Inimeste vahelised suhted voolavad ladusalt siis, kui ollakse teineteisele sobivad – ollakse teineteise informatsioonile vastavad – Mina sellisena ja Sina sellisena – Meie. Häid päevi on aastas vähem, kui tegelikkusele vastavaid. Mina sellisena ei püsi kogu aeg samana – nii nagu ilm ei püsi muutumatuna – uue ja vana info kohtumine toovad kaasa Mina muutumise. Muutunud Mina ei ole enam teisele sama kogeda – muutunud Mina muudab mängu.
Muutunud Mina tähendab, et inimene kasutab enesele teada olevat ja väljendub teistsugusena – teise sisu ja eesmärgiga. See tähendab, et ta suhtub ühendusse ja temaga seotusse teistmoodi – tema käitub teisega teist moodi. Teine ehmatab ära ja reageerib vastu – muudab ennast teisele vastavaks või sunnib teist tagasi muutuma või hakkab ise ennast tõestama.
Ühest muutumisest võib alguse saada muutuste jada või siis ühele ja samale rolliMinale käiv võitlus/ võistlus – kumbki annab teada, miks see Mina just temale kuulub ja temaga sama on.
Sellel hetkel, kui käib või näib käivat, ühe ja sama rolliMina nimel, võitlus – ühist tasapinda ei ole – ollakse vastamisi ja tõestatakse, kelle informatsiooniga peab arvestama ja kelle omaga mitte. Segadus kasvab, sest rolliMina, kellele õigust nõutakse, ei ole kahte ühendav roll, vaid Mina, kellel on rohkem õigusi ja tähtsust ja suurust – temast ei saa mööda vaadata ja teda ei saa kõrvale lükata.
Selle võitluse võitja välja selgitamisele järgneb vastuolude lahendamise finaal – see Mina saab enda kasutusse ühise lava ja elab ennast selle peal välja – temast voogab välja see, kuidas temale tehti liiga ja kuidas temal oli paha olla ja kuidas teine temaga ei arvestanud – seejärel annab ta teada, kuidas temaga käituda tuleb ja millisel moel temasse suhtuma peab. See on suurema, tähtsama ja olulisema Mina triumf ja enese nautimine.
Ühist ei lahendatud, sest sinnamaani ei jõutud – õieti ei nähtud selleks põhjust – lepiti ju kokku, et üks kuulab teist ja enesest vaikib. Seejärel pöördutakse tagasi vanasse sängi ja ollakse üksteisele vastavad Minad. Seda, kuni järgmise korrani, mil mingi informatsioon senise paigast lükkab ja algab eelmisel korral edukaks osutunu enese tõestamine või mõlema osapoole püüdlemine Olulisema Mina poole.
Rahu püsib pealispinnal, sest see, mida ära ei lahendatud, see „kaotati” varjatud infobaasi sisse ära – mis silmist, see meelest. Häid päevi on vähem, kui tegelikkust – maha salatud informatsioon elab oma elu edasi – see närib seespoolt edasi. See osapool, kellel ei ole võidukat Mina, tema tunneb rahulolematust – temal ei ole anda endale tähelepanu, mis teda rahustaks ja rahuldaks – tegeliku vajaduse asendusega täidaks.
See Mina, kes ei ole enesele vajaminevat tähelepanu saanud ja on enese ära tõukamist/ maha surumist/ ära kaotamist kogenud, on selle inimese sees, kes soovis ühises aset leidvat muuta – tema oli see, kes oli toonud välja informatsiooni, millele teine valulikult reageeris – tema oli see, kes tõi nähtavale teise sammu, väljenduse, valiku, otsuse, kui isiklikult kogetud puudutuse ja soovis selle kohta selgitust.
Just see on koht, kus rappa pööratakse. Inimesi seovad kokku mingid rollid, mis ei tähenda täpselt ühesuguseid suurusi – inimene on teisega koos rollide alusel, kuid mingisuguse Mina olen selline` väljendusena. See Mina võib olla kokkuleppeline – rahus või sõjas saavutatuna, kuid ka individuaalselt enesele valitud/ loodud või manipulatsiooni tagajärjel üle võetud. Enese Minasid saab olla mitmeid.
Teise sammule/ väljendusele/ olemisele tagasiside andja teeb seda sellele Minale osutades ja tähelepanu vajades, kes ennast tähtsusetuna nägi ja haavatavana koges. Seega annab ta oma informatsiooni selle Mina vaatenurgast ja on üsna tõenäone, et teine temast aru ei saa, sest Mina koosneb teise jaoks mitte mõistetavatest ja mitte olulistest suurustest ja vajadustest. Tema ei ole sellele Minale rollipartneriks.
Edasi tagasi põrgatatava informatsiooni pall ei jõua reketini ega lenda, vaba põrkega, tagasi, kui palli teele saatja andis kaasa info, mis muutis palli ootava/ vastu võtva inimese Mina – inimest nähti ja näidati teisena – enesele kinnitust ei saadud või see saadi, kuid sellisele Minale, kellena olla ei taheta. Seega annabki või tahab anda inimene teada, et aset on leidnud eksitus ja see tuleb korda teha.
Öelda saab erineval moel, kuid see, kuidas see sihtmärgile jõuab, sõltub kuulja kõrvadest – oluline on see, kellena inimene teise poolt nähtavale toodud informatsiooni kogeb – millisele Minale, mis moodi info mõjub. Määravaks saab see, kas inimene ise võtab info vastu nihkega või temale edastatakse see kindla tahtega – tuua temas välja kindel ja konkreetne Mina. Sama oluline on see, kas inimene kogeb ennast tõstetuna või vähendatuna.
Ühendavad rollid piiritlevad lava ja panevad paika sellel aset leidva sisu – rollides olevad inimesed valivad, millisel tasandil nad ise ennast teadvustavad, ise ennast väljendavad ja teisega suhtlevad.
Inimene suhtleb teise inimesega – tema mõistab sõna – vastutus - ja teab, et on olemas isiklik, ühine ja teise vastutus. Tema mõistab, et teise info tähendab selle teise poolt nähtavaks tehtud ja välja öeldud sõnumit – teine on see, kes tahab midagi öelda ja, et seda mõista, tuleb seda ilma enese tõlgenduseta vastu võtta. Vastu reageerimata jätmine tähendab, et ennast lahus hoidev distants aitab nähtavale tuua selle Kellena teine oma sõnumi teele saadab või Kellena olemiseks ta seda teeb.
Mina, Naisena - inimene kogeb ja näeb, ise ennast, teist ja nende vahelist, suunatult – tema vajab hoidmist, enese õrnemana ja hoituna kogemist. Tema ei ole kõiges Mehega sama – Mees on tema vastand – Mehel tuleb välja näidata, et see on nii.
Siis, kui Mees on tugevam, siis saab Naine temale toetuda ja haavatav olla. Siis, kui Mees on nõrgem, siis ei saa Naine seda teha. Siis, kui Mees valib enese rollile liite, siis peab vägivaldses suhtes olev Naine tunnistama Meest sellisena, kuigi see tõsi ei ole – lööv Mees on armastav Mees. Siis, kui Mees valib endale teise rolli - nt Poisikese oma, siis ta ootab enda kõrvale Ema ja keeldub Naist, Naisena, nägemast.
Rollide ühenduses, teiste rollide kasutamise võimalus ja vajadus viibki lahinguteni – Mina pean saama Mina olla – rõhk läheb sõnadele Mina pean! - varju jääb/ jäetakse see, kellena ja miks. Aegade jooksul on inimesed omandanud erinevad mustrid – Kuidas mina saan Oma Mina tagasi.
Laps, kes pole saanud vanemaga kontakti luua või on kaotanud selle või selles seotuses leidis aset traumaatiline Minapildi kaotus – otsib, alateadlikult, möödunu läbi mängimise võimalust – teadvustamata vajadus viib kontakti otsimiseni, kontakti loomiseni ja kontakti säilitamiseni – inimene ei taha oma lugu läbi kõndida – ta tahab jääda ise ennast kogema.
Kohas, kus ta saab olla Lapsena, ta ei ole Mehena/ Naisena/ Isana/ Emana/ täis kasvanud inimesena. Võimaluse leidnuna ei taha ta seda kaotada – see informatsioon, mis antakse temale, kui suure inimese põhirollile ja/ või inimesele, leiab vastu hakkamise ja nullimise ja ümber tegemise – õigesse rööpasse tagasi suunamise. Laps ei pea vastutama, Last ei saa sundida vanemaga arvestama, vanem ei ole Lapsega võrdne – vanem peab olema Lapse jaoks ja pärast.
Laps, kes on rollide segaduses – vägivaldne ja vähendav minevik on tähendanud enese Mina kaotust – selle asemel on kasutusel, manipuleeriva info alusel, enesele antud rollid ja ise endale valitud nende vastas pool – see on roll, kelles ei ole seda, millisena on teda nähtavaks tehtud ja koheldud – seda rolliMina peab teisiti nägema ja kohtlema – sellel Minal on teistsugused võimalused ja õigused.
Ka tema ei kõnni enese loo seest välja – ka tema jääb otsima seda, kes on tema pendli teine pool – see on see, kellele tema saab osutada kõik selle, millisena teda ennast nähti ja koheldi. Selle lahenduse taga on põhjus – kui teine on, siis tema ei ole – teisele ja teise kohta antava informatsiooni alusel tema ise haibib ennast üles, toob ennast nähtavale ja saab vajamineva Mina kogemuse.
See tähendab, et selles kohas, kus tema on võimeline ennast kaotama, sest on olemas teine, kes teda sellisena ei näe ega kohtle või ise sellele Minale pretendeerib, siis on tema see, kes kontrollib suhtlust, et säilitada enese Mina – tema annab informatsiooni, et ohtlikku teist hirmus ja ebakindluses hoida. Kui tema ei saa suhet kontrollida ja teisele ette dikteerida, siis ta lõpetab aktiivse ja vahetu suhtlemise, kuid ta jätab teise enese loo sisse alles – informatsioon on olemas ja ta kasutab seda, ühises keskkonnas, enese üle kinnitamiseks ja nähtaval hoidmiseks.
Teatud kindlale Minale pretendeerijad on kunagised vägivalla ja manipulatsiooni ohvrid – siis, kui nende enese teadlikkus, vägivaldses keskkonnas ja/ või väljaspool seda, enese Minast kasvab, siis nad tahavad enesele tähelepanu saada – enese kogemuse nähtavale tuua ja ise ennast õigena kogeda.
Vägivaldse keskkonna põhialus on see, et haiget saanu on ise enese kannatustes süüdi - tema ise sundis teist tegudele ja ise põhjustas enesele osaks saanu. Seega ei ole mitte keegi teine vastutav temaga aset leidnu eest. Ohvri roll annab võimaluse ise ennast õigesti kogeda - Minule tehti liiga ja Mind vähendati - ja sellisele iseendale teiste tõestava tunnistuse saada.
Vägivaldset keskkonda iseloomustab tõik, et kõik selles osalejad on võimelised vägivalda, vähendamist ja manipulatsioone kasutama - kes, kui palju ja millal ja mida täpselt seda tegelikkuses teeb, on erinev. Üks on kindel - mitte üks osaleja ei pääse puhaste käte ja paberitega, sest vägivald, erinevates vormides, on normaalsus - selline informatsiooni vorm on õigustatud ja ainsana töökindel.
Vägivaldses keskkonnas on kõik osalised kogenud vägivalda - varasem kogemus annab korduva kogemuse ja ise tegemise võimaluse - enese informatsiooniga mitte nõustuv on kogetav vägivaldsena - enesele vale informatsiooni andmine on kogetav vägivallana - enese Mina mitte kinnitamine on kogetav vägivallana.
See tähendab, et üks kogemus on kõigil ühine. See tähendab, et öeldes teisele - Mina sain haiget - kõlab temale vastu - Mina sain/ Meie saime ka, sest Sina tegid Minule/ Meile haiget. Nokk kinni, saba lahti olukord - on võimetus jõuda kohta, kus enesele osaks saanud kannatusi tõesena nähakse. Vägivaldses keskkonnas, haiget saanud enesele, tähelepanu vajamine ja küsimine vallandab informatsiooni sõja ja tähelepanu turmtule - Sina, Sina ise, Mina, Mina ise.
Vägivaldse keskkonna karm tõde seisneb selles, et ainult üks saab olla Ohver - teine on selle rolli kinnitaja. Sageli on vägivalda kasutava perekonna pea enese, kui Ohvri, ära tõestanud - kõik temaga seotud on selle rolli kinnitajad. Valus tõde on, et laps saab enese osast aru - vanemaga suhtes jääb tema alati süüdlaseks - hoolimata aset leidnust ei tunnista vanem, et tema on vägivaldne olnud või kui oligi, siis oli selleks põhjus olemas.
Seega on vägivaldse keskkonna laste jaoks olemas üks ja ainus võimalus - selleks, et enesele, kui Ohvrile, kinnitus saada - tuleb kasutada neid, kes enesega samad/ enesest vähemad. See on suurema mudeli sisse väiksema mudeli loomine - kõik, kes on vanema poolset vägivalda kogenud, kasutavad vägivalda, mingil moel, teiste vastu.
Enese Mina nimeline olelusvõitlus - ainult üks saab kannatanuna olemas olla, sest kui üks on, siis on teine selle põhjustaja – seega ei saa teine olla see, kes kannatas - tema ei tohi ennast sellisena nähtavaks teha ega oodata/ nõuda enese sellisena kohtlemist.
Valus on tõde, et Ohvri roll on enesega juhtunu kirjeldus - Minu kogemus. Ise ennast, selle rollina, välja näitamise üks eesmärkidest on enese kogemusest teada anda, et vältida järgnevaid samasisulisi kogemusi. Mida kauem on olnud inimene maha surutud ja ennast muutma pidanud, seda suuremalt ta enese kannatusi kogeb ja nähtavaks teeb. Mida sügavamale suruti, seda kõrgemale on soov tõusta - mida suurem oli Süüdlast ära tõestav ja osutav tähelepanu, seda suuremat ja täpsemat tähelepanu vajab Ohvri Mina.
See inimene, kes vajab enese kogemuse kinnitust ja ise ennast, kui Ohvrit – jääb vägivalda kasutavas keskkonnas võitlema selle koha pärast. See, kes on enesele ära tõestava kinnituse saanud, on leidnud lahenduse, kuidas roll enese käes hoida - teise vähendamine ja vägivallaga allutamine tõstab enese troonile. See inimene, kes on teise kinnitaja – Süüdlane – proovib õiguse mõistmiseni jõuda – võrdsusele ja õiglusele rõhuda.
Välja pääsuta olukord ehk suletud situatsioon tähendab, et sinna ei saa, seda lavastust ja teis(t)est olulisema Minana laval olijat muutvat, informatsiooni juurde anda. Seega see lugu ei muutu ja selles osalised jäävad samadeks.
Ohvri ja Süüdlase pendlit ainsa ja tõese reaalsusena kogevate eneseteadlikkus näeb ennast nendele rollidele kirjutatud laval ja just neile võimalike rollidena. See tähendab, et nad ei kasva edasi – nemad ise takistavad uue informatsiooni kasutusele võtmist ja seega nad ei jõua enese loo lahenduseni – tegeliku enesega suhte loomiseni ja tegeliku iseenda teekonna nägemiseni – neist ei saa inimesi, kes, hoolimata ära jäävast kinnitusest, kogesid valu, vähendamist, vägivalda ja käsitlemist ning mõistavad aset leidnu olemust.
Ohvri rolli püüdlev ja Süüdlase rolli kandev jäävad rolliMinadena väljenduvateks inimesteks, kes kasutavad seda sama vägivalda, mis neid sünnitas. Isa/ Ema/ Mees/ Naine – kes elab Ohvrina tõestamise vajadusega ning kelle poole pöördutakse vähendamise ja vägivalla teemaga – sõrm osutab süüdlase poole – astuvad lavale Ohvrina ja esitavad seda rolli tõestava monoloogi (vägivalda ja vähendamist kasutades) või alustavad võitlust, mille tulemus määrab ära selle, kellele see roll kuulub.
See tähendab, et põhi rolli partner haaratakse etendusse ja algne lugu keeratakse peapeale – laps teeb vanemale liiga – Vaata, mida Sina Minule tegid, Sinul ei ole õigust sel moel oma Emaga/ Isaga käituda / Naine on Mehe vastu ülekohtune – ega tema poisike ole, keda noomitakse ja õpetatakse ning Mina ju olin/ olen selline - Sina lihtsalt ei saanud aru!
Kui algne informatsioon liigub mööda sassi krutitud kõnetraati ja jõuab kohale algset lugu muutvalt, siis tuleb üles otsida, kelle rolli juurde sõnumit vastuvõtnu kõrvad kuuluvad.
Marianne
06.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar