Inimest lõhestab selle informatsiooni suurus ja raskus, mis osutab tema isikliku Mina osa ja tähtsust, kõigis tema endaga seotud lugudes, mis ei ole rahu leidnud ja mida ei ole hea mäletada.
Mina vaatenurk tähendab, et enese teekond on tulemus, milleni inimene ise on jõudnud. Inimene ise on olnud ja teinud – tema ise on enesele osaks saava põhjustanud. See näib nii nagu tema olekski tahtnud selliste tulemuste ja tagajärgedeni välja jõuda - ise endale haiget ja valu teha ning häbi põhjustada.
Mina ise on kahetine tõde. Manipuleeriva käsitluse saatel kasvanud inimest on üsna sageli selles tões aidatud – reaalsuses aset leidnud lugude teine osapool on andnud teada - osutanud ja näidanud kätte - SINA - Sinu pärast - Sina ise – Sina üksinda – Mina mitte.
Enesele osutatu mõjub ahistava ja hirmutava suurusena – seda on liiga palju ja see kõik ei ole enese oma, kuid seda tuleb võtta, kui iseendale kuuluvat ja iseenda poolt tehtut, sest teist ei ole, selle loo sees, tegemas ega valimas ega otsustamas – teine ei eralda enese osa ega võta, millegi eest vastutust. Teine osutab tulemusele, millest tema lahti ütleb ja mida tema kogeda ei taha.
Koos olnud ja koos elanute lugu ei saa lahutada eraldi olevateks ja eraldi seisvateks osadeks – igas loos on kaks või enam osapoolt ja kõigi osaliste sammud on viinud sinna, kuhu on välja jõutud. Ühes oldud aeg ja käidud teekond on ühes koos teoks tehtud sammude jälgede rida – üks astus, teine vastas, esimene jätkas, teine andis vastuse jne. On tõde, et eelneva sammuta ei oleks järgnev saanud selline nagu see olema sai – eelnevas oli impulss ja info, millele vastati ja mida kasutati.
Valeks loetud tulemus on koht, kus on otsustatud, et samades raamides enam edasi ei minda. Samasuguseid kogemusi enam kogeda ja luua ei taheta. Midagi peab muutuma ja midagi peab muutma. Valik, mida ja keda, sõltub sellest, kas inimene oli seotuses rollina/ selle lisandina või inimesena. Valik sõltub sellest, kas inimene suhtles või oli suhtes.
Inimene, kes on koos olemist ja elamist suhtlusena teostanud, astub senisest välja ja jätab selle seljataha – temale ei ole teema, ära lõpetada ja ära minna. Tema jätab enese järel koristamata – teda nagu ei olnudki ja tema ei loonud endale – tema kasutas võimalusi – seega ei ole tema vastutus, kuidas möödunu jääb edasi. Kasutuks muutunu saab kõrvale jätta.
Võimaluste kasutamine tähendab, et inimene ei näe koos oldud aega enese teekonnana – tema sai, millestki, osa - tema võttis, millestki, osa – see miski jäi edasi ka siis, kui teda ei olnud kohal või tema ei läinud tagasi. Tema ei vastutanud selle miski olemas olemise ja toimimise eest. Tema oli andnud oma panuse - tema hoidis lugu tasakaalus – tema tasus kohal olemisega ja enese ressursside jagamisega – temaga koos olemine ja temale kuuluva kasutamine oli teisele võimalus.
Sel moel käitudes eraldatakse oma Mina ühisest – jääb järele Mina ja Sina – Mina ja Teie. Sellega muudetakse kogu lugu ja selle lõppu – enesega seotu ja enesega koos olnu jäetakse üksinda. Inimene teeb nähtavaks, et teda ei ole ega ole olnudki teise inimese kõrval – tema on eraldi seisnud ja väljas olnud. Seega ei ole tema asi ega teema, mis teine või teised edasi teevad.
Ühist, enese teekonnana võtnu ja enesele olulisena näinu, tahab ja vajab selgust ja lõpetatust – teise valik seda ei võimalda. Ühist ei saa üksinda ära koristada. Üksinda ei saa möödunusse rahu tuua - ühises loodud infobaasid jäävad eraldi – neid ei ühendata ega korrastata. Ära mineja võtab enese info kaasa ja valib seda enese huvides ära kasutada – välja tuua hiljem või mujal – edastades informatsiooni, mis mõjutab ja toob kaasa tagajärjed, kuid milleni puudub ligipääs.
Vastutuse võtnu ja inimesena täis kasvanu saab öelda - Mina ja Sina oleme Meie, kes senise lõppu tähistava punktini välja kõndisid – see oli koht, kus Meie enam ei osanud või ei tahtnud senisel moel jätkata. Ühine teekond oli Meie ühine parim, mis Meile oli võimalik ja oskuste kohane.
Senise muutus tähendab võimetust jätkata vanas – see tähendab mitte ainult sisu muutust, vaid koos olemise ja kokku saamise lõpetamist, senises vormis – senine Meie jääb minevikku. On olemas inimesi, kes kaotavad, suhte lõppedes, iseenda – nendele võimalikuna olnud/ tundunud Mina ei ole enam võimalik – senine tähelepanu ja informatsioon on muutunud – nende kohta käibel olev ei võimalda möödunusse jäänud iseendale kinnitust saada.
Mina kaotus tähendab, et inimest viib ahastusse, oluliste koos olemiste lõppemiseni viinud protsessis ja ära lõppemisel, tema kohta teatavaks tehtud informatsioon – Sina olid sellisena - Sina oled selline`.
Ühise lõppemine tähendab, et välja öeldud ja nähtavaks tehtud informatsioon salvestus – seda ei saa enam muuta. Ei ole enam seda teist, kes teistsuguse informatsiooni välja andmiseni jõuaks/ jõuda tahaks. Enese kaotust kogev inimene mõistab - Mina ise ei saa ennast muuta ega teiseks teha – see samm/ see olemine/ see tulemus/ see väljendus/ see otsus, mille kohta teine andis informatsiooni, jääb alatiseks selliseks. Kuigi see, Minu poole pealt vaadatuna, oli teistsugune – see info ei lähe enam arvesse – teine ei arvesta sellega. Tema astub Maailma enesele valitud mälestusega Minu Minast.
Inimest paigale ja muutumatuks jätvad, koos olemiste ja elamiste lõpud on iseloomulikud vägivaldsele ja vähendavale suhtlusele. Kontakti lõpetavale poolele on vaja, et tulemus selline saaks ja sellisena jääks. Temale on vaja seda Mina, kellena ta teise nähtavaks tegi ja kelle olemas olemist põhjuseks tõi. Ta loob tõepärase fantoomi, mida nähtavaks teha ja alles hoida nii nagu see oleks reaalne.
Sellise fantoomi loomine ja alles hoidmine on fantoomiga samastatud tegelikku inimest vähendav ja nende kahega seotud ühisesse vale informatsiooni andev kuri tegu. See on vajamineva - eesmärgi, tulemuse, tähelepanu, Mina olen selline` - nimel tehtud. See on teise olemas olemise, isiklikes huvides, ära kasutamine. See on enesele osa valimine ja iseenda tegelikest sammudest vaikimine.
Muutuva info väljast välja jäetu mõistab olukorda nii – Mina ise ei saa, Minule ei ole võimalik, Mina teiseks ei muutu, Mind ei saa teisiti vaadata ega nähtavaks teha. Tegelik tõde – Mind ei valita teisiti näha ja näidata, sest ei taheta seda teha – käibel olev info on tahtlik ja kindla eesmärgiga valik.
Kohas, kus inimene on üksinda jäetud ja vastutav ühise möödunu eest, tuleb jätta kõrvale teise poolt öeldu ja nähtavaks tehtu – see ei ole Mina ega ole see Minu. See ei olnud harutamine ega arutelu, see oli teise sees olnu, kui prügikasti sisu, välja oksendamine – Korista ära, sest see olid Sina ja see oli Sinu! Teine osutas, kelle teema, tema sees aset leidnu oli - kuigi tegemist oli teise poolt ära seedimata jäänud iseendale antud informatsiooniga.
Inimene, mõistes kasvamise teekonda, saab aru, et selle jaoks, et osata ja teada, tuleb õppida ja kogeda – möödunu samm tähendab selles hetkes olnud informatsiooni alusel ja selles kohas olnud infole vastamisel tehtud sammu. See ei tähenda kogu tema teekonda. Koolis saadud kahed, ühed, kolmed ja märkused tähendasid kindlat tööd ja tegu, mida hinnati – neid ei samastatud inimesega, sest inimene oli ja on võimeline parandama oma tulemusi – õppima juurde ja mõistma enamat.
Vägivaldset suhtlemist iseloomustab eksimuste ja valeks hinnatud olemiste jada, mida samastatakse inimesega – tegi ja oli, siis järelikult jääbki tegema ja olema. Mida vähemaks on vaja teist vähendada ja vägivaldsemalt seda teha, seda suuremaks paisuvad süüd ja suurema kaalu saavad teod.
Vägivalla ja vähendamise rituaali taga peitub enesele loodud Mina, mille, ehmatavat ja ootamatut, kaotust inimene kogeb – see Mina on saavutatud informatsiooni muutmise ja tähelepanu suunamisega. Pealis pinnal olev Mina ei toetu varjatud infobaasis olevale Minale – seal sellist teda ei ole – sealses on ta teistsugusena.
Möödunut elustuvad märksõnad ja tähelepanu muutus olevas ning nähtavaks tehtud informatsiooni vastu võtmatus, loovad efekti, kus inimene kaotab iseenda – tal puudub võimalus ise ennast taastada – temale pööratud tähelepanu ja tema kasutusse antud info ei kinnita enam tema olemas olemist. Ta on tagasi oma möödunus – sealne Mina on teda kätte saanud.
Oleva aja tuunitud Mina kaotuse hetkel on inimene valmis kõigeks – vägivald ja vähendamine ning teadlikkuse ja infoga manipulatsioonid on tavalised võtted. Inimene haibib ise ennast üles – annab ise endale vajamineva informatsiooni ja tähelepanu – teeb seda teise arvelt ja teist vähendades – puhub enese Minale elu sisse ja kasvatab suureks – temast saab justkui hirmutav dekoratsioon, mis liigutab ja teeb häält.
Vähendatu jaoks on sellised kogemused traumaatilised hetked. Tema poolt välja öeldu ja tema väljendus/ olemine ei oleks pidanud sellist tulemust kaasa tooma. See ei olnud inimesega kohtuva inimese ega põhirolli kandja reaktsioon – see oli etendus, milles loo teist osapoolt kasutati vahendina.
Sageli jäävad just sellised hetked inimese mälestustes suletud kohtadeks, mis jäävad ärevaid tundeid sisaldama – neis sisalduv informatsioon ja tähelepanu on mõistetamatud ja hirmutavad suurused – tundub võimatu neid avada ja läbi elada.
Põhjuseks on neis aset leidnust mitte aru saamine ning selgusetu on enese osa sellises loos – aus ja tegelikkusele vastav. Mina kaotust kogenu ära võetud Mina ellu äratamine toob välja seda tegeva inimese inimpõhja, väärtushinnangud ja põhi mõtted – selle, milleks ja kuidas tema valmis on – selle, kuidas ja millisena ta vahendit on võimeline kasutama – selle, millise informatsiooni ta, tema ja iseenda ja seotuse kohta, nähtavaks teeb.
Välja öeldus sisalduv on tõsi – mitte kasutatud faktid ja neile juurde loodu, vaid nende kahe vahelise suhte sisu ja tegelikkus – see on aus ja põhjani välja minev tõde, mis jahmatab oma teravuse ja otsekohesusega – ei ole ühist, ei ole headust, ei ole olulisust, ei ole armastust – selle info alusel ei ole ega jää võimalust, selle inimesega, samadel alustel koos olemiseks.
Traumaatiline kogemus salvestub ja jääb lahendamata sellele järgnenu pärast – Mina taastanu muutub tagasi. Ta võib väita, et see oli eksitus ja valesti mõistmine. Ta võib vabandust paluda ja lubada, et tema enam ei tee. Ta võib väita, et selline on normaalne info vahetus ja suhtlus. Ta võib ähvardada, et teeb veel ja valusamini, kui teine tema kohta „valesti” räägib ja teda „valesti” näitab. Ta võib lihtsalt teise näo ette teha ja olla nii nagu ei oleks midagi juhtunudki. Ta võib öelda, et aset leidnu oli teda muutnu süü – on tolle vastutus, et enam nii ei toimuks.
Hiljem ja suuremana oskab inimene teisiti, teab rohkem ja on kogenum – möödunus puudusid temal need teadmised ja mõistmised, milleni ta olevas on kõndinud. Möödunus jäätus ta selles kohas, kus teise tõde välja paistis või välja paiskus – minevikus ei osanud ta selle informatsiooniga midagi peale hakata – temal puudus selliseks olukorraks lahendus.
Vägivallaga kohtunud ja vägivaldses keskkonnas elanuna õppis inimene selliseid hetki üle elama – siis, peale seda läks lugu edasi – kontakt ja koos olemine säilisid. See andis aluse uskumuseks, et Mina taastanu valetas – muutumise protsessis välja öeldu oli vale, sest kui see informatsioon oleks õige olnud, siis ei oleks teine inimesega enam koos olnud ega temaga koos olemist valinud. See tähendab, et inimene ei mõistnud Mina pean! tugevust.
Vägivalda ja vähendamist kasutav ei lõpeta sellise lahenduse kasutamist, kui see on tema jaoks mugav, võimalik ja normaalsus – tal ei ole teist reaalsust/ teadlikkust/ lahendust. Seega ei ole tema see, kes seotusesse muutust teeks – tema kasutab võimalust ja püsib kohal, senikaua, kuni see tema jaoks rentaabel on.
Siis, kui tema elu raskeks teha või tema tegelikkus nähtavale tuua, siis ta läheb minema. Enne seda lööb ta kaardid lauale – Mina ei tahtnudki Sind/ Sina oled Minu jaoks väärtusetu/ Sina rikkusid Meie suhte ära/ Sinuga ei taha keegi koos olla/ Sina oled Mind ära kasutanud/ Sinust endast ei ole midagi.
See tähendab, et ta loob teisest inimesest fantoomkuju, mille täidab informatsiooniga ja jätab maha sellise Sina oled selline` infobaasi, lahkumineku kingituseks ning selle võtab ka kaasa, teistele näitamiseks ja iseenda tõestamiseks.
Mõistmine – Mina ise oleksin juba ammu saanud öelda EI – lõpetame ära, enam ei jätka. Oli ja on minu enda vastutus võtta arvesse tegelik informatsioon ja valida oma sammud selle alusel. Selle asemel lugu jätkus ja selle sisu jäi samaks.
Enesele öeldud – Mina pean! ja ümbritsevate surve, mis kordamas – Sina pead! – oled Laps/ oled abielus Naine/ olete Õed - sundis jätkama nii nagu see oleks olnud õige ja ainus valik. Teise poolt öeldu ja nähtavaks tehtu - Mina olen Sinu .../ Mina tahan Sinuga olla/ Mina annan Sinule .. - andis teada, et teine ise valib ja tahab koos olla - seega pidi tema kapriise taluma ja väljenduse vorme üle elama.
Valus tegelikkus - mida kauem olla seotud ja elada koos inimesega - kes ütleb ise endale ja kuuleb ka teiste poolt öelduna - Mina pean!/ Sina pead! - ilma välja pääsu ja lahenduseta, koos olema ja koos elama ja endaga ühes taluma - seda, keda MINA EI TAHA. Seda rohkem on selle informatsiooniga kaasnevat – viha, õelust, kadedust selle vastu, kes vabaks ei anna/ kellest vabaks ei saada.
Mida kauem sellist koos olemist ja elamist jätkata, seda rohkem on sellel inimesel võimalusi enese tundeid ja informatsiooni väljendada ja välja elada – see tähendab, et sellele teisele on antud võimalus lõhkuda ühist, temale peale sunnitule olulist mürgitada ja vähendada ning tolle kohta negatiivset informatsiooni juurde toota.
Samal ajal loob ja näitab see inimene iseenda kohta kehtivat informatsioon - ta osutab, et temale on liiga tehtud ja temalt on vähemaks võetud. Ühine aeg on olnud temale aja hukk ja enese ära kasutada andmine, et teine/ teised saaksid kinnituse – Maailm käib õiget pidi – Mina olen = Minul on ja Minul on = Mina olen.
Mina olen = Minul on = Minu Oma. Tegelikkus – mitte ühtegi inimest ei saa omada. Ühte siduv seotus tähendab rollidest tulenevat suhtlust. Rollide olemas olemine ei tähenda seda, et rollid loovad suhte – rolle täitvad inimesed täidavad ülesandeid ja järgivad rollide jooniseid. Inimesed loovad suhte – see ei sünni iseenesest – selle jaoks tuleb panustada ja sellest tuleb teadlik olla ja selle kohta tuleb tõest informatsiooni anda.
Eksitus – suhtluse suhteks pidamine tähendab, et vajadus – teise inimesega koos olles ja elades - ühte kuuluvust, mõistmist, rahu, turvatunnet kogeda, on viinud sohu. Peale sunnitud lähedus ja piire ületav sisu on toonud kaasa informatsiooni – seotuse kohta välja toodu on näidanud ja väitnud kõike muud – vale koht ja vale inimene. Minu Oma ei ole oma ega lähedane – lähedal on olnud keegi, kes vihkab mälestusi ja kogemusi ühisest ajast, kes ei talu olemas olemist ja samas olemist. Lähedane on võõras ja vale – vägisi armsaks ei saada.
Kas ja kuidas Sina siis aru ei saa – teine ei taha Sinuga koos olla – ära mine temale järele - ära oota teda - ära kutsu teda välja - ära sunni, temale, ennast peale!
See informatsioon on mõistetav, kuid sellel on tagajärjed – selle infoga arvestamine lõikab ennast ühisest välja – aeg on toonud kaasa selle, et enese möödunust ja ennast piiravast vabaks püüelnu on suutnud muuta süsteemi – tema on loonud endale Maailma, kus tema on tõene - tema on õnnetum – temale on liiga tehtud – tema on kannatanud – temal on raskem elu - temal on püham rolli liide – kaaskond peab oma kaastunde ja toetuse temale andma.
Mis siis, et algse terviku sees on kõigile koht ja kõik võrdsed ja kõik ühel moel olulised – kannatanu poolt loodud ja kannatanut ümbritsevas süsteemis ei ole kõigile samaväärset kohta. See süsteem on koht, kus toetav ja tunnustav ja vabastav tähelepanu on ainult temale mõeldud.
Ühises ajas olemas olevad ei saa mõlemale samasugust informatsiooni sisaldavat tähelepanu anda, sest üks on teise kannatused põhjustanud – põhjustanu on kohustatud oma kohta mõistma ning enesele toetust mitte küsima ega ootama. Tema on kohustatud süüd tundma ja ise ennast süüdlasena nähtavaks tegema.
Muudetud süsteemi iseloomustab fakt, et kõikide, reaalselt ja kaudselt, osalenute sammude teekond on jäetud välja valitu, teisele kannatusi põhjustanu, kanda – tema, ainsana, seisab ühiselt tehtud jälgede rea juures – teisi seal ei ole – nemad on sellest loost ära läinud ja oma toeks seismas. Nemad ei vastuta selle eest, mida ise tegid ja kuidas ise olid.
Ühine kannataja on kui Jeesus, kes ristile naelutatud – tema lunastab Meie patud ja päästab Meid kurjast. Tema poole kummardatakse ja teda tänatakse – temale on antud rolliMina, mis teda õilistab – tema kohta on kirjutatud autobiograafia, mis kinnitab õilsust ja kannatusi. Põhjustajale on määratud langenud ingli roll, keda on karistatud – temaga seotud põrgu on see koht, kus inimesi nuheldakse pattude eest – valesti tegemised ja eksimised leiavad seal karistuse.
Sel moel õpetatakse inimest uskuma tõde, mida neile räägitakse ja milles neid päästetakse, nende endi poolt tehtust. Selle asemel, et olla teadlikud ja kasvada edasi – õppida oma kogemustest, mis neid ja neile osaks saavat ei määra – inimesel on vabadus iseendana elamiseks ja olemiseks – teise tähelepanu ja hinnang ei muuda teda ära – sellisel kohtlemisel ja sel moel nähtavaks tegemisel on alati eesmärk - vähendada inimese teadlikkust, iseendast ja tema vastu teoks tehtavast.
Iseendale Jumala rüü selga panemine ja jüngrite otsimine tähendab vale kuulutamist – inimeste tähelepanu pööratakse kindlale Minale – see Mina ütleb ette, kuidas on õige ja, kuidas on vale – see tähendab, et iseendana olemist välditakse ja keelatakse ja häbistatakse. Tule Minu juurde – Mina annan Sinule vabastuse ja hingamise – Mina muudan Sind ära – Mina annan Sinule teise tähenduse – selle võimaluse kasutamine tähendab, et Sina oled Minu Laps = Minu Oma!
Minu Omana on Sinul ülesanne - Minu tegelik minevik ja tegelikud teod ära kaotada, ära varjata, teiseks muuta. Uskuda Minu sisse - jätta enese teekond ja minevik, mis Sind maha ei jäta - enese sammud jäävad Sinu poolt astututeks ja Sinu sammude tagajärjed saavad Sind kätte.
Sina ei muutu - kirikus käimine ja pattude andeks palumine Sind ei aita, sest see tähendab peatatud seisundit - Sina ei võta uut informatsiooni vastu ega töötle senist - Sina ise näed ennast sellisena nagu Mina Sinule ette ütlen. Sina tead, et Sinul on ainult kaks valikut - oled tõstetu või oled langenu - Mina määran, milline oled.
Tõde seisneb selles, et nii ahvatlev, kui see ka ei paista või tõesena lubadus ei tundu - Sina ei saa kellegi teise teekonda käia ja mitte keegi ei saa Sinu teekonda olematuks teha, ära muuta, ise ära kõndida - see on Sinu ja jääb Sinu enda omaks.
Julge olla tegeliku iseendana - julge oma avalik ja varjatud infobaas üheks teha ja enese sammude juurde seista - iseenda vastu võtnuna näed ise oma teekonda - komistamisi ja eksimisi, kuid ka nendest õppimisi ja enese kohta mõistmisi. Iga samm on oluline ja väärtus, sest see näitab kätte, kust Sina oled tulnud ja kuhu oled jõudnud ning ka selle, mille oled õppimata jätnud ja seni vältinud. Seega tead, et Sinu teekond jätkub.
Marianne
01.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar