Inimene on see, kes vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elades, füüsiliselt/ vaimselt igavesti ei jaksa ja enese hüüde – Mina olen oluline! - teele saadab. Inimene tahab muuta enese energeetilist tasandit, kuid vägivaldses keskkonnas muutub see liigse auru välja laskmiseks ja iseenda sisse kogunenud energia välja valamiseks – halvasti varjatud agressiivsus/ tunnetekarussellid/ tunnete välja oksendamised/ vale nimelise energia teise pihta heitmised/ depressioon/ sõltuvused – kõik see on ajutine kergendus ja lahendus, mis tegeleb sellega, mis kaasneb lahendamata jäetud teemaga – inimese olulisuse aste süsteemis/ kollektiivis - inimene ja tema inimõigused, mida ei vaidlustata, millega arvestatakse.
Inimene, kes annab endast teada – Minul ei ole olnud hea - on inimene, kes vajab, et temaga koos olnu/ koos olija saaks temast üheselt ja selgelt aru – Mina olen inimene – Mina vajan inimeste tasandi ühendust - Meie oleme koos ja Sina vaatad Iseenda/ Minu/ Meie teele tagasi ühiselt – Minu informatsiooniga arvestavalt. Oleme koos rollide alusel, kuid vaatame ja keskendume loole inimestena.
Rollid tähendavad erinevaid mättaid ja tasandeid – rollid tähendavad kindlaid reegleid, väljendusi, võimalusi ja ülesandeid. Rollid täiendavad partnereid ning nad ei ole, teisega, kõiges samad. Seega on inimestel keeruline astuda nende raamistikust välja ja näha koosolemist eelnevast erinevalt – olla inimeste tasandil ja vabad sellest joonest, et üks peab olema teisest vähem ja teine saab olla teisest olulisem.
Inimeste aegade loos tekitavad kõige enam segadusi, sõdu ja vaenamist need rollid, mis ei erine teisest ja seega ei paku, rollide suhtes olles ja rollide võrdluses, enamana olemise ja saamise võimalusi – teine on endaga sama – Laps, teise Lapsega – Õde, teise Õega – Vend, teise Vennaga – Inimene, teise Inimesega – Õpilane, teise Õpilasega – mingi Juht, teise Juhiga – Kuningas, teise Kuningaga jne. Sama tähendab samastamist ja samastumist rolli nimega – inimesele kohta ei ole, inimest nähtavaks ei tehta.
Need on rollidepaarid, milles tähtsama ja olulisema määrab ära väline tähelepanu ja suhtumine ja enese ära tõestamise võime/ võimalus. Need on rollidepaarid, milles tähtsama ja olulisemana olemise nimel tehakse kõige rohkem haiget. Need on rollidepaarid, milles on võimalik võrdlus ja selle alusel vähenda, ühte, teisest. Need on rollidepaarid, milles on võimalik erineda põhirollile antud liite abil või kasutusele võetud, mingi teise, rolli alusel.
Vägivaldses keskkonnas, kus ollakse kahekordselt samad, on väga suur tõenäosus, et üks mängitakse teise vastu välja – vägivaldne vanem võtab ühe lapse, kes on temaga samast soost, ja tõstab tolle, teisest lapsest, ka samast soost olevast, kõrgemale.
Kõrgemale tõstetu annab vanemale, kui inimesele, võimaluse kogeda enese paremaid külgi ning varjatud soove, vajadusi ja unistusi – projitseerida ennast tõstetud lapsele, näha ennast ja enesele osaks saanut temas ja anda sellele lapsele see, mida ise, enese möödunus/ kuid ka olevas, vajas ja kogeda tahtis/ tahaks. Valik tähendab, et vastu saab ta teda ennast paremana näitava ja oluliseks tunnistava tähelepanu.
Vähendatu annab vanemale võimaluse suunata enese häiritus, negatiivsus ja ebamugav vastutus, sellele lapsele – justkui oleks see laps olnud see isik, kes oli vanema vastu, lapsena olemise aja möödunus/ suure inimese olevas, vägivaldne ja teda vähendas ning oodata sellelt lapselt enese loo õigeks tegemist – õiget tähelepanu - laps tunnistab, et on eksinud ja on vale ning kahetseb, palub vabandust, on alandlik, allutab enese. Mõlemad lapsed põhjustavad ise endale osaks saava - vanem tõlgendab neid, ja nende poolt tehtut, enese valiku alusel.
On üsna tõenäoline, et samal moel jagavad, samanimelised, lapsed ära ka teised samas süsteemis olijad. On üsna tõenäoline, et selline lahendus on kordus – seda teeb see, kellel on isiklik kogemus olemas, teised kasutavad loodud mustrit. Sellest kujuneb välja harjumus ja uus normaalsus – seda nähakse õige ja põhjendatuna – seda vajatakse, sest see aitab täis kasvamata jäänuid. Kõik on lapsed mingis x vanuses ja seega teis(t)ega samad – seega on suur inimene sama väiksega ja väike saab olla oht suurele.
Seega on selles kollektiivis olemas lapsed, kes aitavad hoida oma Ema/ Isa, kui inimest, tasakaalus – üks hoiab tema paremat Mina kõrgemal ja teine on madalama Mina väljenduste/ kogemuste/ vajaduste põhjus ja sihtmärk. Vägivaldne kohtlemine ja manipuleeriv informatsioon tagab selle, et mõlemad lapsed samastavad, ise ennast, enesest loodud Mina olen selline` olemisega. Sellest saab nende teadlikus, iseendast ja iseenda kohta käivast.
Paremini koheldud ja paremana näidatud laps võtab teadmise vastu ja käitumise üle – tema Mina on enesega samast kõrgemal – ka tema ei kasva tervikuna, vaid lõhestatuna. Seega on ka tema eesmärk hoida sama perekonna last ja enese õde/ venda samasuguses vähendatuses – hoida alles ja toota juurde enese Mina ära tõestavat informatsiooni ning kasutada, teise vastu, vähendavat ja manipuleerivat käsitlemist – see on enese õigel moel kohtlemisele suunamine.
Ka sellised, teisega samastatavad, rollide ühendused nagu – Ema ja Tütar, Isa ja Poeg, on kõige raskemini muudetavad keskkonnad. Selle rollidepaari, selle inimese (saab olla tegelik laps, tegeliku vanema suhtes või tegelik vanem, tegeliku lapse suhtes) sisemine laps, kes ei taha täis kasvada – vajab teist enese madalama Minaga seonduva lahendamiseks – see on vajadus teise, enese madalamast Minast, vähemana näitamiseks ja sellises positsioonis hoidmiseks – see on võimalus, kuidas enesest kasutuses olevat Mina kõrgemal hoida ja sellekohast informatsiooni juurde luua ja sellisele iseendale tähelepanu tagada/ anda.
See on suletud situatsioon – üks ei saa, sest teine ei taha – sedasama mõlema poole pealt vaadatuna. Koos kasvamine ei ole rahus teostatav – rahu ei tehta, sest lugu kestab, saab olla vaherahu – see on see hetk ja teema, kus teise Mina vähendamist vajav on ise enesega tasakaalus või ta selles kohas seda ei vaja.
Üks ei saa edasi kasvada, sest teine ei taha seda teha – üks ei taha edasi kasvada, seega ta ei lase teisel seda teha. See, kes ei taha edasi kasvada, see ei lase ühist taset tõsta, ta ei lase teisel kõrgemat tasandit looma hakata, ta ei toeta teise eneseteadvuse ja enese teadlikkuse kasvu – ta hoiab teise kinni, enesele vajaminevas – ta annab tema kohta informatsiooni, mis seda teist sealses olevana näitab – ta kohtleb teist sellisena.
Enese kasutuses olev informatsioon, mille alusel teine ei muutu – see annab õiguse tunneteks, see annab võimaluse Mina olen selline` olemiseks. See on seisund, millest lahti ei lasta, millest läbi ei kõnnita. See on suutmatus/ tahtmatus olla enesega tervik – on olemas enesest välja jäetud pool, millega ei tegeleta - see on need teisele osutatud vead ja eksimused ja valed.
Paigale naelutatu olemas olemine annab teada, et samas süsteemis on olemas keegi, kelle jaoks tahetakse olla ainus ja eristuv – ei taheta jagada osaks saavat, ei taheta enese oma ära anda, ei taheta enesele olulisest ilma jääda. Paigale naelutatu on enesega sama, seega ta on ohtlik. Sama saab olla ema tütrega/ tütar emaga, isa pojaga/ poeg isaga, õde õega, laps lapsega, sugulane sugulasega jne.
See tähendab, et ei aktsepteerita põhirolle ja nende paiknemist süsteemis – ei tunnistata õigust võrdsusele ja samana olemas olemisele. See annab märku sellest, et paigale naelutatu on inimesena vähendatud – teda on koheldud, konkreetses/ laiendatud süsteemis, vähemana – sageli on ta suguvõsa jaoks vähem, kui teised – tema on see, kes vastutab teistele osaks saanu eest – tema annab teistele võimaluse suunata enesele osaks saanuga seonduv tema, kui põhjustaja, pihta – tema on teiste kogemuse tõestuseks – teistele võimalus olla Ohvrid.
Inimesega kaasnev informatsioon on foon, mis temaga käib ühes – iga järgmine põlvkond ja süsteemi liitunud/ liidetud võtavad selle üle – nad kasutavad seda teadmist ja sellest saab nende põhi mõte. Sellest annab teada see, et nad ei taha olla temaga koos – nad suhtuvad temasse nii nagu kogu informatsioon oleks tõene. Nad ei taha olla ega jääda temaga eraldi, sest nad ei taha samasuguse kohtlemise osaliseks saada – nad hoiavad selle poole, kellel on paremad tingimused ja parem tähelepanu – see on see, kellele on liiga tehtud ja kellele on suunatud, süsteemi, Ohvrina tõestav tähelepanu.
Vähese teadlikkusega inimesed, kes järgivad mustrit. See tähendab, et ei vaadata pinna alla, vaid pealmises nähtavat ja nähtavaks tehtavat – seda, kelle taga ja mille nimel seisab kollektiiv ühtsena – kari suundub sinna, kuhu jalad on raja tallanud – tähelepanu suunatakse, samanimelisena, sinna, kuhu on harjutud. Seega korratakse ja luuakse uuesti – hoitakse alles ja töötavana.
Rollidele rõhumine ja rollides olevana, teisest kõrgemale tõusmise vajadus tähendab kestvaid vaidlusi ja ära tõestamisi. Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et enese ära tõestamiseks vaadatakse ja näidatakse seda, mida ja kuidas, rollis olevana, on teise pärast ja jaoks tehtud – need on vaieldamatud faktid, mis tõestavad põhirollis olemist ja teisega seotust.
Sel moel valitud tõestused näitavad rollide vahelist kontakti, kuid ei õigusta ega valgusta inimest, kelle valikutes ja rollina väljendumise kvaliteedis on küsimus. Selle vahe mõistmine tähendab vaimset teadlikkust ja tasandite erinevusest aru saamist – see on vaimse küpsuse tunnus ja inimeste tasand – sama olemine.
Selle jaoks, et rollide tasandil olija saaks ise ennast paremana näha ja kogeda, vajab inimene informatsiooni – Mina paremana/ Mina õigemana – kuna ta ei saa tõestada ennast, kui inimest, siis ta tõestab ennast, kui rolliMina – ta teeb seda teist inimest vähendades – teise vastu teisiti ei saanudki, teise vastu pidigi sel moel olema, teine ei andnud võimalust, et paremini olla – täis kasvamata inimese kasvatamatuses on süüdi teine.
Inimesed on need, kes saavad istuda koos ning näha ja mõista teist inimesena – kuid selle jaoks on vaja, et mõlemad on valmis olema inimeste tasandil ja mõlemad on valmis vaatama otsa oma rolli soorituse tegelikule kvaliteedile – mõlemad on valmis kuulama ära ja võtma vastu selle informatsiooni, mida teisel on anda.
Vägivaldses keskkonnas kasvanud ja elanud inimesel on raske toime tulla teadmisega, et teise inimese kasutuses ja käsutuses on tema elu muuta suutev ning teda vähendav ja valeks nimetav informatsioon – see on info, mille alusel saab temasse vägivaldselt/ nimetavalt/ karistavalt/ eraldavalt/ hülgavalt jne suhtuda.
Vägivaldses keskkonnas kasvanud ja elanud inimene on harjunud teadmisega, et tema Mina on sellises positsioonis, et keegi ei näe ega otsi sellist teadmist ja vaatenurka, mis näeks ja kohtleks teda paremini. See on madalaim aste teadlikkuse allakäigutrepil – Mina olen selline` - teistel on õigus, Mina ise olen andnud põhjuse.
See on sügavaim rollide Maailm ja väga mitmes allakäigutrepi aste – see on saavutatud suunatud tähelepanu, käsitlemise ja informatsiooniga – see annab teada, et inimest ei nähta ega taheta vaadata – ollakse see keegi, kes on väärtusetu, tähtsusetu, põlatav.
Sellest, et see on enese teadlikkuse allakäigutrepi aste, annab aimu see, kui inimene vaatab mingile situatsioonile või mõtleb enesega seotud inimestele ja ta annab endale teada – Neil on õigus Minust eemale hoida ja Mind välja jätta – Mina ei ole nendega koosolemist/ teistsugust kohtlemist ära teeninud.
Möödunu tegu/ valik/ olemine/ enese kohta kõlanud info annab aluse selliseks uskumuseks – Minule ei ole kohta teiste elus – Minul ei ole õigust, midagi enamat tahta. See on enesele oluliste ja enesega seotud inimeste kohta käiv informatsioon – süsteemist välja jättev – mõistmine, et teised on tervik - ilma Minuta – teistel on parem, kui Mind nendega ei ole. Otsus – Mina vabastan nad endast – Mina ei ole nendega koos.
Marianne
03.11.2025.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar