Samal moel, kui areneb tehnoloogiline Maailm ja materiaalsete võimaluste Maa ja Ilm, on plahvatuslikult kasvanud ka vaimsuse poole püüdlejate arv – inimesed otsivad väljendusi ja võimalusi. Parim õpetaja on praktika ja selleks, et ennast toita ning enesele võimaldada – tuleb anda endale õng.
Erinevad kursused ja koolitused – kaks päeva, nädal, läbi aasta mingid nädalalõpud. Paber käes ja pädevused sellega tõestatud, nüüd on tee avatud – asutakse praktiseerima. Teenuse eest rahaga maksjad saavad kursuse läbinu koolitajateks. Üsnagi loogiline samm, kuid selles on agad ja konksud sees.
Kui inimene läheb paberi pädevusega inimese juurde – siis annab tema raha ja teine vastab talle oma teadmiste/ oskustega – see on nende ühine teekond – mõlemad on osalised ja olulised. Ühise energia toel sünnib muutus – inimene ei ole enam sama, kuid ta ei oska veel olla uus – tema jalad ei ole veel viinud teda sinna, kuhu ta vaimses plaanis ulatus.
Inimesel ei ole kogemusi ega pidavat pinda sellisest iseendast ega ka sellise iseendana nagu ta nüüd ennast tajub ja tõlgendab. Temal on võtta vana Maa ja Ilm, kuid see ei sobi enam – tema ei mahu selle raamide sisse ära.
Seega ta põrkub ja puksib – ta otsib konflikte – ta vajab lisa energiat, et saada jõudu ja jätkata enese loomist ning ta vajab ka teis(t)e toetust, et ühiselt lõhkuda ära see, mis enam temaga ei sobi – tema lahendus on takistada vana edasi kestmist.
Põrkumine annab võimaluse ennast väljendada ja vabastada – teha ennast füüsiliselt reaalseks. Füüsiline lahendus kuulub vana Maailma juurde – info edastus, vastu võtmine ja töötlemine füüsilises keeles. Harjumus on visa ja hoiab vanas kinni.
Uue teadmise kogemus ei tähenda ilmtingimata seda, et sellest saab lähedal oleva teise teekond. Teine ei ole samu samme kaasa teinud ega samasuguse mõistmiseni jõudnud – temale olev kõlbab ja sobib või pelgab ta muutust. Selle tõttu takistab ta uue loomist ja segab muuta sooviva plaane. Ühises on kriis ja ühine on kreenis – on enam ei saa ja on enam ei taha.
Kui inimene ei ulatu uuel moel olemas oleva iseendani ega leia endale toetust ja samasugust energiat, et püsida senisest kõrgemas, siis ta masendub – tema on iseendale raske – seega ta vaibub ja kapseldub, justkui tardub – ta ei saa olla tema ise – tema ei saa senise muutmisega hakkama – ta ei suuda temale võimalikuna olevas iseendani jõuda.
Temal puudub sellisele iseendale vajaminev tähelepanu – vanas ei vaadata teda edasi kasvanuna ja sellist teda toetavana. Vanas vaadatakse teda häiriva elemendina – temaga toimunud muutus rikub tasakaalu ja segab teisi – seega oodatakse, et ta jätaks kerglased huvid ja keskenduks tegelikule elule.
Suutmatus, ise ennast tasakaalustada, tähendab, et õige tähelepanu on muutuse protsessis eluliselt oluline – teise tähelepanu oli see, mis juhatas inimest senisest välja ja teed mööda edasi. Teise tähelepanu tegi sellest kogemusest reaalse – teise juhatuse saatel koges ja nägi inimene ennast uuel moel.
Vajamineva tähelepanu puudus toob kaasa letargilise seisundi – vaimse tardumuse – inimene on justkui väljalülitunud – temas ei ole kergust ega vabadust. Pigem mõtleb ta sellest, kuidas temal on savi ja kuidas kõik see jama võiks ära lõppeda, siis ei peaks enam ise oma elu elama, mis kuidagi välja ei tule.
Siis, kui inimene veel toimib ja ta mõistab abi küsida, siis ta pöördub kaasteelise poole – selle inimese poole, kes aitas jõuda muutuse raja algusesse. Kuid selles kohas saab teda tabada pettumus - see, kes valis sissetuleku või see, kellel puuduvad kogemused või see, kes valis kindlad raamid - see ei pruugi võtta vastutust – tema jättis loo maha siis, kui järjekordne klient astus uksest välja.
Saab olla nii, et teenuse pakkunu proovib inimest aidata, kuid kui ta ei tee seda Meile, vaid ainult teise pärast, sest temale endale ei ole seda vaja – siis ei tule sellest inimesele tema olukorda lahendav kogemus, vaid hetkeline kergendus – lisa energia, mis aitab vabaneda vanast energiast, mis takistas kergemat edasi liikumist ja võimaluste nägemist.
Teenuse pakkuja keskendub selgeks õpitud lõigule – ta ei saa edasi anda seda, milleni tema ise ei ole kõndinud. Seega ta ei näe ega koge inimest, kui tervikut. Seega ta ei saa aru või ei pea oluliseks peatuda tõsiasjal, et energeetilise hoidmise järel läheb vana ja seisnud energia liikvele.
Nii öelda puhastavad rituaalid ja seanssi lõpetavad tehnikad ei tähenda seda, et vana energia kaoks vuhinal ja uus tuleks susside sahinal asemele. On lihtne ja loogiline, et senine suletus ja läbi töötamata teekond, ka eelnevate oma, tähendab väga palju erinevaid takistusi – energia peatub järgmise loo ukse taga ja see mõjutab inimest, kui tervikut, uut moodi – vana oli harjumus ja nö paigast ära olev tasakaal, mis tundus paigas olevat – inimene oli õppinud sellega ühes elama. Uus taktistus mõjutab ja häirib uut moodi.
Energia, mis on äratatud, ei pruugi liikuda ühes suunas ja tasakesi, vaid kulgeda erinevatesse aegadesse ja suundadesse. Seal, kus on palju, seal on ka mõju suurem – mõistetamatut, kuid ka ärevaks tegevat informatsiooni on korraga liiga palju – inimene ei ole võimeline seda haldama ega seejuures tavalisust säilitama.
On tõene, et kogemusteta/ piiritletud/ rahale suunatud teenuse pakkuja ei suuda kaoses olevat inimest aidata. Seega otsib paigast liigutatu uusi viise ja spetsialiste, kes teda aitaksid, kuid see loob tema sisse veel suurema kaose – kokku kogutud ja enese peal kogetud õpetava, suunava, seletava info hulk suureneb – erinevate õpetajate sõnad ja teod, ühes reaalsete kogemustega, kalpsavad ringi ning löövad, perutades, takka üles. Jama on majas.
Selle loo uba on vaimse teenuse pakkuja põhi mõttes – juhatatu kogeb, et tema on üksinda jäetud – see, mis on oluline/ vajalik Minule, see ei ole oluline/ vajalik teisele. See tähendab, et inimesel puudub ankur – loo teine osapool lasi temast lahti enne, kui inimene oli ise oma jalgadele pidava pinna leidnud. Inimesel jäi enese teekonda toetavat energiat vajaka – teine andis vajamineva, kuid siis võttis selle tagasi.
Vastutus võetakse koos oldud hetke eest, kuid see ei päde tagajärgede peale. See, kes on jätnud loo pooleli ega ole olnud olemas selles järjes – see ei ole õppinud lõpuni kõndima. Ta on õpilane, kes ise alles praktiseerib. Omal moel laseb ta välja praaki – tema toel sünnib miski, mis ei püsi ega valgusta, vaid põrkleb, et enesele kindla nimelist energiat lisaks hankida – poolele teele jäänu vajab lisa, et lõpuks ometi inetust pardipojast ilusaks luigeks kasvada.
Tasulised teenused on senisest keskkonnast väljaspool olevad võimalused - kui inimene on läinud ja käinud, et anda endale võimalused muuta senist, mis teda on häirinud, siis see tähendab, et tema on otsinud lahendust ka sellele keskkonnale, kus tema elab ja ka sealses oleva(te)le teis(t)ele, kellega ta koos on elanud-olnud.
Keskkonnast välja astunu on läinud laia Maailma informatsiooni otsima, et sellega tagasi pöörduda ja selle abil enesega seonduvat ja enesele osaks saavat mõista ja muuta. Teel kohatud õpetajad on olnud poolikud lahendused või asjalikud verstapostid - vahel on õpilane olnud õpetajale Õpetajaks - raske õpilane on andnud teada õpetaja tasemest ja juurde õppimise vajadusest.
Maailmas rändmine viib inimese tagasi sinna, kus ta kinni on. Üsna sageli on koduse katuse all õpetaja, kellele ei suudeta aitäh öelda, sest temale makstakse iseendaga – oma kogemusega iseenda kaotusest. Selline õpetaja on muutust vajava/ muutuse teel oleva inimese lähedane, kes annab oma panuse ja suunab oma energia selliseks, et inimesega toimuks muutus – inimene valiks teha oma sammu.
See õpetaja on loo negatiivne kangelane – tema õpetus tuleb läbi valu ja hirmu – see on muutumise hirm ja muutumise valu – sest inimeses on vajadus vastupidise kogemuse järele – koos olla, eraldatust vältida, samasse jääda. Muutus tähendab üksindust ja välja jäetust – abitust ja teadmatust.
Enese eemaletõukamiseks vajaminev jõud kasvab teise, kui ärritaja, olemas olemise tõttu. Kuid teisest eemale astumine toob kaasa huvitava efekti – on vajadus minna tagasi – on vaja olla koos – anda oma energia selleks, et vältida enesele osaks saavat kaotust – mina ei saa olla Mina – Mina ei saa olla see, kes olin – kuigi see Mina ei olnud see, kes Mina olen.
Enese jaoks valest Minast annab teada fakt, et inimene läks muutust otsima väljapoole senist. Sellest annab teada ka see, et tagasi minemiseks ja vanas püsimiseks on inimesel vaja kustutada ise ennast - loobuda enesega aset leidnud muutusest või seda suutmata/ tahtmata - peab ta muutma teist.
Point on selles, et energia mõjutuse eesmärk oli kasvada vanast välja – vana aja ja energia osatäitja ei vali selles loos kasvada – tema andis oma osa – Hingede kokkulepped – peale seda on ta vaba elama omaenese elu. Tema jääb nn vanaks, et teist edasi minema sundida siis, kui too soovib, et vana oleks osa uuest. Muutumatu suurus ei muutu - õppevahend ei muutu, sest tema olemas olemise põhjus on sama - Mine oma teele ja õpi enese elust - tee ise oma sammud ja ole ise endale Õpetajaks.
Marianne
23.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar