Ära varastatu

 

Abitus, ahastus, valu, viha - keegi teine saab Minu tee endale. Enese oma ei sobi ja on vale – see ei ole Minu ega Minu sammudega kooskõlas. Justkui järjekordne nael lüüakse, tõestuseks, kirstu kaane sisse siis, kui osaks saab järjekordne kogemus ja on näha vahe – võrdlus, kellegi teise tee ja enese oma vahel. Ikka ja jälle, ühte ja sedasama ära tõestavad kogemused – Mina ei saa, Minul ei ole, Minu jaoks ei ole, Mina jään ilma, Mina pean.

Raske ja tume viha – Mina olen selline` - sellepärast. See on enesele osaks saavate kogemuste tõlgendus. See on läbi aegade edasi antav muster – sel moel tähendab seda, et olen Ohver – kõik saab osaks sellepärast, et Mina olen vale ja vaene ja paks ja inetu ja ilma tutvusteta ja vähem ja saamatu ja laisk ja isatu ja üleliigne ja vales kohas ja mittemõistetu ja väärtusetu jne.

Enese kahestumine – enese kohta käiv uskumus ja enese teekonna nägemine - Mina tegin ja olin ja andsin oma parima, kuid tulemus tuli vale – keegi varastas Minule kuuluva ära – keegi takistas Mind, Minule kuuluvaga koos olemast. Minu oma ei antud Minule – Mind jäeti sellest ilma. Ebaõiglane tegu ja kaotuse kogemus – Mina ei ulatu iseendani – tegeliku eneseni ja tegeliku teekonnani – Mina ei saa olla Mina.

Mina ei saa olla Mina – tähendab kindla rolliMina kättesaamatust – selle Mina jaoks ei ole tõestusi ega tunnistusi – see Mina peaks olemas olema – sellise Minana olemine peaks olema õigus ja vabadus – selle Mina jaoks on olemas enese informatsioon, kuid see ei realiseeru, sest seda Mina kummutava Mina kohta leidub osutamisi ja kogemusi ja informatsiooni küllaga. Ollakse asjaolude Ohver. Ollakse pendlis kiikuja.

Ohver on see, kellest ei sõltu – temale osaks saav on vältimatu – tema enda tõttu saab vägivaldne ja vähendav kohtlemine tema osaks. Ohver on abitu – temast endast ei piisa ja tema on vähem. Ohver on see, kelle osaks sai kogemus, mida ei oleks pidanud aset leidma – see oli muudetav, ära hoitav ja teisale suunatav – tema ei oleks pidanud seda kogema. Ohvrist teeb ohvri see, et tema koges seda, mis ei olnud tema kogemus.

Pikaajaline – reaalselt kogetav ja enese poolt ettekujutatav - alla surumine ja vähendamine toob kaasa protesti – ülestõusu ja enese eest võitluse. Siis, kui ohver läheb ennast vabaks võitlema ja enese õigusi kaistma, siis ta seisab selle eest, et teda nimetatakse ja teda nähakse Ohvrina – mitte vaba ja võrdsena, vaid suuremana, tugevamana, õigemana – ära tõestatud Ohvrina.

Ohver tähendab inimest, kes kõnnib ringi suletud kõrvade ja kinni pandud silmadega. Ohver ei taha näha ega teada millestki sellest, mis muudab tema lugu ja segab tema olemas olemist. Alles peab jääma, teda ja temale osaks saanut kinnitav informatsioon – tema kannatuste süü ja selle suurus.

Ohvri lugu on ühe loo suunatud nurk. Siis, kui vaadata sama lugu teise külje pealt ja teiste vaadete nurkade pealt, siis saab sellest kokku midagi muud – igal sammul ja igal teol oli oma põhjus – mitte miski ei olnud niisama ega ülearune.

Ohver on olemas oleva informatsiooni töötluse tulemusel tehtud kokkuvõte – hinnang ja nimetus. Võimetus, enesele mittemõeldut ära hoida ja teiseks muuta, toob kaasa seletava põhjuse – Mina olen selline`. Loo ära seletamine - Kui Mina ei oleks selline`, siis ei oleks Minu osaks saanud. See on järjekordne pendel.

Mina – Minu info – Mina olen oluline. Ohvri roll on võimalus anda iseendale tähtsust juurde – see on võimalus, kuidas saada enesele kindlalt suunatud tähelepanu ja ette näidatud kohtlemise osaliseks. Tegelikkuses on see vägivalda kogenud inimese katse, määrata, kuidas ja millisena teda peab kohtlema ning kuidas ei tohi. See on piiride maha märkimine, et neid ületanu ei kordaks oma tegu. Rollide Maailma paigutades saab sellest, selgest sammust, hoopis midagi muud.

Enesele antud Minapilt – Mina = Ohver. Enese Ohvrina esitlemine viib loo tasakaalust välja – see tähendab enesele vajaduse loomist – tähelepanu ja kohtlemine peab tõestama Ohvrina olemist. Seda ka siis, kui vägivaldne kogemus jäi minevikku – seda ka siis, kui inimene ise on vägivaldne ja vähendav.

Ohver on roll, keda kinnitab Süüdlane. Ohvri kõrval ei saa seista teist Ohvrit – see muudaks lugu. Seega - tähendab, kellegi teise Ohvrina esiletõusmine enese loo ja tiitli ohtu seadmist – teine võtab enesele kuuluva tähelepanu ära ja muudab senist. Ohver ei taha ennast ära kaotada – temal ei ole endale teist rolli anda – tema ei ole nõus, sama mängu jätkumiseks, Süüdlase rolli kandma – tema kogemused ja tema tõde näitab teda Ohvrina ka siis, kui tema on teise ees süüdi ja ise tasakaalu rikkumise eest vastutav.

Ohvri rolli iseendaga samastamine tähendab, et inimene ei ole oma lugu läbi kõndinud ja teise loo avanedes, saab tema võimaluse, kuidas ise ennast kogeda – temale kuuluv ja vajalik tähelepanu on olemas – seega on teine Vale ja vägivaldne, kui tahab, isekalt, ise ennast ohvrina nähtavaks teha ja enese kogemuse vastutuse senisele Ohvrile jätta – välja toodud informatsioon, senise Ohvri kohta, on vale ega ole temale kuuluva õigusega mitte arvestamine.

Ohvri sünni taga seisab vahetu ja isiklik kogemus, mis tähendab suletud ja maha salatud tundeid. Tunded on energia, mis loob Ohvrina olemisele fooni – tasandi, millel inimene on ja olemise, millisena inimene on. Ohvri sõnumid, iseendale, ei ole kerged, kuid need on ausad – need on kirjeldavas ja iseloomustavas vormis teated, mille sisuga tuleb arvestada – reaalsus ehedas läbilõikes.

Enesele osaks saanu tagasiside - Mina tähtsus – Minu kogemus oli tõene – Minu informatsioon kuulub Minule osaks saanud loo sisse – muidu see ei ole tõene ega tervik. On sage, et vägivaldne keskkond ei taha vähendatute lugudest midagi teada – neid ei ole vaja, need ei kuulu võitjate poolt kirjutatud ajaloo lehekülgedele.

Ühes ja samas ajas ja loos elavate inimeste lugude erinev tähtsus ja olulisus – inimeste Minade suurus ja nimetus teeb vahe sisse. Maha vaikitud ja teiseks kirjutatud lugude osalised kogevad ennast tähtsusetute kübedena – see on enese teekonna ära kaotamine ja iseenda kogemuse vastu võtmisest keeldumine.

Mõistus tõrgub vastu võtmast teadmist, et enese elu lugu muutnud lugu oli teise valik, mis valiti iseenda jaoks ja iseenda pärast. Tegija oli enesele olulisem, kui see, kes tagajärge koges või vahetult sellest osa sai. Väärtusetuse tunne ja osa võtmatus teeb haiget – Mina ei ole oluline.

Ohvril on raske oma kõrgustest alla tulla ja inimese tasandile seista ja mõista, et on iga inimese õigus oma valikuid teha. Ainult inimene ise teab, millega temal silmitsi tuli seista ja mida tema ise oli võimeline selle hetke teadmise/ suurusega peale hakkama. Ei ole õigust ega põhjust hukka mõista – oluline on leida mõistmist – oluline on näha inimest, tema teekonnal – tema saapad ja nende suurus ja sisu.

Ohver on õpitud mõiste, mis nimetab osaks saanu põhjal, kuidas tuleb ise ennast kogeda ja näha ning nähtavaks teha. Elu ei ole sirge ega selge – selles on erinevad tegurid sees ja vigurid erinevates paikades ja aegades. Selleks, et üks, aegade lugudes osaline, valiks vägivalla ja vähendamise, peab temal olemas olema selle laadne kogemus, et temast endast saaks tema enda loo vastas pool – enesele valitud/ antud võimalus teha tegu – võimalus otsida enesele mõistmist – võimalus anda kellelegi teisele kogemus, kuidas on ise olla kannatanu ja vähem.

Ohvritest põlvnemine - suguvõsad, perekonnad, rahvad, kus ja kellena olemine tähendab samasuguse mustri kordamist - see tähendab samasuguse informatsiooni edasi andmist. Kordamisel on põhjus - ei ole piisavalt kogetud ega mõistetud, et mõtestada toimuvat - mis on korduses peituv sõnum, mida ei ole valitud lahti harutada. Magava teadlikkusega inimesed kordavad rolle nii nagu see oleks peamine - rollid ja nendes väljendumine on pealispind, mis varjab teekonna loo tegeliku sügavuseni.

See toob kaasa selle, et inimesed seisavad lahus – vahed on vahel ja tõkked on ees. Igal inimesel on olemas oma lugu, mis kinnitab, et tema on, kellegi või millegi Ohver, kes vajab enese kogemuse tõestuseks vastavat tähelepanu. Eraldatus ei lase teistega üheks massiks sulanduda, teiste informatsioonist eristatus tagab enesele pööratud tähelepanu õige suuruse ja sisu.

Ohvrite hulgas ei ole teadmisega, et ollakse Ohver, suurt midagi peale hakata, sest teised on ka, sest teistel on ka. Ka - tähendab kordamist ja kopeerimist - Mina ei ole eriline – Minule ei ole kohta – Minu loole ei ole kohta – Mind ei nähta ega tunnistata – Minult võetakse Minule kuuluv ära – see tähendab veel kindlamalt seda, et inimesest saab Ohver.

Eraldatust ja esiletõusmist vajavad Ohvrid ei "näe" teistega sarnasust ega mõista teiste kannatuste suurust. On seisak ja on suletus. Info püsib ühena ja kordab sama – tõlgendus on sama. See tähendab, et selles keskkonnas ei ole seda, kes näeks, mõistaks ja edastaks enese lugu teisiti – teeks seda teise nurga alt – teeks seda ilma pendlit loomata. Teeks nii, et ei ole süüdlasi ega ole ohvreid – on inimesed ja on nende teekonnad.

Miks saab ühtedele osaks see, mis teistele mitte – miks ühed kannatavad, kuid teised mitte – see on käsil oleva mustri kordamine – ühed kogevad, et anda teisele võimalus valida enese/ ühise kohta käiva info edastamise viis ja koos olemise tase. Teised saavad võimaluse kogeda ja mõista – ilma viha loomata ja ilma Ohvri rolli valimata, inimesena vabaks jäädes.

Inimene, kes sai kogemuse, mis justkui ei olnud määratud temale - tähendab, et tema oli vahend, kellegi teise mängus ja loos – tema oli sisse põimitud detail – kasutatud võimalus, kuidas jõuda eesmärgile.

Inimlikud kannatused ei tee inimest Kannatajaks – ei tee teda selleks, kellel tuleb taluda, kellel tuleb leppida – see on vahendi mentaliteet – manipulatiivse käsitlemise tulemusel omandatud mõttemaailm – Mina ei saa muuta ega mõjutada – Mina ei saa teisiti - vältimatu.

Ohvrimentaliteet on läbi elamata ja mõtestamata jäänud kogemuste jada – see on jäänud suletud failiks nii nagu see oleks üks detail, kuid tegelikkuses koosneb see erinevatest osadest, mida ei ole tervikust lahti ühendatud ega avatud.

Valu ja vägivalla hetk on erinevate mõtete ja valikute jada – alguses on ehmatus, abitus ja teadmatus – sellesse seisundisse kinni jäämist iseloomustab ohvriks olemine. Tegelikkus on ju teine – enesega seonduv on muudetav – on tõsi, et mitte täies ulatuses ja igas mõttes, kuid see on muudetav.

Sellel hetkel, kui vägivaldne tegu ja vähendav akt kestab, on võimalik moodustada vaimne kaitse – sulgeda ennast välise eest, eraldada ennast teisest, nimetada osaks saav, teadvustada ise ennast, minna oma mõtetes mujale, tegeleda väljapääsu otsimisega, enesele vajamineva lahenduse välja leiutamisega. Hoolimata välisest ja sealses osaks saavast on inimene alles ja temal on enese tugevus olemas – see on tema ise.

Füüsiline keha saab kannatada ja valu kogeda, kuid vaimne tasand on see, mis annab inimesele teada, mis toimub ja kuidas inimene olukorda tajub ja mõtestab – kes tema on. Reaalse informatsiooni töötlemine annab teada faktidest, mida ei saa eirata – on inimese teadlikkuse töö näidata olemas olevaid võimalusi ja tuua välja teostatavaid lahendusi.

Ohver on murtud vaimuga inimene – temal ei ole iseenda tugevust ega enese jõudu, sest tema teadlikkus on rolliMina. Tugevuse saab ta siis, kui tema kasutab viha – siis saab ta jõu ja julguse, et vastu hakata ja teda piiravast olukorrast välja murda. Olukord ei pruugi olla tõene, see saab olla märksõnade abil elustuv möödunu.

Enesele tugevuse andmise lahendus on põhjus, miks Ohvrid suunduvad viha poole ja kohtavad vägivaldset/ vägivaldselt näivat Maailma vihaselt – neis ei ole julgust, valgust ega vabadust, et sellele mitte reageerida ja sellest iseendana läbi minna. Nad on sõjas, sest neid rünnatakse – võitle või alistu – kolmas variant on surm.

Ohver annab enda situatsiooni kirjeldamiseks endale viha, kurbuse, kannatamise, allumise – enese ohverduse – jõud ja vägi on teda vähendava väe kasutajal. Mina olen selline` on enese kohtlemisega samastumine – teisel on õigus ja teisel on põhjus – Mina ise annan temale selle – Mina olen olemas.

Enesele osaks saava põhjus – Mina olen olemas - on vahendi mõttemaailm. Uskumus - Mind saab kasutada, kuna Mina olen olemas ja Mina pean sellega leppima – toob kaasa eneseviha. Enese vastu pööratud viha saab olla avatud või suletud. Suletud tähendab viha fooni – inimene on enese vihaga sama. Avatud viha tähendab automaatset ümberlülitust – süüdlase otsimist, vajamist ja leidmist – kellelegi teisele pööratud tähelepanu, teise vigade ja tegude lahkamine – teine on viha põhjus ja teise olemas olemine on viha vallanduse võimalus.

Eneseviha taga on tasakaalust väljas lugu – vägivaldse kogemuse teis(t)e osapool(t)e tegude ja valikute eest vastutuse enese peale võtmine – see tähendab, et kunagine kogemus ei ole üks mööduv hetk, vaid selle ümber nimetamine ja enesele ülesande andmine. Mina põhjustan – Mina pean ära hoidma – Mina pean vastutama.

Elu ei ole võrdne – inimene ei saa enesele osaks saavat ära hoida – tema ei tea ette ega oska ära arvata, kellegi teise motiive ega teise poolt teoks tehtavat. On inimesi, kes kasutavad teisi inimesi ära, kui võimalusi. On sage, et sellised kogemused tulevad ette hoiatamata ja ennast paljastamata. Teise tegu ja valik ei iseloomusta ega nimeta seda, kelle olemas olemist ära kasutati. 

On lugusid, mida oleks võinud ära hoida, kuid on neid lugusid, mida ei oleks kuidagi saanud ette näha. On oluline, mida teeb inimene oma kogemusega – on oluline, mida see teeb temaga – kas kannatada sai füüsiline Maailm ja inimene võttis vastu õppetunni või saab kannatada vaimne Maailm ja inimese teadlikkus enesest muutub.

Minu kogemus - Minu teekond - loeb see, mida inimene oma teekonnal õppis ja kuidas tema, enese poolt, omandatut ja mõistetut ise kasutab. Vajadus, olla ohver, tähendab, et inimene tahab jagada enese lugu, kogeda hoidmist ja lohutamist, sest see ei olnud hea kogemus. Ta vajab turvalist teist, kes teda mõistaks ja tema info ühisesse süsteemi ühendaks.

Vajadus, olla Ohver, tähendab viibimist keskkonnas, kus Ohvrid on võtnud võimu ja ehitanud süsteemi, süsteemi sisse. Tipus olev Ohver on kõikide teiste väljund - teised tõestavad tipus olijat nii nagu oleks ise tolle asemel. See on ühine teadmine - õiglus on jalule seatud. 

Selles süsteemis võrdsust ei ole, sest Ohvri tõestus on Süüdlase olemas olemine. Süüdlane on üks omade seast - teised on näinud tema tegusid ja saanud neist osa ning see annab neile võimaluse neid kasutada. Süüdlane tõestab ka neid, kelle kannatused on olnud mujal ja ka neid, kes on ise vägivaldsed olnud - ka tema vastu. 

Seda süsteemi hoiab alal hirm, vähendamine ja vägivald - inimeste teadlikkus tuleb alla suruda ja inimese julgus tuleb murda. Inimesele ei ole selles süsteemis kohta ega ruumi. Tegelikkuses ei saa mitte keegi oma kogemust mõista ega kogetust vabaks - enese kohta käivat informatsiooni tuleb alles hoida ja juurde luua, sest kui tipus olija positsioon kõigub, siis tuleb tõestada, et ei olda Süüdlased. 

Süsteemi kuuluvaid ajatuid Ohvreid iseloomustab ühine joon - kui kõnetada inimest, kui pöörata tähelepanu inimese tegudele, siis läheb rolliMinade teadlikkus lukku - Minad on võimelised ja valmis vastu võtma informatsiooni, mis tõestab nende rolliMina või räägib ilmast ja tervisest, kuid kõik see info, mis puudutab rollidest väljapoole jäävat, tähendab valet, ebaõiglust ja vägivalda - tõestust, et ollakse Ohvrid.

Sellises olukorras on raske näha, mahamängitud rollide taga, vähese teadlikkuse ja vaimse piiratusega inimesi. Lihtsam on mõista väikseid lapsi, kui suureks kasvanuid ja vanemaks elanuid, kes suudavad on mõistusega aru saada keerulistest asjadest, kuid mitte näha enese sisse ja enesele valitud Minade taha. 

Seda mõistmist saab kaugemalt ja süsteemist välja jäädes teha - see on üksildane kogemus, mida saab tõlgendada nii - suured lapsed mängivad mängutoas, sellel ajal, kui ise ollakse ühises elutoas. Võib olla, et suured lapsed jäävadki lastetoa asukateks ega tule sealt väljagi või kui tulevad elutuppa, siis korraldavad sealses pogromme ja vägivaldseid etendusi, et tõestada enese Mina kasvamist - soov saada tähelepanu, mis annaks Mina kogemuse, mis ei ole, ikka veel, kooskõlas tegelikkusega. 

Ohver saab ennast tõestava kogemuse siis, kui suudab teist hirmutada, vähendada, allutada - tema Mina tõuseb seda kõrgemale, mida vähemaks ta saab teise kirjeldada ja kogema suunata. Sellest teisest saab tema loo sisse põimitud detail - võimalus, mida kasutada. 

Mõistmine, et vägivaldne kogemus on enesele antud võimalus - mitte minna mänguga ühinema, vaid kasvatada oma vaimset teadlikkust ja püsida inimeste tasandil. Näha teise motiive ja lahendusi - eraldada ise ennast neist - see ei ole Minu ega ole see Mina. See on teise valik, mida suunab tema vajadus - välja näidatu ja korraldatu on tema vastutus - tema sisemine Maailm ja sügavus. 

See ei ole Mina, selles ei ole Mind - Mina ei pea seda lugu muutma ega korda tegema - see saab olemas olla, kui teine sel moel valib. Mina sulgen ukse, lähen ära, astun välja - Mina ei anna oma tähelepanu ega füüsilist olemas olemist teise etenduse ja rolliMina loomise jaoks. See ei ole ühendus, mis meid kokku seob - see on teisele vajalik monotükk, milles teised osalejad täidavad etteantud rolle ja kannavad ettekirjutatud tähendust.

See koht on enese kurbuse ja seni, mänguga ühinema sundinu põhjus - võimetus jõuda põhirollide seotuse ja inimese tasandile. Õigus rollile tõi kaasa vajaduse selles olemist kogeda - see on see kogemus ja võimalus, mis eneselt ära "varastati" - sellele rollile ei olnud partnerit - oli olemas rolli nimetus, kuid selle ühendusega kaasnes valu, vägivald ja vähendamine. Mina ei olnud põhjus, olin osaline - teine kasutas võimalust ja valis, kuidas Mind enese loo sisse põimida.

Marianne

22.10.2025.a