Inimesed on ühes – aset leiab info vahetus – eesmärgist/ olulisest teada andmine, millegi täpsustamine, enese osa kohta üle küsimine, tagasiside andmine – seejärel tehakse otsus ja sellele järgneb sammu sooritamine. Lugu läheb sellest kohast edasi – inimesed lähevad sellest kohast edasi – tähelepanu pöördub järgmistele asjadele.
Lugu läheb ja ei lähe edasi, sest pinna pealne sooritus toob sageli kaasa alumiste kihtide ärkamise – peal pool olev info ja sisemine info, mis on teise eest varjatud, on ühes ja samas kohas ja samaaegselt olemas, kuid need on eraldi. Inimene teeb valiku, millist ta kasutab ja mille jaoks. Pealmine vastus antakse pealmist informatsiooni kasutades – alumine jääb enesele närida.
Info vahetuse järgselt jääb inimene lainetama, kui info vahetuse käigus ilmnes tema jaoks oluline informatsioon – teise reageering, sõnade kasutus, hääle toon, keha hoiak, vastu võtlikkus, infos sisalduv jne andsid teada, millestki olulisest ja need ei olnud inimesega samad – ei olnud sama tasapind ega enese rollile partner.
Järele lainetamine tähendab, et inimene otsib eneses tasakaalu – ta otsib enda seest vastust, mida teada saaduga peale hakata – kuidas ja kellena sellele reageerida. Järele lainetamine tähendab, et oli midagi olulist, millele inimene kinnitust ei saanud – ilmnenu andis teada, millestki muust ja sageli, seni teada olevale/ kasutusel olevast, vastupidisest.
Järele lainetamine tähendab erinevate Minade olemas olemist – mingi Mina jäi tähelepanuta, mingi Mina ei saanud kinnitust, mingi muu Mina toodi nähtavale. Inimese dilemma seisneb selles, et - ta ei saa aru, kes tema teise jaoks on/ tema ei taha tõeks tunnistada seda, kelle rollis ta teise jaoks on/ tema ei ole nõus olema see, kellena teine teda nägi ja kohtles.
RolliMinade ja iseenda segadus toob kaasa selle, et teise inimese vastusesse suhtumine avaldub rollis olemisena – avaldub Mina, kes tunneb ennast puudutatuna – tema kohta ei antud kinnitust – sellisel määral ja viisil, kui oleks soovitud ja oli oodatud. Äratavas vastuses ilmnesid selle Mina lähedus ja võimalused teisega koos olles – lähedus oli kaugem ja võimalused vähemad.
Järele lainetamine tähendab, et inimene närib ja paigutab informatsiooni – inimene proovib ära otsustada, mida tema sellega peale hakkab, mil moel ja kellena ta sellele reageerib ning välja mõelda seda, kas üldse ja mida tasub ette võtta.
Häiritus, enese sees, tähendab suletud keskkonda – enese sees toimuvast ei saa ausalt rääkida, sellega ei ole võimalik teise juurde minna, sel moel, et selleks sünniks lähem lähedus. Enese vaigistamine ja varjamine tähendavad võimetust lahendada ühist ja selles aset leidvat üksinda – on soov ja vajadus senist muuta ja tegelikkusega kooskõlla viia, kuid teine ei ole valmis seda tegema.
Mina tunnen ennast halvasti, Mina olen häiritud – see on Minu teema. Ühises aset leidnut ainult enese isiklikuks vastutuseks pidamine tähendab kogemust, et loo teine osapool võtab ühist teed peatavat ja ühist lugu avavat vastu negatiivselt ja suletult – tema ei osale aktiivselt, harutamise ja ühise loomise protsessis – tema vastandub, sulgub ja kuuleb osutamist, juhendeid, piiranguid, valeks nimetamist, käsutamist, vabaduse võtmist, kohustama suunamist.
Teine ei saa teema tõstatajast aru – temale ei ole seda vaja – tema ei taha enese ja suhte pinna alla vaadata – tema tahab pinnal püsida, seal toimetada ja lihtsalt edasi minna – raskeks osutuva maha jätta, alla suruda, ära unustada, kellegi teise vastutada anda.
Tema on see, kes suhtleb – tema on Mina, kellel on ühendavast rollist tulenevad kohustused ja võimalused, kuid see ei ole lähedane suhe – tema ei ava ennast teisele – oma põhiolemuselt on ta eraldi ja eraldav – ta ei võta ega luba teist endaga ühte. Füüsilise läheduse võimalus ja füüsilise koos elamise/ kokku saamise teostamine ei tähenda, et vaimne ja inimese ühendus oleksid kõiges ja alati võimalikud.
See tähendab, et suhtleja ei tee ennast nähtavaks – temaga ühes olija ei oma informatsiooni selle kohta – mida tema päriselt mõtleb/ mida tema tegelikult teha tahab/ mida tema tõeliselt vajab/ kus ja milles ta tegelikkuses asetseb/ milline on tema ühendatuse tase. Tema jätab teise pimedusse ja ära arvama. Tema jätab teise vastuseta ja ise endaga tegelema. Tema suunab teist suletuse poole. Tema dikteerib enesega läheduse astme. Tema ei anna oma energiat, et ühes koos luua ja sündida.
Tema on Mina, kes on andnud ise endale vajamineva – teist ei ole selles, teine ei lisa temale juurde, teine võtab vähemaks, sest teine on liiga lähedal – teise soovid, vajadused, tahtmised sunnivad teda tegudele ja valikutele, mida ja kuidas ja millal tema ise ei valiks. Pealis pinnalt kõrvale astudes ei saa ta õiget tähelepanu, paika seatud pealis pinna kadudes ei saa ta selles suhtluses oleva iseendana olla – siis ei ole olemas olev tema teekond.
Sel moel oma elu elava inimese põhiMina on füüsiliselt ja/ või vaimselt haiget saanud Poiss, kes ei ole Meheks kasvanud/ tema põhiMina on füüsiliselt ja/ või vaimselt haiget saanud Tüdruk, kes ei ole Naiseks kasvanud. Poiss ei saa olla Mees Naise kõrval ega Isa oma lastele. Tüdruk ei saa olla Naine, Mehe kõrval ega Ema oma lastele. Temal on jalas liiga suured saapad ja kanda liiga rasked ülesanded – tema ei ole nendeni veel kasvanud.
Täis kasvamata inimene saab olla rollijoonise järgija ja rollist tulenevate ülesannete täitja, kuid see on pealispind, millel puudub suureks kasvanud ja enese eest vastutuse võtnud inimese põhi. See tähendab, et sellel inimesel on erinevad põhjad – rolli oma siis, kui see toimib/ erinevate tundeMinade oma siis, kui pealis pinnal olevale rolliMinale kinnitust ei anta/ x vanuses lapse oma kõigis/ peaaegu kõigis neis.
Väikese lapse põhi on, kindlas vanuses olevana, toetumine kindlale ajale ja kohale, milles olevaid mõistmisi ja teadmisi – ta iseendast, iseendaga, teistest ja ühises toimuvast aru saamiseks, inimeste vaheliste suhete lahendamiseks ja enese väljendamiseks kasutab. Sellel põhjal olevana on tema see, millisele iseendale, peamise pealmise Mina kadudes, ta tähelepanu vajab.
Siis, kui olevas ajas olevale inimesele - temale ja tema kohta teatavaks tehtud informatsioon ning temalt oodatav ei lähe kokku pealmise Minaga, mis koosneb kindlast tähelepanust ja informatsioonist – joonist muutev info ja tähelepanu kaotavad kujutise endast - siis ta ilmneb sellisena nagu tema ise ennast, enese sügavustes, teab ja näeb – olevas ajas antud info kohtab möödunusse jäänut nii nagu see oleks sealses ajas olevale temale öeldud.
Möödunu avanemine tähendab kunagise traumaatilise kogemuse tagajärjel tehtud peatust, millest ta ei ole edasi kõndinud – ta ei ole möödunus oleva iseenda ja ümbritseva kohta informatsiooni vastu võtnud. Möödunu tähendas tolles ajas oleva Minaga seonduvat muutust – Minapilti muudeti dramaatiliselt – senist ei kinnitatud enam üle - selle asemel oli ta keegi teine.
Olemas olev on möödunu alateadlik kompenseerimine – möödunus puudu jäänu enesele võimaldamine – möödunu kogemuste ümbertegemine. Möödunu rolliseotuse kordamine paremal võimalikul viisil. See tähendabki, et Mees elab Naisega/ Naine elab Mehega, kuid ta teeb seda Lapse ja eraldi seisva Minana – Minu Minale võimalik ja Mina Ise.
Valik toob kaasa selle, et ta ei loo Naisega/ Mehega avatud ühendust – tema ei ole sellel tasapinnal – rollipartneri peamine ülesanne on temale vajamineval/ oodatud moel vastamine ja tema vajaduste rahuldamine - tema poolt kujutatud Mina nähtavaks tegemine ja kinnitamine.
See tähendab, et sellel hetkel, kui Naine (Mees) vajab Naisena (Mehena)/ Inimesena olemise kinnitust – Naine (Mees) ootab Meest (Naist), ühise eest, vastutust võtma – Naine (Mees) ootab Mehelt (Naiselt) turvatunde tagamist – kogeb ta tühjust ja õhku jäetust, sest ühendavat pinda ei ole – Naine (Mees) ei ulatu Meheni (Naiseni) – Meest (Naist) ei ole – on vastu protestiv poisike/ tirts, kes ei ole nõus tegema seda, mis ei kuulu tema kohustuste hulka.
See tähendab, et inimene pudenes, läbi pealmiste pindade, alumisele tasandile ja avaldub põhiMinana. See on Mina, kes pole möödunust välja kasvanud – see on Mina, kes tahab eraldi seista – see on Mina, keda vanemad ei tohi sundida ega kohustada ega määrata – see on Mina, kes suhtleb olevas ajas oleva rollipartneriga nii nagu ta möödunus oma vanema(te)ga suhtles ja ise ennast selle eest vihkas.
Tema on Mina, kes endiselt vajab viha kasvatamiseks objekti, et suuta ise ennast oma vanema(t)est ja nende väljast lahutada – eraldi olevaks ja eraldi seisvaks kasvada. Pooleli jäänud protsess tähendab, et ta püsib viha loomise ja kogemise faasis – temal ei ole teadlikkust. Ta lahendab olukorda nii nagu möödunus - Mina pean kuulama ja teise tahtmisi täitma seni, kuni Mind rahule jäetakse – seda seni, kuni teisel ei ole enam, midagi öelda – seda seni, kuni teine pöörab tähelepanu teisale.
Tema sisemuses - vaikimise, suletuse ja mahasurutud vastu hakkamises pöörleb informatsioon, mida tema ise ei ole julgenud või saanud või lubanud vanemale välja öelda – Mind peab rahule jätma – teisel ei ole õigust Minule ega Minu üle. Olevas ajas kordub sama situatsioon – olevas ajas podiseb suure mehe/ suure naise katlas väikese poisikese/ väikese tirtsu tahtmine ja vajadus.
Eraldamine ja eraldatus tähendab, et inimene ei võta toimuva ja toimuva põhjustanu eest vastutust – see ei ole tema teema ega tema ülesanne. See ei kuulu tema juurde – tema ei ole selles rollis, kellele seda öeldakse – tema ei ole enam poisike/ tirts, keda käsutatakse ja noomitakse, keda lükatakse ja kelle kallal tänitatakse. Enesele Mina andnuna ei kuula ta seda, mida temale öeldakse ega võta seda vastu – ta teab, et teine lihtsalt elab ennast välja ja tühjendab ennast – see on selline lahendus – teine vajab ja peab seda tähtsaks.
Oleva aja inimesel on olemas kogu informatsioon – kelle rollis on tema, kelle rollis on teine, miks nad on koos, mis on teada teise kohta, milline tähtsus on käsil oleval. Inimese vastus ja tema tegu lähtub sellest rollist, mille tema ise on - sellel hetkel ees oleva suuruse/ teema lahendamiseks/ lõpetamiseks/ vältimiseks - endale valinud.
Poisike/ Tirts – Mind ei käsutata, Mind ei sunnita – enese eraldamine – see ei ole Minu teema – teine tahtis ja teine otsustas ja teine vajab – tegelegu ise ja jätku Mind rahule. Ühist teadev ja nägev, kuid selle vastutust vältiv ütleb endale - Mina tean, et teine saab ise hakkama ja on ise võimeline – las tõstab ja ise teeb – tema tahtis ja tema algatas.
Täis kasvanud inimene on see, kes valib teadlikult - kas Mina tahan teisele teada anda, et tema peab ise tegema ja ise pingutama ega saa Minuga arvestada või Mina tahan teisele teada anda, et Mina olen tema tugevus – teine ei pea küsima ega osutama ega ootama jääma.
Enesega seotut, küsija ja ootaja ja paluja rolli, ehk enesest vähemasse positsiooni jätmine tähendab jätkuvat vajadust tõestada enese Mina ja enese õigusi, et anda sellele Minu Minale võimalust kogeda ennast Suurena ja Tugevana ja Tähtsana – anda teisele teada ja iseendale kogemus - Mina Ise määran ja otsustan – Mina ei sõltu teistest – teine on vähem, sest teine sõltub Minust.
Möödunud aja teiseks pööratud kogemus – laps sõltus vanematest – vanem määras ja otsustas ja tahtis. Laps koges vähemana olemist ja välja pääsmatust – tema Mina tehti ainult ühte moodi nähtavaks ja sellele Minale said osaks ainult ühte moodi kogemused.
Täis kasvamise pidurdumine tuleneb vajamineva sammu tegemata jätmisest ja enese vajaduse täidetuse otsimisest sealt, kust seda võetakse asenduse ja korvamise eesmärgil. Seega kasutatakse olemas olevat ära – pealmisel pinnal on sellele algsele eesmärgile omased jooned, kuid selle sügavaim eesmärk ja teostus on möödunu korvamisel ja möödunu ära lahendamisel.
Oleva aja kaaslane on võimalus, kuidas avada möödunu ja see läbi kõndida, et edasi kasvada. Tähelepanu sõltuvus ja vähene teadlikkus tagab selle, et inimene kordab olevas möödunut - ta on samal moel kinni ja välja pääsuta. Tema jääb vajaduse täitmise ja enese avamata tunnete tasandile kinni - pendeldab viha ja rahulolu vahel.
Enese ülesande olemust mõistmata vihkab ja väldib ta kaaslast, kes selle pendelduse temale põhjustab. See on üks põhjustest, miks ta ennast kaaslasele ei ava - tema alateadvus annab temale teada, et ta on oma vaenlasega ühes - temal tuleb ühendus ära lõhkuda.
Inimesena täis kasvamise suurim samm on, olemas oleva info alusel, ise muuta senist rollide seotust - iseenda lähedust ja ühes olemise tähtsust. Laps, kes vajab lähedust ja turvatunnet pakkuvat ühendust, ei suuda ennast, seda mitte pakkuvast või vahelduvalt tagavast, vanemast kaugemale paigutada - kaks vajadust on ühel ja samal ajal olulised.
Lapsel tuleb valida, kumb neist on tähtsam - kas tema ise või tema ise. Üks tema ise peab toime tulema ilma vanemata - teine tema ise vajab vanemat. Möödunus oli lahendus laps, kes vajas vanemat. Olevas ajas saab inimene valida iseenda ja teostada rollide seotust enesele sobivas kauguses ja sisuga või lõpetada see ära.
Olevas ajas saab ta mõista möödunut - näha enese osa selles ja võtta selle eest vastutus. Olevas ajas saab ta mõista vanemat - näha temas inimest, iseenda teekonnal. Nüüd on inimesel rohkem informatsiooni ja teadlikkust - ta ei pea võtma vanemat, kui rolli, vaid saab teda kohata inimesena, kes tegi oma valikuid ja kasutas lahendusi selle teadlikkuse alusel, mis temal möödunus olemas oli. Oleva aja suhted saab rajada sellele, milline teadlikkus on vanemal olevas.
Teisega kohtumine ja info vahetus - ühise eest vastutust võttev ja koos olemist Meiena teadvustav teab enese vastuse olulisust – tema vastus on ühene ja selge - teine saab arvestada ja teine saab kindel olla – Mina tean Kes Mina olen – Mina tean, kellena Mina teisega koos olles olen - Mina annan temale sellest teada.
Marianne
04.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar