Inimene on imeline – ta on võimeline ellu jääma kõige õudsemates aegades ja üle elama hirmsamaidki hetki – inimene leiab lahenduse, kuidas seda teha. Mööda läinud aja lahendustest saavad harjumused, mis muutuvad inimese olemuseks – see on tema – see on temale iseloomulik ja ta ei saa ise arugi, et see on kunagine abivahend, mida sellisel moel enam vaja ei lähe – tema võimuses on anda endale paremad ja elutervemad lahendused.
Vägivaldses keskkonnas kasvanust võib edaspidises elus saada see, kes astub situatsioonide sisse ja läheb kohtadesse kohale nii nagu kõik sealses oleks olemas tema jaoks mõelduna ja temale võimalik. Ta ei peatu ega loe informatsiooni ega lase ennast ümbrusest häirida – tema on olevast osa nii nagu ta oleks seda alati olnud.
Seega sõidab ta sisse ega hoia distantsi ega ole tagasihoidlik. Ta käitub nii nagu oleks juba varem kohal olnud ja teised teda tagasi oodanud. Ta on sõber ja asjadesse pühendatu. Tema ise ei saa aru, et tema midagi valesti teeks või ebaviisakas ja häiriv oleks. Tema ei lase ennast teistest segada. Tema on kohal ja kõik nüüd alaku ja temaga ühes edasi kulgegu.
Ta võib kulgeda sisse ja välja ning olla kõiges osa ja igast asjast asjaline – ta ei saa ise arugi, et tema mingeid laineid tekitab – ta pöörab kõigele ja kõigile tähelepanu ning suunab ja muudab – ta haarab ohjad ja püüab luua endale tähtsust juurde, et saada kedagi/ midagi enda kontrolli alla - tema naerutab ise või naerab teistega ühes – ta püüab haarata kõiki endaga kaasa ning teha ennast oluliseks ja vajalikuks. Tema on teistega ja teised on temaga.
Teine samasugune võib mõne aja pärast ahastada, et miks teda enam kampa ei võeta, miks teda välditakse – ta proovib aru saada, mis selle põhjus on. Ta arvab ära, et temas on viga – tema on teistele liiga lähedal ja teda on liiga palju, temal ei ole väärtust ega õigena olemist, tema ei oska ja tema segab lihtsalt sellega, et on olemas.
Ta paneb pihta, kuid samas lööb ka mööda – ta annab endale õige informatsiooni, kuid ei oska sellega, midagi peale hakata, sest tema ei saa ennast muuta – tema on ju selline – avatud ja sissesulav ja vastu võttev ja alati valmis ja võimalusi leidev – teiste jaoks ja pärast olemas olev. Ta ei saa aru, miks tema, sellisena, teistele ei sobi – mis on selle põhjus, et tema valeks osutub.
Tegemist on süüdimatuga – tema on inimene, kes ei ole võimeline reaalsusega vastamisi seisma ega enese poolt tehtud tegude ja valikute eest vastutust võtma - tema ei ole neid, sellise kaalu, eesmärgi ega tagajärjega, teinud - temale antav informatsioon ei käi tema kohta. Tema teod ja sammud olid lubatud - tema on selline.
Selline seisund on tagajärg - pikaajaline vägivalla keskel elamine tõi kaasa lahenduse – aju lühisesse laskmise – töötava ja reaalajas, reaalset informatsiooni koguva ja töötleva ajuosa välja lülitamise.
See tähendab, et minnes vägivalda kasutavasse keskkonda ja viibides seal, tegi inimene ise ennast töökorda – olemas olevale infole vastuvõtmatuks. Iseenda, enesega seonduva ja ühenduse kohta käiva info vastu võtmine, kogumine ja töötlemine olid välja lülitatud – inimene oli ennast ümber häälestanud – vägivald ei olnud enam talumatu. Sel moel elas inimene üle ja kestis edasi.
Lahendus oli kasutusel kõikides keskkondades, kus tema vastane vägivald oli norm. Kui vägivallast vabu paiku ei olnud, siis sai lahendusest harjumus, mis jäi kasutusele. See oli võimalus, et minna, ikka ja jälle, tagasi kohtadesse, kus vägivald aset leidis. See oli lahendus, kuidas elada/ olla koos inimestega, kes kasutasid vägivalda. See oli võimalus, kuidas suhelda ja vaadata vägivalda kasutavale inimesele otsa nii nagu kõik oleks olnud korras ja normaalne. See oli võimalus, kuidas elada elusa ja toimivana.
Igal valikul on tagajärjed – see konkreetne tõi kaasa selle, et vägivalda kasutav inimene oli normaalne ja oma. Eraldi hoidmine jäi ära – ennast kaitsvat vahet ei olnud vahel. Teadlikkust ei olnud – õndsad on õnnelikud.
See tõi kaasa suhted ja ühes elamised/ olemised, mis olid enese jaoks valed – tegelikult ei tahetud ühte, tegelikult ei hoolitud, tegelikult tehti haiget. See tähendas, et enesega ei oldud samad – enese avatus ja koos olemise soov sai korvi. Inimene käis teistele pinna peale ja andis võimaluse, enesele, vägivaldsel moel informatsiooni edastada.
Nii nagu vanasti – see kõik jäi kõrvale – sellega oli õpitud elama – peab, elan üle. See oli olnud sama koguaeg – keegi ei olnud oma, keegi ei seisnud kõrval, keegi ei valinud ise ja teadlikult. Ise endale antud lahendus, kuidas olla teistega koos – anda endale võimalus olla koos, et mitte jääda üksinda ja välja, selles kohas, kus see oli nii.
Inimene võis proovida muuta enese valikuid – ta võis anda endale informatsiooni, mis oli vastavuses tegelikkusega – kuid tema enesekindlus ja enesele osaks saavast teadlik olemine kadusid, kui aur, kui ta läks vägivalda kasutavasse keskkonda ja vägivaldse teise juurde - ta sulges ennast reaalsuses aset leidvale – sel moel oli võimalik olla teis(t)ega koos/ avada ennast ja jagada endast/ omada võimalusi/ saada tähelepanu.
Möödunus tähendanuks reaalsusega kontaktis olemine õudust kuubis – möödunus tähendanuks ära minemine enesele olulisest ilma jäämist – möödunus tähendanuks tõe välja ütlemine valusaid tagajärgi – möödunus tähendanuks tõde üksinda ja välja jäämist. Selle jaoks, et olla koos ja kogeda ühist ning omada võimalust saada parema tähelepanu osaliseks – tuli minna ja olla seal, kus oli enesele koht, mis tuli vähendavate ja vägivaldsete kogemuste talumisega kinni maksta.
Vägivaldne situatsioon või vägivaldsena tõlgendatud seik või vägivalda kasutav inimene või vägivaldsena tundunud kohtlemine tõid kaasa muutuse – inimene vahetus – alateadvusest astus lavale see, kellele aset leidev oli ok ja kes suutis minna kordama ära tõukavat ja vähendavat kogemust – tema pöördus teise poole ja oli temaga nii nagu oleks tegemist sõbra ja ennast hoidva inimesega. Tema astus teiste sekka nii nagu ta kuuluks sinna ja tahaks seal olla, sest teda võetakse sealses vastu.
Väga kaua kasutanuna hakkas inimene uskuma enesele antud versiooni – ta nägi ja koges tõesena seda, kuidas vajas ja, mida ise endale ette kujutas. Käärid tulid loo sisse põhjusel, et teised ei sulandunud tema versiooniga üheks – teised seisid sellest eraldi – teistel oli teine tegelikkus – kui seda vaadata ja selle kohta informatsiooni koguda ja töödelda, siis oli ja on kõik nähtaval – ole hea ja arvesta sellega – hoiad sekeldused ja haiget saamised ära.
Käed suul - Mina ei küsi/ Mina ei ütle, käed kõrvadel - Mina ei kuula, käed silmadel - Mina ei näe – see on võimalus, kuidas Minul on ja see on lahendus, kuidas Minul ei ole. Aus tõde on valus ja abituks tegev. Vägivald, vähendamine ja välja jätmine ei ole normaalsed – selliste käitumise viisidega ei pea nõustuma, neid kasutavate inimestega ei pea koos elama ega koos olema.
Kunagise lapse asetleidvast mitte arusaamine – miks teistele on, kuid Minule ei ole võimalik – kui Mina olen ja Minule on – siis see on ju võimalus alustada justkui nullist – Minu tulek ju muudab. Tegelikkus - vägivalda kasutavad keskkonna on suletud keskkonnad, mis neelavad alla või sülitavad välja. Nemad ei võta uut vastu avatuna – nemad võtavad vastu ohuna või võimalusena kasutada – aset leiab välja jätmine või üheks ja samaks liitmine.
Marianne
08.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar