On huvitav seik, et inimene tunneb häbi - siis, kui ta kukub/ enese tundeid välja näitab/ midagi valesti lausub või teeb/ midagi ära kaotab või ennast petta laseb jne. Ehmatav häbi – Mina sellisena, nähtaval. Miks peaks olema häbi - siis, kui on valus/ siis, kui kogetakse kaotust/ siis, kui jagatakse ennast/ siis, kui vastatakse teadmiste alusel/ siis, kui sõna komistas/ siis, kui juhtub kogemata jne.
On häbi tunne, sest see katab hirmu, kellegi teise reaktsiooni ees – väljanaermise, parastamise, hülgamise, karistamise, häbistamise, jne ees. Häbi tundes ütleb inimene iseendale – Mina vastutan – Mina ise kukkusin/ Mina ise avasin enda ja jagasin endast/ Mina ise eksisin sõnades- mõtetes/ Mina ise kaotasin selle ära/ Mina ise lasin ennast petta/ Mina ise sain halva hinde/ Mind ei olnud hea vaadata.
Häbi kasutamine on üksinda seismine ja üksinda seisma jäämine, selles kohas ja loos, kus on olnud kaks või enam osalist. Ei ole, kedagi teist, kes vastutakse aset leidva/ aset leidnu eest ega ole ka kedagi teist, kes inimest näeks ja kohtaks – teis(t)e reaktsioon ei ole olnud vastavuses aset leidvaga.
Häbi tunne tähendab, et inimesega koos olija(te)l puudus empaatia võime ja inimesega kohtumise oskus. See oli keegi, kes kasutas võimalust, et ise ennast paremana/ õigemana näidata siis, kui õelutses ennast äramäärinu kallal või pilkas kukkunut või naeris välja sõnadega eksinu või osutas rumalusele siis, kui inimene julges küsida seda, mida veel ei teadnud või millest aru ei saanud.
See oli keegi, kes vihastas temale kaasnenu pärast – tema häbi ja hirm – tema üksinda jäämine ja üksinda seismine. Selle asemel, et inimesele toeks olla ja tema kõrval seista – see keegi astus eemale, seisis vastu, väljendas vastikust, kasutas viha ja raevu – jõulised reageeringud – suhtumine ja enesele osaks saanu eest vastutama panemine – erineval moel osutamine – Sina!
Elu valusad õppetunnid, et kogemata juhtunu, tahtmata tehtu, enese valu – tähendab, kellelegi teisele kannatuste põhjustamist – seda saadab häbi, et Mina selline olen. Häbi on, kellegi teise reaktsioon, mis on ülevõetud – kellegi teise füüsiline väljendus ja jõud on informatsioon, mis on enese sisse salvestunud – mälestus, osaks saanust, elab inimese sees edasi ja ta kasutab seda ise enda vaatamiseks, hindamiseks, nimetamiseks, häbistamiseks, karistamiseks. Inimene ise kordab teise silmi ja tähelepanu sisu.
Inimene tõuseb, peale kukkumist/ juhtunut, kiiresti püsti, taastab ennast ja astub ruttu edasi või otsib varju, et keegi ei näeks ega reageeriks. Situatsioon saab mööda, kuid häbi jääb sisse – mälestus iseendast jääb ju alles. Kui kedagi ka pealt nägemas ja hinnangut andmas ei olnud, siis inimese sees on olemas silmad, mis teda saadavad ka seal, kus füüsilist teist ei ole.
Automaatne ja suunatud reaktsioon tähendab kasvamist keskkonnas, kus ei olnud hoidmist, rahu ega tegelikkusele vastavust. Füüsiline/ vaimne haiget saamine tõlgendati ja nimetati hoolimatuseks, eksimiseks, valena olemiseks. Sinul ei ole midagi viga/ Sina otsid tähelepanu/ Lõpeta ära!/ Ise tegid!/ Jäta mind enese mängust välja!/ Sina ei ole ära teeninud!
Abitust kogeval inimesel aitab sisemine viha tõusta iseenda jalgele – Mina ei ole enam vähendatu – petsite Mind, et olen teie tunnete põhjus/ kannatuste süü – petsite Mind, et ei ole õigust ega põhjust lohutuseks, hoidmiseks, mõistmiseks. Jätsite kõrvale tõe – teie ise ei valinud kaasa tunda ega mõista ega toetada.
Põgenesite enesele osaks saava, Minu looga kaasneva, tähelepanu eest ära ja/ või lülitasite tähelepanu ümber. See oli teie jaoks vale tähelepanu, millega toime ei tulnud või mida õigustatuks ei pidanud. Seega tegite Minu loost enese loo ja nimetasite ise ennast Ohvriks/ Kannatanuks – sel moel saite enesele õige tähelepanu ning enese ärevuse, häbi, hirmu, viha, raevu vallandamisele sihtmärgi.
Ehmatus tähendab, et aset leidnu oli ootamatu. Reaktsioon, mis sellises olukorras aset leiab, on kantud adrenaliinist. Adrenaliini olemas olemine tähendab, et inimene ei taju isikliku kogemuse suurust ega sügavust – seega ta ei saa aru selle tähendusest. Inimene on suunatud tagajärgedele ja nende ära hoidmisele – reageerimisele nii nagu ei oleks midagi juhtunudki. Eesmärk on teiste sisse sulanduda ilma, et tähelepanuga "trikke" tegema hakataks.
Automaatne reageering tähendab, et lugu liigub tavalistes rööbastes – sündmus = tulemus. See tähendab, et vahelt jääb ära peatus, mis aitaks toimunut mõista ja mõtestada ning anda endale tegelikkusele vastav informatsioon, mis lõpetaks mustri kordumise.
Enesele antud hinnang – häbi ja häbistatu - jätab kõrvale küsimuse - Kas mina tahtsingi – meelega – eesmärgipäraselt? Ei – Ei tahtnud! Seega oli osaks saav kogemus, mis ei olnud ette planeeritud. Selle kogemusega toime tulemine on inimesena kasvamise protsess – erinevad tunded, mis toovad kohale seotud informatsiooni, et neid vastu võttes ja loost läbi kõndides, jõuda sellest lahti laskmiseni.
Häbi tähendab vahele jäetust üle hüppamist – enesele osaks saanu mõju tunnistamine jääb ära – kogemuse hind, sisu, tulemus jäävad üle vaatamata. See tähendab, et enese sõnumid justkui kustuvad ja kaovad – need on kehtetud ja valed. See tähendab, et iseendale jääb selgelt välja ütlemata - Minul on valus/ Mina kaotasin – see on tõsi, sellest ei saa niisama mööda vaadata ega seda tühiseks tunnistada. Mina tunnen abitust, kurbust, sest kogen kaotust ja tagajärgi – see on enese toetuse vajaduse mõistmine ja tunnistamine.
Hetk enne seda, kui inimene on tugev ja kõnnib edasi – on hetk, milles ta tunnistab enesele osaks saanut ja selle mõju – ta võtab oma tundesõnumid vastu, teeb need lahti ja elab oma tunded läbi – see tähendab, et ta loeb need läbi ja võtab nad tõestena vastu – ta valib oma järgmise sammu neis peitunud informatsiooni arvestades.
Häbi tähendab, et inimene on kohe tugev ja kohe edasi minemas - tema teab juba sõnumite sisu – Mina saan hakkama, Minul ei ole õigust/ põhjust – Mina ise põhjustasin. See tähendab, et inimene on omaks võtnud selle keskkonna tavad, kus ta kasvanud/ elanud on. See on rollide Maailm - emotsionaalselt külmade ja osavõtmatute keskkond.
Selles keskkonnas on keegi, kes pöörab lood ümber – siis, kui teisega juhtub või ühises leiab aset, siis on tema see, kes saab toetuse ja hoidva tähelepanu – tema teeb ennast sellisena nähtavaks ja annab enese kohta sellist informatsiooni – teda peab täpsete suuniste järgi kohtlema ja vaatama. Seda ka see, keda tema ise on vägivallaga kohelnud. Seda ka see, kes on inimesena haiget saanud/ olulise kogemuse osaks saanud.
See on keskkond, kus olijad hoiavad alles ühises kasutuses olevat mustrit – seega nad kontrollivad sellele vastavust – inimene ise, kedagi ei ole ega tule. Selle asemel osutatakse näpuga, osatatakse sõnadega ja kõnnitakse minema – Saa tugevaks!/ Ela üle!/ Unusta ära!/ Ise tegid! See on meeldetuletus, et ollakse üksinda ja iseenda eest väljas.
Manipuleeriv keskkond suunab inimese soovitud radadele - Sina ei saanud õigesti aru/ See ei olnud sel moel/ Vaata, mida Sina tegid/ Sinul ei olnud õigust/ Sina ei tohi/ Tegelikkuses Sina tundsid sel moel/ Tahad tähtis olla/ jne.
Inimene karastub elu etendustes - selle alusel saab paika pandud Minaga seonduv - mida Mina saan ja kuidas mitte - mis on Minule võimalik, mis mitte - milline Mina olen, milline mitte.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanud inimesel on kaasas Mina, mis on sündinud temale antud informatsiooni alusel - vähendamise ja vägivalla teel paika pandud. See Mina on alati tegelikust inimesest vähem. Selle vastukaaluks loob inimene ise endale Mina, mis tõuseb sellest teisest Minast kõrgemale - see Mina tõstab teda parema tähelepanu sisse.
Parem tähelepanu ja parem Mina ei tähenda, et see oleks vastavuses inimese tegelikkusega - see on samal moel tema keskmest väljas. Vältides ühte püüab inimene teist. See tähendab, et ta ei vali astuda möödunu lugude sisse ega neid avada. See tähendab, et ta kukub nende sisse tagasi - enese eest ära ei põgene - enese tegelikkus saab ennast kätte - põhi tuleb vastu ja paistab välja. Seega tuleb tagasi pöörduda ja ise ennast lahti võtta ja seejärel kokku panna - Minu Mina tegelikkus, ilma pendleid loomata.
Inimesena kasvamine ehk enesega seotud lugudest välja ja edasi kõndimine tähendab enesega seotud lugude eest vastutuse võtmist. See, kes oli olulistest lugudest üle hüpanud. See, kellel ei olnud varem teadmisi ja ressursse. Sellel on palju seda, mida harutada. See tähendab, et iga järjekordne mõistmine on selguse loomine, millega kaasneb kergendus ja vabanemine. See seisund ei jää kauaks kestma, sest järgmisel hetkel sõidab sisse süütunne – Mina, sellisena.
Järjekordne mõistmine tähendab järjekordset informatsiooni – enese Mina kohta väljajoonistuv pilt – see on kokkukogutud teadmine kõige selle kohta, mille alusel saab hukka mõista, põlualla panna, karistuse määrata, välja jätta – sama informatsiooni omavate teiste sõrm osutab – SINA! Enese eest pääsu ei ole.
Süü on harjumuspärane reaktsioon, mitme inimese loos terviku eest vastutuse võtmine – Mina - Mina üksinda – kedagi teist ei ole samas, keegi teine ei vaata loole samal moel ega tunne ennast osalisena muul moel, kui kõrvalt vaatajana, ohvrina, süütuna. Kui üks juba on, siis, milleks veel teist vaja. See, kelle südametunnistus kripeldab, las see vastutab – Meie oleme välja valinud, Meie oleme kokkuleppinud – see, kes süüdlaseks on nimetatud, see ka seda on.
Häbi katab hirmu - hirm tähendab vastuseta küsimusi, mida ei ole küsitud või ei ole julgetud küsida. Hirm tähendab inimest, kes kogeb ja näeb ennast vähemana - temal ei ole jõudu ega teadmisi - tema ise ei saa ega oska. See on tema teadlikkust eksitav ja uinutav informatsioon, mida tema ise kasutab.
Süü osutatakse sellele, kes tahab selguseni jõuda. Häbi osutatakse sellele, kes tahab inimesena olla. Süü osutatakse sellele, kes tahab muutust ja otsib selleks lahendusi. Häbi osutatakse sellele, kes on oma kogemustest õppinud ja tahab uute teadmiste alusel elada ja suhelda.
Vähendava ja vägivaldse keskkonna eesmärk on suunata inimest - ise ennast vähendavate energiate juurde, et hoida teda energeetiliselt sobivas seisundis - rolliMinade loojad vajavad enese Minade kasvatamiseks teiste tähelepanu ja energiat. Aktiivne ja vastustav inimene annab sobiva märgiga ja elujõulist energiat - senikaua, kuni ta vastu reageerib ja teisi/ teist/ keskkonda, tähelepanu ja jõudu kasutades, teiseks muuta tahab, senikaua saab temaga seotu enese Minale toitu juurde.
Selle jaoks, et iseendana olla, ei pea muutma teisi - see on vana harjumus - rolliMina jaoks oli vaja tõestust ja peegleid - inimesele ei ole ega saagi peegleid olla - iseenda sügavus ja tegelikkus on vaimne ühendus - sõnadeta, vaikne ja rahulik mõistmine.
Õppimine elust enesest - kogemused annavad võimaluse edasi kasvada - teekond ei peatu sinna, kus valus või hirmus oli. Mida ja mille jaoks mina õppisin - enese teadmised jäävad enesega. Nende alusel saab sulgeda selle ukse, mille taha jäävad need, kes mängivad mänge ega lahku rollide Maailmast. See ei ole Mina ega ole see Minu.
Marianne
27.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar