab oma paise inetuse või kraabib selle katki või tunneb valu/ solvumist/ abitust, kui seda paiset keegi puudutab/ nähtavaks teeb. Kuna inimene tegeleb välise ilmega, siis ta ei saa aru selle paise tegelikust olemusest ja olulisusest - tähendusest iseenda jaoks.
Sellel hetkel, kui inimene pidi, aktiivses situatsioonis, olema tugev ja tal tuli seista enese eest, jõudis temani informatsioon, mille vastuvõtmiseks oleks ta vajanud aega, rahu, hoidmist, hoolimist – enesele toetuse ja turvatunde andmist, et uue teadmisega kohaneda. Selles hetkes oli vaja lohutust, et mõista enese tegelikkust ja selle tähendust – kohal jõudnud sõnumi tähtsust ja olulisust.
Füüsiline vägivald on üle elatav ja vaimne tõsiselt häiriv, kuid inimest murrab ja teeb abituks sõnum, mis sellises kohtlemises sisaldub – teise tegu/ valik/ väljendus/ otsus ja selle kohta käiva infoga tegelemise soovimatus, andsid teada teise väärtushinnangutest ja põhi mõtetest. Enese olulisus teise jaoks.
Enesele antud sõnum, mida inimene ei võtnud vastu, sisaldas fakti, et teine ei ole turvaline, teine on võimeline tegema tegusid, mis teevad haiget, teine ei arvesta ega hooli. Selle sõnumi vastu võtmine oleks tähendanud tõe tõena tunnistamist – siis oleks pidanud selle teadmisega arvestama.
Vastu võtmata sõnum tähendab, et inimesel ei ole olnud anda endale lahendust, mida selle informatsiooniga peale hakata – seega pani ta selle kõrvale, proovis seda ära unustada, katsus seda teiseks teha, üritas seda tähtsusetuks nimetada, tahtis selle ära varjata, soovis seda teisele tagasi anda.
Vägivaldses keskkonnas ellujäämiseks ja toimiva mõistuse säilitamiseks on tavaline, et inimene laseb ise ennast lühisesse – ta kaotab juurdepääsu failidele, mis tal elada ei lase – need on teadmised, mille jaoks temal ei ole, selles ajas ja selles kohas, vaimset võimekust ega füüsilist lahendust.
Eluliselt oluline samm on oleva hetke lahendus, kuid ei ole seda pikemas perspektiivis. Enese tunded jätkavad, vägivaldses keskkonnas ja selles aset leidva kohta, sõnumite edastamist – tunded ei kao kuhugi – inimene kogeb nende energiat ja väljendub tundena, kuid ei ava neid ja seega ei mõista enesega toimuva tegelikkust.
Iga vastu võtmata jäänud sõnum toob kaasa üha süveneva häirituse – sõnumid korduvad erinevates vormides. Erinevate aegade sõnumid on edastatud erineva sõnastuse ja teadlikkusega – pealmised on paremini loetavad, väiksema enese omad enam mitte. Seega jäävad mööda läinud aja lood inimese sisse kinni – inimene ei ole suuteline neid ära dešifreerima.
Sellepärast ongi vaimselt täis kasvamata jäänud inimese kasutuses lahendus, mis teda aitab – peamine eesmärk on lõpetada häiriva ja rahu rikkuva informatsiooni olemas olemine, vaigistada/ vähendada selle edastaja, sundida selle edastajat enese poolt öeldut muutma, tagasi võtma, valeks tunnistama. Kui ei ole enam valet, siis ei ole ka enese rahu rikkuvaid sõnumeid.
Põhjus, miks inimene temale teada antud informatsiooniga toime ei tule ja selle valeks nimetab, seisneb selle mitmekihilisuses ja selles, et seda kasutatakse manipulatiivselt – väikesel lapsel ei olnud oskust eraldada ennast toimuvast, olla vaatleja ja analüüsida kõike seda teavet, mis oli olemas – teha seda ilma aktiivselt reageerimata ja häirivate tunneteta. Seega ta ei osanud anda endale vastust selle kohta, mis oli oluline ja miks see oli oluline – kõik oli oluline ja eluline.
Vägivaldse keskkonna suurim vale peitub valedes lähedustes ja valedes tähtsuse astmetes – vägivalda kasutav teine on Oluline ja enesele liiga lähedal. Vägivaldne kohtlemine ja manipuleeriv käsitlemine annavad selge sõnumi selle kohta, milline on käsitletava olulisus ja, millise sügavuseni ollakse võimelised, sealses, teda vähendama.
See on informatsioon, mida ei saa eirata ega teiseks muuta – enesest teadlik ja eluterve mõtlemisega inimene lahkub sellisest keskkonnast ja sellise teise kõrvalt. Siin ei saa ega ole olemas põhjendusi, miks peab jääma ja edasi kogema – teine on oma sügavuse nähtavaks teinud ja see on tõsi – see ei ole eksitus ega juhtunud kogemata.
Enesele antud lahendusest sõltuva inimesega kokku jäämine ja selle teise järgi kohandumine, teisega sama tasandi valimine, teise käitumist normaalseks pidamine, teise lahenduse/ tegude varjamine, teisele õiguse andmine jne tähendavad kaassõltlaseks olemist ja tähistavad enese teadlikkuse allakäigutrepi astmeid.
See hetk, kus oluline teine teeb haiget ja näitab enese sügavust, on teetähis – siin on peatus, siit samal moel edasi ei lähe. Enne veel, kui otsustada, kas ja kuidas – vajab inimenese tähelepanu iseendale – informatsiooni mõjuga arvestamist – Mina sain haiget, Minul on valus, Mina olen abitu, Mina olen õrn, Minul enam ei ole, Mina enam ei saa – see on koht ja aeg, kus inimesel tuleb hoida ise ennast – lubada enese tunnete sõnumite energiatel oma sõnum kohale tuua ja lahkuda – hoida ise enda ümbert kinni – luua iseendast tervik – Mina – teist ei ole Minuga ühes ega Minu jaoks olemas – olen üksinda ja ise – see ei ole surm ega vale – see on inimesena kasvamise tõde – Mina ise – Minu teekond.
Möödunud aja loost annab märku suletus – inimene ei ole avatud, ta ei luba endal ega vali avalikult huvi tunda – ta ei taha kohtuda informatsiooniga, mida ta ei vali/ ei ole võimeline vastu võtma, töötlema, integreerima. Ta ei taha ka, kellegi teise käest, midagi küsida ega kusagilt kuulda – ta tahab eraldatust.
Olemas olevast informatsioonist keeldumine tähendab suletud lugu – senisega leppimatust – mingi looga seonduvat häirivaks pidamist. See annab märku, et inimene ei ole maandatud ega ole eneses tasakaalu saavutanud. Ta on võimeline püsima vormis, sealses ja selles, kus olev püsib tema kontrolli all ja tema saab olla Mina, kel ei ole möödunuga midagi pistmist või on ta see Mina, kes möödunule oma tõlgenduse ja tähenduse on andnud – ta on tõestatult teine – hups ja kurb, asjatu lootus, sest ta on see, kes on ennast, suunava info alusel ja tähelepanu toetusel/ tõestusel, möödunu Minast kõrgemale tõstnud.
Informatsiooni valikulisus tähendab, et inimene kogeb endiselt ärevust – ohtu – negatiivsust. Temas ei ole avatust ega huvi – ta ei ole vaatlemas ega kõrvalt jälgimas. Kui tal ka on huvi, siis ta salgab seda ja peab enese häbiks – ta tahab teada, kuid ta kardab teada saada – ta on huvitatud, kuid ta ei ole valmis igasugu infot vastu võtma. Ta ei taha näha ega kuulda sellest, mis teda ennast vähemana näitab ega sellest, mis kedagi teist normaalsena ja paremana esitab.
Inimene ei taha kuulda, kõike ja tõde, selle inimese kohta, kes teda muuta võib ja temaga seonduvat muuta saab – see teine teab tema kohta informatsiooni, mis teda vähendab ja halvast küljest näitab ning õigustab tema vastu tehtut, sest tema on see, kes ei ole oluline – teine on näidanud, et ta on võimeline inimest vähendama ja tema olulisuse puudumist tõestama.
Inimene ei taha teada, kõike ja tõde, selle inimese kohta, kes teda vägivaldselt on kohelnud – see on märk sellest, et inimene on kinni enese möödunus – tema oleva aja Mina pendeldab möödunu vahel. Teisega kohtumine ja teise kohta teadmine viivad teda möödunusse ning ta kogeb ennast seal olevana nii nagu ei oleks vahepealset aega olnudki.
Inimene ei taha teada, kõike ja tõde, selle inimese kohta, kellega seoses ta ennast vähemana tunneb ja näeb. Inimene tunneb eneseviha ja häbeneb ise ennast - sellise reaktsiooni taga on mälestus enesest, meenutus aset leidnust - teine oli osaline sellise Minapildi sünnist/ kinnitusest.
Seega ta ei taha selle inimese normaalsusest, edusammudest, headest tegudest midagi kuulda - need ei pea paika tema kasutuses olevaga ja tema poolt endale antud vaatenurgaga - teine on vale olnud ega ole seda õigeks teinud. Teine ei kohanud ega kohelnud teda, kui inimest - teine oli teisel tasandil ja teisel oli teistsugune eesmärk - võimaluse kasutamine, teenuse müümine, rolli saamine - teine ei olnud aus, teine pettis.
Sellele teisele, kellest teada ei taheta, teada ei valita/ ei lubata, kui inimesele tähelepanu pööramine tähendab iseenda reetmist - enese hülgamist ja üksinda jätmist. See tähendab, et selles loos on tegemist vähenenud vaimse teadlikkusega, ollakse Mina, iseenda möödunus. See tähendab, et ei olda ega seista inimesena, kellel on võimalus ja oskus ja suurus mõista teist inimest ja teha teine nähtavaks - inimesena.
Möödunus olemine tähendab suletud situatsiooni – inimene ei saa seda ära lahendada – tal puudub selleks vajaminev – ta ei ole Mina, kes oleks oluline ja keda koheldakse paremini. Sel moel kogeva inimese jaoks tähendavad ettearvamatu avalikkus, vägivalda kasutav ühine, vähendamist teostav teine ohtu. Selle taga on tema enda sõnum - Mina pean toime tulema seal ja selles, mis ei arvesta Minuga.
Kõrgenenud ärevus ja pidev ohutunne tähendavad seda, et inimene reageerib vastu ja kohaselt, veel enne, kui on üldse midagi aset leidnud ja toimunud – tema eeldab, oletab, kuid tõesena kogeb. Ta on tagasi seal, kus tema on Abitu ja Ohver – kes peab, kellele osaks saav on vältimatu, kellest ei sõltu, kes ei ole oluline. Ta on enese teadlikkuse allakäigutrepi astmel seismas.
Inimene ei saa aru, et ta reageerib, pealmisel pinnal, enese läbi töötamata ja läbi lugemata sõnumite lainetuse tõttu. Elu vägivaldses keskkonnas tähendab, et möödunud aja jäljed on keha mälus ja ühendused närvisüsteemis. See toob kaasa automaatse oleku - kui juba on aset leidnud või on sarnased märksõnad ja jooned õhus, siis on inimene tagasi enese möödunus ega tee vahet erinevatel aegadel.
Vana energia foon. Informatsioon avab vana aja infobaasi. Sealses olev on päevakajastamata – uus info ei ole saanud sinna lisanduda. Inimene on otsinud ja vajanud lahendusi, kuid ei ole avatud huvi tundnud – Mis on Minu käivitumise põhjus? – Mis on peidus Minu enda sees?
Selles kohas, kus möödunu saab iseennast kätte, tuleks peatada aset leidev situatsioon, peatada peale tulvava informatsiooni vool – selles hetkes tuleb anda endale vajaminev rahu ja vaikus ning võtta aluseks oleva aja tegelikkus, kasutusele oleva aja teadlikkus ja võimalused.
On tavaline, et sellel hetkel kui vastu tulvav informatsioon, mis on täiesti tahtlikult vähendav ja manipuleeriv, kuid võib-olla ka näida sellisena – tabab inimest kõhkluse ja kahtluse hetk – äkki Mina olengi, ehk Mina tegingi, võib-olla Minus ongi - teine on nii veenev ja intensiivne ja tõestav - tema teab paremini - tema näeb Mind, sellisena.
Vana aja muster lükkab inimest vastu reageerima – ennast tõestama – iseenda ja kellegi teise kohta informatsiooni andma – Mina ei ole nii madal/ teine ei ole nii kõrge – Mina olen sama, teine on Minuga sama – Meie mõlemad oleme teinud ja olnud – Mina ei ole teisest, kordades, halvem/ teine ei ole Minust, kordades, parem.
Vana harjumus on see, mis viib inimese lahingusse – enese olulisust tõestama – enese jaoks vale tähelepanu vältima ja enese kohta käivat vale informatsiooni ümber pöörama. See on raske, sest osaks saav tähelepanu ei ole toetav ega hea – see on salvav ja hävitav – sellepärast kogeb inimene jõuetust, ta ei suuda informatsiooni ja selle tähendusega toime tulla, sest selle sees sisaldub väga palju enamat – selles on sees suhte tasand, seotuse sisu, suhtumine – see, mis on ja see, mida ei ole.
Lihtne on kirjutada siia sõnad, et tee nii ja nii – eralda ennast informatsioonist – vaatle, missugune on infot edastav inimene – proovi aru saada, mis on tema eesmärk – mida ta saavutada püüab. Jälgimine annab vastuse – inimene teeb ennast nähtavaks. Ootamine tasub ära – saad selgeks, kas tegemist on vägivaldselt teostatud füüsilise informatsiooni edastusega või vaimsel tasandil loodud ühendusega.
Selle asemel, et teise inimese informatsiooni sööma hakata ja selle mürgisuse käes vaevelda – tuleb mõelda järgi – kellena Mina reageerimas olin – milline vanus ja teadlikkus. Milline on Minu enda tegelik info – oleva aja, kuid ka möödunus olnud iseenda, teise ja avatud loo kohta. Enesele pidava pinna jalge alla andnuna ja teadlikkuse tasandi avanuna, tuleb alles seejärel vaadata otsa loole ja tegeleda ette asetatuga – kas vahetu kontakt tuleb lõpetada, minimeerida või on võimalik arutelu.
On loomulik, et sellel hetkel tulevad tunded oma sõnumeid tooma – need on erinevate aegade omad, kuid need liituvad käimasolevaga. Ära peleta neid eemale ega pea neid tühiseks või valeks – ära peatu nende energias ega pealispinnal – haruta need lahti – nende tähendus on lihtne, kuid nende mõte on sügaval – Mina vajasin aega, et Mind puudutanud teadmine vastu võtta – Mina ei nimeta seda valeks – see on nii nagu see on – Mina arvestan sellega.
Selles kohas tuleb anda endale see teadmine ja kinnitus, mis on möödunus ära jäänud - Mina ei ole abitu ega ole ohver. Enam ei ole tõene väide - Mina pean, ise ja seni, kuna ja kuni kedagi teist ei ole!
Oleva aja tõde, mis kehtib ka möödunus - Mina olen enesest teadlik - Mina võtan vastutuse ja Mina ise valin enese elu ja tee - Mina tean, et Mina saan hakkama, Mina olen võimeline, Mina leian lahenduse, Minu jaoks on väljapääs olemas - Mina olen endal olemas - see on parim võimalik, mis saab olla.
Marianne
29.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar