Naisena elamine ja naise kehas olemine tähendab taluda ja kogeda valu ja verd ja ebamugavust ja häbi ja hirmu – ennast ei saa varjata, ennast tuleb varjata, ennast ei saa muuta, enesega toimuvat ei saa ära kaotada, eneseks olemisel on tagajärjed – mees saab kasutada võimalust, et seejärel jalga lasta ja puhtalt pääseda – vastutus ja süü osutatakse naisele, kellest on saanud Ema – olemas on ära tõestatud ühendus.
Lapse sündimine on protsess, mis toob kaasa valud ja vere ja räsitud keha. On naisi, kes mõistavad teekonda – sündimine on see, mis tuleb teoks teha, et oma lapsega kohtuda. Nemad unustavad valu ja enese vaevad – selle kõige suurus kaob meelest – see ei koorma neid. See oli üks vajalik samm, mis viib oodatud tulemuseni – lapsega koos olemiseni ja/ või Ema rolli saamiseni.
On naisi, kes ei talu või ei taha seda, mis nende osaks saab. On naisi, kes valivad vihata meest, et too ise ei pea ja too sundis või lihtsalt tegi lapse. On naisi, kes ei vihka meest, vaid valivad vihata last – laps on kõigi kannatuste põhjus.
Viha on vajalik jõud, et tulla toime enese jaoks raskega, kuid viha saab olla erinev. See saab olla abi, et läbida valu – võimalus suunata oma tähelepanu ja anda põhjus, et seda jõudu kasutada. Valu ununeb ja jääb seljataha, kui viha oli eneseabi – mittemeditsiiniline vahend.
Viha saab olla raevukas ja pime – põlgav ja manav. Naine, kes kasutab last enese viha allikana, võib jääda kandma kauna – laps on kõige osaks saanu elav meeldetuletus – miski ei unune ega kao ära – kõik elab edasi. Selline naine „unustab” ära enese osa loost - lapse sünd ja sellega seonduv on lapse süü – kuna laps on olemas, siis laps on vastutav vanemale põhjustatus.
Sündimine ei ole ainult naisele ebamugav ja valus – sama kehtib ka lapse kohta – see on nende kahe ühine teekond, mille vaimne tase sõltub vanema teadlikkusest ja tunnetest. Ühine infoväli - jagatud informatsioon.
See laps, keda ei oodata ja keda ei taheta, see laps saab kogeda tegelike vastutuste piire ületavat viha – lapsest saab objekt, kes saab enese pihta kõik selle ebaõigluse, ülekohtu, vähendamise, valu ja häbi - mis on osaks saanud sünnitavale naisele.
Inimese teekond, Naise kehas olevana – tema enda sündimisest alates, kuni lapse sünnitamiseni välja ja ka sealt edasi. Kõikide negatiivsete kogemuste, mis on seotud Naiseks olemise ja Naise keha talumisega, põhjus on laps – valus ja verine sünd on võimalus, kuidas elada ennast välja – avaneda lapse kaudu.
Mõned lapsed sünnivad õnnesärgis. Mõned lapsed suure süükoormaga ja vähendatutena. Inimene ei taha seda last, kellega kaasnevad tema enda elu muutvad ja teda ennast vähendavad tagajärjed – tema silmad näevad last, enesele antud informatsiooni alusel. Laps, kes on valest soost ning tuletab ennast, oma vajaduste ja olemas olemisega, meelde ning häirib, taastoodab samasisulist informatsiooni.
Inimene, kes elab keskkonnas, kus tema, kui Olulise Naise jaoks ei ole loodud kohta ja temale ei anta, uues rollis olevana, toetust ega tunnustavat tähelepanu, on teinud isiklikus elus suure muutuse ja toonud ilmale järglase, keda ei näi kellelgi vaja olevat ning naisel ei ole enam seda, mil moel ja kuidas oli varem – laps ei ole kõigele sellele väärt vahetus.
Inimene ei taha olla seotud lapsega, kes tema võimalusi vähendab ja teda kinni seob – laps kaotab endise elu ja senised võimalused – laps, keda välditakse, vihatakse ja põlatakse, ei too kaasa head tähelepanu. See on suletud ring – enese elu elamiseks jõudu vajav vanem vajab viha jõudu, seega on tal vaja viha objekti, kes on vastutav – laps on sobiv.
Naine ei vihka meest, sest mees oli ja on tema jaoks oluline – naine tahab meest tagasi – laps takistab. Inimene ei taha mõista ega tunnistada, et mehel oli võimalus valida – näidata Naisele tema olulisust. Mees andis teada, et Naine on oluline, kui tolle keha on vaba ja too ei ole kohustustega seotud. Naine valiks selle võimaluse, kuid enam, vanal moel, ei saa.
Laps teab ja mäletab enese sünni lugu – tema keha mäletab seda ja annab talle sellest teada. Vihavalus sünd, mis on salvestunud tema sisse, annab teada, et tema ise ei ole lahutanud ennast oma vanemast, kui inimesest – on olemas kaks eraldi suurust – lapsel - enese sünni kogemus ja vanemal - lapse sünnitamise kogemus.
Vanema poolt edastatu ja läbielatu on endiselt lapse sees kinni, kuna lapsel ei ole olnud mõistmist ega informatsiooni selle kohta, mis on tema tegelik osa ühisel teekonnal – tema ei tea tegelikku suurust – tema ei tea, millise valu vanem, inimesena, ise läbi elas ja laps ei tea seda, mis on see, mille tema ise põhjustas. Looga seotus tähendab ka seda, et laps ei ole vaadanud loole selle nurga alt, et tema ei teinud meelega ega tahtnud haiget teha – tema osalus, sellel teekonnal, oli vältimatu.
Vanema teekond ja selle tõlgendus on vanema, kui inimese, omad. Suureks kasvanud laps teab - see ei ole Minu vastutus, mida Mina olen kandnud. Vanema poolt edastatud ja kasutusel olnud informatsioon ei käinud Minu kohta. Minul on olemas teadmine, et sünd teeb valu ja on verine, kuid Mina ei teinud tahtlikult haiget ega soovinud teisele inimesele kannatavat kogemust.
Tegelikkus - sünnituse kogemus jaguneb erinevateks osadeks - selles kõigest, mis vanemale, kui inimesele, osaks sai – osa jääb Minu kanda, osa jääb kanda medpersonalile, osa jääb vanema isiklikule füüsisele ja tema vaimsel võimekusele ning osa jääb temaga seotutele – need, kelle toetust ta vajas ja ootas, kuid keda ei olnud või ei olnud sellisel määral, kui tema vajas.
See kannatus ja viha, mis lapse sünni ajal sündis ja väljendus ning millest laps osa sai, ei tulenenud lapsest – see kaasus temaga ja tema oli see, kes võimaldas selle vallanduse. Enese omaks pidades ja vastutust võttes ei olnud lapsel võimalik enese kanda jäetut/ võetut ära anda – seega ei saanud ta vanema kogemusest ja informatsioonist vabaneda – see püsis tema sees.
Enese poolt sünnitusel kogetud valu, naisena olemise häbi, enese vastu pööratud vastumeelsus ja viha füüsiline väljendus, naiseks olemisega seonduvas – annavad endast märku läbi mensese valude, valusa ja häiriva rahulduse saamise, naiseks olemisega seonduvate organite haigustega/ muudatustega – see on teadmine, et Mina ise põhjustan enese kogemuse – enese sünni korduse - enese ära tapmise kogemuse - enesele osaks saanu meeldetuletuse.
Mina põhjustasin valu - Mind ei tahetud - Mina ei oleks pidanud sündima - Minul ei ole õigust elus olla. Üleelatud abordi mälestused - hirm enesega aset leidva pärast, valu ja kaotus - enese kõrvalt kadus tuksuv süda - Mind ei olnud enam - Mina jäin - vanema kergendus, kui ta uskus enda pääsenud olevat - vanema viha ja raevu jõud siis, kui ta mõistis, et teda oli petetud.
Ära sündinuna andis vanema reaktsioon teada, et Mina olin eksitus - tema oleks tahtnud teistmoodi - kui pidi, siis tema oleks teise valinud. Tüdruklaps - lapsega naine - poiss oleks kõlanud ja välja näinud paremini. Veel üks põhjus, mille abil oli võimalik viha toota. Minu süüdistamine põhines soovuskumusel, et teine oli poiss - ta eksis - ka teine oli tüdruk.
Mina ei olnud kingitus – kokku saamine ei kaotanud sünnituse kogemust ja sellele eelnenud/ järgnenud teekonda ära. See oli vanema, kui inimese, vaatenurk loole. Mina ei pea, ise ennast, kui viga ära parandama – Mina ei ole vastutav vanema elu, valikute ja vajaduste eest. Tema ise valis astuda sammu, mille tagajärg olin Mina.
Mina saan enesele mitte kuuluvast lahti lasta – inimese kogemused ja tema poolt kasutatud lahendus saavad vabaks - Mina ei hoia neid kinni - Mina ei ole nende autor - Mina olen värav, mille kaudu nad lahkuvad ja hajuvad laiali.
Marianne
07.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar