Perekond tähendab erinevaid inimesi ühte siduvaid rolle. Inimestel võivad lähedaselt siduvad rollid olla kanda, kuid need ei päde, kui inimene seisab, teisest, kaugemal kaugusel ja vaatab loole teistmoodi – tema ei tee sellest loost enese tõtt, temas ei ole neid tundeid, neid soove, neid vajadusi, mida rollide ühendus eeldab olevat või annab võimaluse anda, jagada ja vastu võtta. Temal ei ole neid üldse või ei ole konkreetse inimesega.
Erinev läheduse aste ja erinev olulisus on tuntav ja nähtav – teine ei ole enesega sama – teiseni ei ulatu, teise peale ei saa kindel olla, teine kaob ära, teine muutub teiseks - Miks Sina Minu elus oled, kui Sina ei vaata ega kohtle Mind, Minu rolli, kui iseendaga, vastavalt, ei anna Minule lubatud Maailma ja selle võimalusi?
Ühes olemisse suhtumise erinevus toob kaasa tasakaalust väljas olemise – ühte ainsat ja paika pidavat selgust ei ole. Räägitakse, et on olemas, näidatakse, et on olemas, kuid tegelikkuses ei ole võimalik, millelegi ega kellelegi kindel olla. Vaheldumine tähendab kaotuse kogemusi – hoolimata sellest, et järgmisel hetkel saab olemas olla – on olemas teadmine, et järjekordne kaotus/ ära võtmine leiab aset.
Igas vanuses inimene vajab kindlat korda ja pidavat põhja – selgust - Mis on see, mis on olemas, tema jaoks, tegelikkuses. Vägivaldses keskkonnas on üks ja ainus asi, millele saab kindel olla – korduv vägivald, korduv vähendamine, korduv valu tegemine, korduv lahti ütlemine, korduv ilma jätmine – informatsiooni vahetus tähendab kahe vahelise ühenduse kindlates raamides hoidmist – info edastust, mõlemale, võimaldav kontakt ja lähedus on võimalik füüsilisel tasapinnal.
Vägivaldses keskkonnas on vaimne ühendus kasutusel manipualtsioonide teostamiseks – vaimne lähedus ja sõnadeta ühendus ei ole saavutatav – kaks ei moodusta tervikut – hoolimata füüsilisest lähedal olemisest jäävad kaks alati eraldatuks ja käsitletav, ennast töötlevale, mõjutatavaks.
Vaimne ühendatus tähendab teise häält enese peas ja sees – teine suunab, sunnib, kontrollib, vaatab pealt, naerab välja, keelab ära, nimetab teiseks, osutab valeks jne – see toob kaasa vajaduse eraldada ennast teisest – füüsiline lähedus teeb selle võimatuks. Teine ja tema poolt valitud info edastus teevad käsitletavast ilma filtriteta vastuvõtja. Vaimne tasapind on haiget tegemiseks ja vähendamiseks kasutusel.
Vaimne tasakaalutus – häiritud ja segane olemine. Iseendale ja teisele, tunnetega pikitud, informatsiooni andmine – sageli on see mõistetamatu ja segane ja suunav ja vähendav ja vägivaldne. Minul ei ole. Mina ei saa. On korrastamise vajadus – on pidava põhja ja töökorras seotuse vajadus, selles kohas, kus ollakse koos, kindlate rollide alusel ja pärast.
Võimetus olla enesega kooskõlas – nõutakse kindlal moel suhtumist, inimesse, keda enese kõrval ei ole – ei ole sellisena, kellena too ennast näha ja kogeda tahab, kellena olevana informatsiooni annab ja ise ennast ära tõestanuna väidab.
See ei ole Minu kogemus – Sina ei ole selline, Minu jaoks. Manipuleeriv juhatus õpetab asju nägema tegelikkusest erinevalt – väide otsib tõestust, mida ei ole anda. Õpetus kinnistab – sõnad osutavad, mis ja kuidas on olemas – reaalsuses aset leidev on valesti tõlgitav. Kirjeldavad sõnad ei toida ega kata – teod teevad haiget ja hülgavad.
Miks Meie oleme koos? Miks Mina pean Sinuga koos olema? Miks Meie saame kokku? Kelle vajadus see on? Missuguse info alusel Meie seda teeme? Ka see on tegelik tõde ja valik? Kui Sina Mind ei taha, miks Sina, lõplikult, ära ei lähe? Miks Sina Mind tagasi võtad? Millal Sina tõtt räägid?
Mina pean – ette on antud juhised, kuidas peab olema/ kuidas pean olema – kuid, kui ei tule välja – kuid, kui ei õnnestu – kuid, kui Mina olen, aga Minuga ei olda. Manipuleeriv keskkond õpetab tõest mööda vaatama – juhendab tegelikkusele mitte vastama – see toob kaasa iseenesestmõistetavuse – Mina olen = Minul on. Seda ka siis, kui olemas olev informatsioon annab teada, et ei ole ega saa olema.
Inimene ei tea enne, kui tema ei ole järgi proovinud – seega ei tea ta ette, millisena ja kuidas – alles peale järgi proovimist ja valiku teoks tegemist selgub temale võimalik. Inimene, kes ei ole õppinud enese teed mööda käima ja eneses aset leidvat tõeks tunnistama, on jätnud inimesena kasvamise tee rohtuma.
Selline inimene on harjunud panema kedagi teist vastutama – tema ise annab endale informatsiooni, kuidas keegi teine tegi tema vastu, kuidas kellegi teise pärast on temaga valesti, kuidas keegi teine ei täitnud enese kohust. Tema otsib endale lahendused, kuidas anda vastutus, kellelegi teisele – tema vabastab ise ennast, enesele ebamugavast ja vastumeelsest – küsib lahendused, kasutab manipulatsiooni ja võimalusi, saadab ära, annab ära, keelab ära, lõpetab ära.
Inimene, kellele vanema roll ei tähenda oodatud ja iseendale olulist teekonda – on võtnud kanda kohustuse, kuid jätnud kõrvale vastutuse. Mina pean, kuigi Mina ei taha. Inimene, kes on vanema rollis ja seotud rollipartneriga, mida ja keda tema ise ei taha – ei võta endaga seotut vastu – ta on ja saab olla pealispinnal, kuid ei enese tões – seal ei ole teist temaga ühes.
Võimetus, viia ennast enese tegelikkusega kooskõlla, väljendub ärritusena, vihkamisena, kadedusena, raevuna, vaikusena, tähelepanuta jätmisega, tähelepanu survega, ära minemisega, vägivallana – need on häiritud olemise väljendused. Ikka ja uuesti enesele antav sõnum - Mina pean, kuigi Mina ei taha – toob kaasa infole vastavad reageerimised.
Üks logisev ja ebakorrapäraselt/ vastupidiselt töötav ühendus muudab kogu süsteemi. Enesega seotud teisest keeldumine ja avatud ühenduse sulgemine, viib süsteemi tasakaalust välja – see toob kaasa ümber tegemised, asendamised, ümber minemised, ühe poole valimised, ümber nimetamised, informatsiooni valikulisuse ja muutmise, vigase kommunikatsiooni, vägivalla jne.
Selle asemel, et lahendada enese sees peituv teema, tegeletakse enesele, teisest eraldava, pidava põhja ja tasakaalu loomisega – ühisest tervikust tehakse eraldi seisvad süsteemid. Enesele vale jäetakse enesega seonduvast välja – suletakse kahe vaheline uks. Eraldatus annab võimaluse muuta enesega seotut enesele vastavaks – distants ja vabadus.
Inimene, kes ei ole täis kasvanud, on enese, kui inimese, teekonna ja vastutuse mõistmises jäänud kinni lapse tasandile – peale Mind tuleb veel keegi, Minu asemel on keegi teine, Minu jaoks ollakse olemas, Mina ei pea vastutama, Minuga seonduv tehakse korda.
Täis kasvamata inimene näeb ja mõistab ennast teisega koos ja ühendatud olevat – on olemas teine, kes on temaga ja tema jaoks olemas. Seda ka siis, kui ta ei ole enam füüsiliselt laps - tema vaimne teadlikkus näitab talle temaga seonduvat nii nagu see oleks tõsi. Füüsilisel tasapinnal leiab aset suutmatus teha enese, kui lapse, tegelikkus tõeks – teist ei ole, teist ei tule, tagajärjed jäävad enesele.
See ei ole just parim stardipositsioon, millelt uut teekonda alustada – seni lahendamata ja mõistetamatuks jäänu tuleb, varem või hiljem, lagedale – laps on konkurent iseendale olulisele ja vajaminevale – võimetus, jätta ennast kõrvale ja seista lapsega ühes (st mitte olla kõige olulisem), tähendab enesele olulisest ilmajäämist – enesele kuuluva koha lapsele andmine toob kaasa kibestumise, viha, kompenseerimise vajaduse – lapse tähelepanu õigel moel suunamine – enesele Olulisuse andmine - Minul on = Mina olen.
Inimesed on õppinud püsima pinnal – erinevate rollide näod, väljendused ja joonised. Mina ühendused teise Minaga – füüsilisel tasapinnal. Füüsiline on nähtav ja kogetav – see on reaalne, muudetav ja allutatav suurus. Vaimne ehk mentaalne tasand on kättesaamatu ja peidus – seda ei saa kätte, kuid seda ei saa ka kõrvale jätta – see on sisemine hääl, mis ei näi alluvat enese kontrollile.
Vägivaldses seotuses on teisel suurem jõud, et käsitleda käsitletava mõistust ja mõistmisi, kui tollel endal. Vaimne vägivald on füüsiliselt tajutav – keha väändub seespoolt – ennast ei saa aidata, teist ei saa enese seest välja. Selleks, et olla Mina, tuleb suuta jätta teine väljapoole ennast ja kaitsta ennast teise eest.
Vaimne tasand tundub olevat Mina, keda teisele ei näidata või teisele näidata ei tohi. Minu Mina Minu sees – teine ei saa seda kätte, teine ei näe Minu tegelikkust, teine ei taha näha Minu tegelikkust. Segane informatsioon.
Füüsilisel tasapinnal teostatav ja hoitav seotus tähendab seda, et enese, kui terviku, tasakaal on paigast ära – füüsilise väljenduse võimalus on olemas, kuid vaimsele tasapinnale avatud ja kahepoolset ühendust teostavat partnerit ei ole.
See toob kaasa selle, et vaimseid teemasid lahendatakse füüsilisel pinnal – tõstetud hääled, kõrvetavad pilgud, haiget tegevad sõnad, löövad käed, vaikimine, ära pööramine, välja jätmine, ära tõukamine. Kõik need on vaimse häirituse väljendused – see on informatsioon, mida ei osata/ ei valita/ ei saada rahulikult ja selgelt välja öelda.
Olulist informatsiooni justkui ei võeta teistmoodi kuulda – sellele on olemas adressaat, kuid see ei tee kuulmagi või ei kuule nii nagu öeldakse, sest kuuleb enesele vajamineval moel. Vägivaldses keskkonnas ei jõuta rahus info vahetuseni ega tegeliku ühise nägemise ja mõistmiseni. Informatsioon on relv ja sõdimise vahend.
Inimesed panevad paika, et füüsilist keha ei saa, kellegi teisega jagada. Füüsilise keha omamine ja ainsana, selle kasutamine tähendab truuduse märki – Mind ei reedeta – ainult Minu jaoks on olemas. Vaimne pool jäetakse kõrvale – Vaiki, vaigista ennast, muuda ennast - Mine ära, mine mujale ja tegele ise endaga, otsi enese teemadele lahendusi mujalt – ära Mind sega. Sel moel lahutatakse üks tervik kaheks – lõhestatud saab nii inimene, kui ka ühendus.
Enese sisse varjatut, teine ei tea ega näe. Keha võib anda kasutada, et ise ka kasu saada või sunnitult teeselda. Mõtetes saab, kedagi teist või midagi muud valida ja mõelda. Enese mõtete ja tegelikkuse sisse ei ole teisel võimalust tulla – tõde saab teise, kuid ka enese eest, varjata. See on õpitud lahendus, kuidas tulla toime vägivalda kasutavas keskkonnas – aju lülitati välja, keha suutis taluda – mõtetes sai ennast mujale viia ja teistsuguse kogemuse anda, kogemusele teistsuguse tähenduse anda.
Vaimne ühendus ja avatus on sügavaim ühes olemise kogemus – Mina mõistan Sind ka ilma sõnadeta – Mina olen Sinuga sama – Meie oleme üks. Vägivaldses keskkonnas on vaimne petmine lubatud – isiklikele teemadele ja isiklikule elule tuleb lahendust otsida mujalt ja iseseisvalt. Kui inimene ei näe ega mõista ega võta vastu, enesega lähedaselt koos oleva teise, salajasi soove, õhkavaid unistusi, komistuskive, nõrgana olemisi, teekonda inimesena - siis on ta pinna pealne – siis on see suhtlus - siis see on füüsiline väljendus ja kontakt.
Vaimselt täis kasvamata jäänud inimene on enese teekonna tulemus – Mina olen selline` olemine, mis on kinnitatav/ ära võetav/ ära kaotatav/ ära muudetav välise tähelepanuga ning sisaldab kas ühte või teist – parem/ õigem Mina ja halvem/ valem Mina. Ühes on omadused ja tähendused, mis tagavad parema kohtlemise ja tähelepanu – teises on need, mis toovad kaasa häbi ja halvustava tähelepanu.
Võimetus ja mõistetamatus on olla üks – tervikuna – iseendana, kelle sees on näha kogu enese poolt astutud sammude rida ja teoks on saanud kõige enese poolt oldu ja tehtu eest vastutuse võtmine – enesele on antud teadmine – Mina, mis ei lagune ega muutu, kellegi tähelepanu suunamise ja informatsiooni edastamise mõjul. Ei lagune, kuid on võimeline ausat, enese kohta käivat, infot vastu võtma ja töötlema ja järeldusi tegema.
Täis kasvamata inimene on teatud kohtades jäänud lapse tasandile - siis, kui on raske ja ebamugav, siis Mina ei pea – Mina, enesele antud rollina, ei pea – keegi teine peab vastutama. Täis kasvanud inimene teab, et – Mina ise olen viimane – peale Mind, selles kohas/ selles valikus/ selles töös/ sellel teel, ei tule ega ole kedagi – Mina võtan vastutuse, kõnnin läbi ette võetud teekonna ja lõpetan ise oma sammu ära.
Laps põrkab raskuselt tagasi ja ootab kedagi teist – laps saab pahaseks, kui lugu ei lähe nii nagu tahetud või ülesanded, konkreetne töö ja enese poolt ette võetu, võtavad enam, kui arvatud ja tahetud. Lapse reaktsioon lähtub tõdemusest – Mind on üksinda jäetud, Minule ei tule keegi appi – laps vajab viha, et suuta toime tulla ebaõiglase kogemuse ja enesest suurema koormaga.
Laps leiab lahenduse ja annab endale põhjuse – see on temaga seotu, kes konkureerib temaga ühele ja samal rolliMinale. Vanem, kes kasutab last enesele raskena kogeda olevate emotsioonide vallandust võimaldava objektina, suhtleb lapsega füüsilisel tasapinnal – vaimset kasutab manipulatsioonide teostamiseks ja informatsiooni muutmiseks – see tähendab, et ausus ja avatus ja ühendatus jäävad selles tasandil ära.
See tähendab, et suletud tasand saab kaasa tuua ebameeldiva ja valuliku üllatuse – füüsiline lähedus ja füüsiliselt teostatav lähedus võivad osutuda valeks – tegelik lähedus on kordades kaugem – teise keha on olnud samas ja füüsilised reaktsioonid on olnud nähtavad ja kogetavad, kuid vaimselt ollakse mujal ja teistmoodi ja teisega – siis, kui füüsiliselt on võimalik olla Meie, kuid vaimselt seda ei olda, siis on tegelikkus Mina ja Mina – inimesed on eraldatud.
See tähendab, et laps, kes soovib tervikuga ja terviklikuna ühendatud olla, leiab ennast vanemast ära lõigatuna ja vanema poolt ära tõugatuna – tema ei ulatu vanemani – nad on koos ja nad on samas, kuid ühendus ei tähenda suhet, vaid pealis pinnale jäävat suhtlust.
Vanem on võimeline, vaimselt ja füüsiliselt, lapsele haiget tegema ja teda enesega ühte mitte lubama. See tähendab, et laps kogeb, hoolimata vanemaga koos olemisest, üksindust ja hüljatust. Vanem ei võta teda vastu – nad on erinevatel tasapindadel.
Soov ja vajadus pidava ühenduse järele – tähendab, et laps jääb vägivaldsesse seotussese ja selle mustritesse kinni. Laps võtab sellist suhtlemist ja informatsiooni edastamist ja enesele osaks saavat normaalsusena. Tema võtab vanema malli üle – Mina olen selline` ühel ja teisel moel.
Hirm olla iseendana ja häbi, tunnistada enese sammud iseenda omadeks, sunnib otsima ja vajama tähelepanu, mis kinnitab ja näeb teda vajamineval moel – paremat kohtlemist ja paremat tähelepanu võimaldaval moel.
Vägivalda normaalsuseks pidamine ja enese kahestumine tähendab, et täis kasvamine on pooleli jäänud. Selleks tuleb ületada vahele jäänud maa – minna tagasi enese möödunusse ja kõndida sealt, igat sammu nähtavaks tehes ja vastu võttes, olevasse. Mina – see ei tähenda õudusi ega häbi, vaid kasvava inimese teekonda.
Täis kasvanu leiab töötavad lahendused ise – tema teab, et tema, iseendana, on tervik – temale ei ole asendust ega kedagi juurde vaja – tema toetub enese ressurssidele ja oskustele. Vajadusel otsib abi või ostab teenuse. Enese samm on enese valik. Iseendaga seonduv ja enesele valitud seotus on enese valik. Enese info iseendale ja enesega seotule – Mina tean Kes Mina olen – Mina annan sellest teada ja kinnitan oma sammudega - Mina panustan täiega – Mina ei jäta enese osa ja teekonda teisele.
Marianne
10.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar