Ajal, mil tunded tulevad esimesi kordi sõnumeid tooma, on laps piiratud kohas. Laps saab osa, kuid ei saa ise ennast nähtavaks teha – temale ei ole vahetut tagasisidet ega lahendust. Siis, kui kõhus oldud ajas on olnud üleelamisi, ennast ümbritsevas aset leidva tõttu, siis on lapsel juba kaasas pagas, milles sisalduv ilmneb tema nähtava teekonna algusest peale.
Tunded tulevad sõnumeid tooma – situatsioonis ja kogemuses sisalduv informatsioon on samasisuline – laps annab enesele osaks saavast ja enesega seonduvast iseendale teada. Peale sündimist on lugu muutunud – nüüd on laps võimeline enamaks – füüsilised reaktsioonid, mida ei saa eirata – last ei saa kõrvale jätta – lapsega peab olema ja lapse jaoks peab olema.
Siis, kui laps annab teada oma vajadustest, siis saab ta abi lähedal olevatelt. Segasest olemisest ja sõnatust teada andev laps ootab lähedal olijalt vastust selle kohta, mida laps vajab selleks, et tema rahu taastuks. Lähedal seisev annab seletuse ja lahendused – tema võtab lapsega seonduva eest vastutuse, selles osas, mida ja kuidas laps ise ei saa ega oska.
Siis, kui lapsel on juba olemas kogemus välises asuva teise osatähtsuse kohta ja korraga jääb see oluline lüli ära või töötab tõrgetega, siis hakkab laps vajama - seda teist, kes oleks tema jaoks olemas ja on töökorras.
Siit saab alguse tähelepanu sõltuvus – on vajadus anda teisele teada, et endaga on midagi valesti või midagi leiab enese sees aset – on füüsilised ja on vaimsed teemad. On vajadus äratada teise tähelepanu. On vajadus omada teist. On vajadus tagada enesele vastav. On vajadus omada seda teist, kes mõistab ja tõlgendab ja lahendab õigesti – nii nagu laps tundis, mõistis ja vajas.
Vajadus saab alguse ja kasvab ajas selle tõttu, et lapsega koos olija eirab, vastustab ning keeldub mõistmast ja arvestamast lapsega toimuvat ja lapsega seonduvat. Teine võib ära käia ja ära olla ning teine saab endiselt olemas olla, kuid ta ei reageeri koheselt, teeb seda viibega, karjub lapse peale, lööb teda, sakutab, raputab, vaikib, teeb tahtlikult valesti või jätab vajaduse lahendamata.
See tähendab, et laps ja teine on samas, kuid erinevatel tasanditel – laps, oma sõnumiga, ei ulatu teiseni sel moel, et teine selle rahus ja vabadusega vastu võtaks. Lapse asjakohane kutse, märku andmine, küsimine saab vastuseks mitteadekvaatse reaktsiooni – see ei ole vastav lapsele – see ei lahenda lapse teemat ära – see põhjustab järgmise teema.
Laps vajab teistsugust kohtlemist ja enesesse suhtumist, kuid ta on sõltuv – kedagi teist ei ole ja laps ise ei saa. Laps, kes seisab enese eest, püüab ennast ära seletada, et saavutada enesega vastav reageerimine. Laps, kelle osaks on saanud karm kohtlemine, püüab, mitte vajades, tähelepanu saada – Mina olen õige/ sobiv – Mina ei vaja/ ei tekita probleeme. Laps teeb seda selleks, et vältida negatiivset kohtlemist, kuid ega tema teemad sellega lahendatud saa. Laps vaigistab ise enda – ta ei küsi teise käest ega anna tollele märku – ta on üksinda – ta otsib lahendusi enesele võimalikust – tema ise ja ümbritsev.
Tunded, mis sellises olukorras tulevad sõnumeid tooma, annavad teada lapsele osaks saavast tegelikkusest. Minule on võimalik see/ Minule ei ole seda/ Mina vajan sel moel, kuid selles kohas ei ole see võimalik/ Minule on oluline see, kuid sellega ei arvestata.
See on enesega seonduva kaardistamine – vajadused ja võimalused, ümbritsevas võimalik, lähedus teisega ja teisele olulisus, mingid teised lahendused ja võimalused, kellegi teise olemas olemine, enese ressursid ja tugevused, kuidas olla ja saada ise. Tunded on info kogumise tööriist, et nende töötlemise järel panna paika enese valikud, võtta vastu enese otsused ja astuda ise enda samm.
See laps, kes suletud süsteemis olevana, vajab enesega seonduvale lahendust ja otsib enesele osaks saavast välja pääsu, võtab kogu loo eest vastutuse enese peale - Mina olen olnud vale ja teinud valesti – Minul ei peaks olema vajadusi, Mina ei tohi teise käest küsida, Mina ei tohi teha enesest teise teemat.
Vastutuse võtmine tähendab, et lugu läheb valedesse rööbastesse. Tõde on selles, et last on sinna suunatud – teise inimese osa ja põhjused on välja jäänud, kõrvale jäetud ja teiseks muudetud. Lapse vajadused on kohased – teine ei taha nendega tegeleda/ teine ei taha seda teha siis, kui laps vastust ootab/ teine ei taha olla lapse jaoks see, kes lapsega arvestab ja lapse jaoks olemas on. Laps ja tollega seonduv on teise jaoks valed ja ülekohtused.
Tegelikkus – lapsel on õigus enese ja enesega seonduva kohta käiva info edastamisele ja sellele, et seda informatsiooni võetakse tõesena ja sellega arvestatakse nii nagu laps sellest teada annab – ilma põhilist muutva tagasideta ja olulist teiseks tegevate lahendusteta.
Algne teema – kahe inimese vaheline seotus - lapse olulisus ja lähedus teisega – sõltumine sellest inimesest, kes kasutas seda olukorda kurjalt ära, sest tegi lapse enese tähelepanust sõltuvaks – saad siis, kui Mina otsustan – saad selle, mille Mina otsustan – saad sellisena, millisena Mina valin. Mina sõnumi edastamine – Mina olen oluline – Mina olen tähtis – Sina sõltud Minust – anna teada, et mõistad ja kuuletud.
See lugu toob kaasa tagajärjed – sellele loole järgnev on kaasuv – seda ei oleks saanud olema, kui ei oleks olnud seda kohta, kus pidi andma endale teistsugused lahendused, asendama teist ning kompenseerima vajamineva. Jäi ära eluterve kasvamise periood – vajadused, mis on elulised ja olulised, leiavad aktsepteeriva ja väärikust säilitava vastuse. Selle asemel vaadati loole vääriti ja aktsepteerimatult – pole õigust ise ennast tähtsaks teha.
Selle loo kõige raskemine mõistetav tagajärg on see, et inimene on teinud ise endale selgeks - Minu tunded ei tähenda enam enesele olulist informatsiooni, vaid midagi sellist, mis vajab teise sekkumist – tunded vajavad teise inimese tähelepanu, sest need on seisund, mis vajab muutuseks/ muutmiseks/ lahenduseks teistsugust informatsiooni – seisund muutub siis, kui info on muutunud – teisel tuleb edastada/ nähtavaks teha teine informatsioon.
See tähendab, et inimene on jäänud väga väikese lapse tasandile kinni – tema tegeleb enese jaoks sõnastatud vajaduse ilmnedes sellele vajamineva lahenduse tagamisega. Iseenda infotunni sisse on vaja teist inimest, kes võtaks vajamineva lahenduse tagamise enda kanda – teine mõistab ja tõlgendab, mida inimene tunneb ja vajab – teine annab täpselt formuleeritud tagasiside - teine arvestab ja annab õige lahenduse.
Möödunus tähendas see seda, et - kui oli palav, siis võeti riideid vähemaks – kui mähkmed olid märjad, siis vahetati need ära – kui kõht oli tühi, siis söödeti see täis – kui tunti hirmu või igavust või valu, siis lohutati, tegeleti, otsiti üles põhjus. Teine oli olemas vajamineval moel – põhjus leidis sellise lahenduse nagu laps ise oleks selle ette võtnud ja teoks teinud.
Vaimne, ühe ja sama tasapinna ühendus tähendab avatud, takistusteta ja moonutusteta mõistmist – õiget tagasipeegeldust. Vaimsel tasapinnal suhtlemise võimetus tähendab, et kogu info edastuse võimalus on suletud, info võetakse vastu takistustega ja seda tõlgendatatakse moonutustega – tulemuseks valel moel teostatud tagasipeegeldus. Laps teab, et tema ei oleks sellise lahenduse valinud ega ise sel moel teoks teinud – see ei lahendanud tema teemat ära, see tõi kaasa tagajärjed.
Olevikus tähendab see seda, et – kui tuntakse kurbust, siis tahab inimene, et teda lohutatakse – kui tuntakse valu, siis inimene ei taha, et tema üle nalja tehakse – kui tuntakse hirmu, siis tahab inimene, et teda ei jäetaks üksinda.
Inimene otsib sedasama, mida möödunus – enese mõistmist ja enesega arvestamist, kuid tegeledes tagajärjega, jätab ta otsa vaatamata sellele, mis on kurbuse, valu ja hirmu põhjus – kus on algus, mille kohta tunne toob sõnumi.
Tunde keeles edastatud sõnum tähendab, et inimene ei ole teadlikult olevas hetkes, ta ei ole informatsioonile avatud, ta võtab vastu seda valikuliselt/ rollis olevana, temale edastatud info on pealis pinnal moonutatuna, edastajal/ nähtavaks tegijal on varjatud eesmärk ja tegevus käsil. See on väikese lapse info kogumise tasandi sõnum, mis haarab endasse ka lapse jaoks varju jääva ja tema eest varjatu.
Alateadvusesse kinnistunud reaktsioon on enesele antud lahendusest sündinud mustri käivitumine - enesega seonduva tähenduse vajadus suunab lahenduse automaatsust – aktiveerunud tunne tähendab, et inimese Mina tunneb häiritust – seega on vaja Olulist teist, et too annaks kinnituse, seletuse, toetuse – oluline on, et teine saaks aru – see ei ole inimese jaoks õige informatsioon – tema ei ole sellega arvestanud/ see ei sobi temale/ temal ei ole sellega midagi peale hakata/ see sunnib teda tegudeks, mida ta ei taha teha/ see näitab teda sellisena, kes ta ei ole- kellena ta olla ei taha. Oluline on, et teine teeb muudatuse ja edastab inimesele õige ja sobiva info.
Möödunud aja vajadus, mis on üle võtnud uusi valdkondi, kuid mille sisu on sama möödunuga – traumaatiline kogemus – vale tasandi ühendus, enesega mitte arvestamine, hoolimatus, eiramine, vägivald. Möödunu vajadus tähendab, et inimene kukub tagasi möödunusse – Mina sellisena, Teine sellisena – teise osa Minu loos.
Täis kasvamine - Mina olen eraldi seisev ja autonoomne üksus – Minul ei ole vaja teist, et enese kohta olulist teada saada või enesega toimuva kohta kinnitust saada. On täiesti ohutu ja normaalne, ise ja enese sees, käia kogu enese poolt vastu võetud ja kokku kogutud info töötlemise protsess läbi, et jõuda enesega kooskõlas oleva otsuseni.
Mõistmine, et automaatne vajadus, tähelepanu ja enese jaoks olemas oleva teise järele, tähendas signaali - Minu teema, mis vajab teise osalust = Teise teema. Teise puudu jäämine ja/ või teise tõrkumine käivitasid tunded, mis tõid kohale informatsiooni selle kohta, mis ja kuidas on või ei ole enesele võimalik – teise olemas olemine ja teise töökindlus.
Möödunu hetked – laps andis endast teada, kuid teist ei tulnud, teine ei reageerinud, teine reageeris valesti – teine ei lahendanud lugu ära. Minu sees – Minu teema – Mina ei vaja enesele laiendatud Mina. Minu teemad on Minu teemad.
Selles kohas läheb vägivaldsest minevikust tuleva inimese teekond rappa – need Minu teemad, mille eest tema vastutuse võtnud on, ei tähendas kõiges ja tervenisti tema teemasid. Inimene ei saa üksinda ära lahendada ühist. Inimene ei saa ära lahendada teise inimese isiklikke komistuskive. Vägivaldset ja manipuleerivat käsitlust kogenud inimene usub, et tema peab ühise korda tegema, tema peab teise jaoks õigena olema ja tema vastutab ühises aset leidva eest.
Laps, kelle elulised ja arenguga kaasnevad vajadused seatakse kahtluse alla ja nende saamiseks esitatakse tingimused, arvab, et temas endas on sees see viga, miks temale olulise lahendus sellisel moel aset leiab. Laps vajab sellelt, kes on rollide ühenduse tõttu see, kes lapsega seonduva eest vastutab ning kes on andnud teada/ mõista, et peab seda tegema ja on seda tegemas.
Enesest märku andnuna – Mina vajan, Mina vajan teisiti, seda Mina ei taha - ei võta, teine, lapse informatsiooni vastu ega tõesena – Sina said, Sina ei peagi saama, Sina oled tänamatu, tee siis ise. See tähendab, et lugu on läinud tavapärasest Ema/ Isa/ Lapse suhtlemisest mujale – vanem edastab lapsele informatsiooni - mida on muudetud/ millel on varjatud eesmärk/ mida ei edasta see, kellega koos ollakse/ mida ei edastata sellele, kellega koos ollakse.
See tähendab, et vanem ei nõustu enesele osaks saavaga – tema tahab/ vajab midagi teisiti ning ta ei ole võtnud vastutust, vaid täidab kohustust. See tähendab, et vanem on rolliMinana – tema teadlikkus iseendast on Mina olen selline` - kui õige Mina olen` kinnitust ei ole ega tule, kui teistsuguse Mina kohta on info, siis vanem tahab enese lugu õigeks teha – enne, kui tema ise, midagi teeb või kuidagi on, lapse jaoks ja lapse pärast, peab laps andma vanemale vajamineva Mina kinnituse.
Inimene saab jääda sellisest lahendusest sõltuvusse – ta jääb kordama ja ise looma sellist situatsiooni, kus laps peab temale vajamineva kinnituse andma – inimene on Hea/ Austust vääriv/ Tubli/ Toetav/ Töökas Ema.
Kõik see näitab, et inimene ei ole ise endast teadlik – tema Mina on muutuv ja muudetav teiste poolt. Inimene ei ole võimeline võtma vastu tõest informatsiooni – ta ei ole valmis võtma vastutust enese poolt tehtu ja tegemata jäetu eest. Selle asemel annab ta info, kuidas teda, vastu vaidlematute faktide alusel, tuleb vaadata ja kohelda – Sina oled söögi, peavarju ja riided saanud – Sina oled selle kõik ära kasutanud – vaadates Mind ja rääkides Minu kohta teistsugust juttu, oled tänamatu – oled vale, sest valetad. Inimene, kes võitleb Õige Mina nimel ja Vale Mina vastu, kasutab vähendamist ja vägivalda – vaimne teema lahendatakse füüsilisel teel.
Vägivaldne kohtlemine ja vähendav suhtumine tähendab, et elulistest vajadustest ja ühes olemise headest tavadest saab kaup ja relv. Loo teine osapool annab teada, et tema, lihtsalt ja niisama, ei pea – tema valib siis, kui laps on tema jaoks sobiv ja õige – kui laps tunnistab vanemat õigena ja käitub temaga vastavalt.
See on olukorra ära kasutamine – sõltumine, elulistes ja olme vajadustes ning võimetus ära minna, toob kaasa detovtšina – suurem inimene kasutab pealt nähtut ja enese peal kogetut – ta kordab enesele osaks saanut ning keeldub enese kontrolli all olevaid ressursse jagamast. Inimliku ja austava käitumise kogemine ei ole enam õigus. Inimene annab ja loob endale põhjuse, mille alusel saab haiget teha, vaimselt ja füüsiliselt – seda tegevust ei ole õigus temale keelata ega teda tegemast takistada.
Selline käitumine tähendab, et sel moel valiv ja väljenduv inimene on kinni väga sügaval möödunus – tema ise vajab enesele õiget tähelepanu ja enese sees olevale segadusele lahendust. See tähendab, et oleva aja Laps peab olema, oleva aja suure inimese jaoks, Oluline teine, ajal, mil laps ootab selle sama inimese, kui Ema/ Isa, käest ise sama – ootab ja vajab ka vanemaga seonduva info töötlemise jaoks.
Selle asemel, et vaadata lugu olevas ajas, oleva aja rollide alusel ning lahendada kogu olemas oleva info alusel – teeb vanem ühisest loost isikliku – sellest saab tema süsteem, milles Ema/ Isa rollis olev inimene tõestab ja omab enesele õigust ja iseendale tähtsust – tema on vaieldamatult Oluline – teised peavad temaga arvestama – teised ei saa temast mööda vaadata.
Sama möödunuga – laps oli, kuid temaga ei arvestatud, temast vaadati mööda, teda jäeti ilma, teda sunniti, temaga oldi vägivaldsed. Lapse kohta kasutusel olnud info ei olnud vastavuses lapse vanusega, lapse teadlikkusega, lapse tegelikkusega – lapse kohta oli kasutusel informatsioon, mis võimaldas temale valitu ja osaks saava ning kaotas ära võimalused, kuidas laps oleks saanud olla kooskõlas enese tegelikkusega.
Enese eest vastutuse võtnud inimene teab, kes, tema ise, teatud suhtes/ teatud loo sees on – õigused, kohustused, vastustus – ühine 50% ja 50%, isiklik 1-100% - sõltub vanusest ning teadlikkuse ja oskuste baasist. Oluline on inimese analüüsivõime ja isiklike sammude eest võetud vastutus – info vaba vool – sissetuleva info, takistuste ja moonutusteta, töötlus.
Info koos Sina suunaga – Mina tahtsin, kuid Sina ei võimaldanud – Sinu pärast Mina ei saanud – Sinu pärast Mina pidin. Mängus on enese tunde häirituse väljendamine – selle asemel, et anda info, mida tegelikult mõeldi ja öelda taheti – Minul on Sinuga ebamugav, ebaturvaline – Mina tunnen ennast halvasti ja sellepärast ei taha Sinule hea olla – Mina tahan Sinule tagasi teha – Mina tunnen ennast halvemini ja näen ennast Sinust vähemana – Mina ei taha Sinuga koos olla – Mina olen väsinud – Mina ei julge ära öelda, kuid ei taha olla/ teha jne.
Ka Sinu suund, mis on üle võlli lennanud, on pärit möödunust – Sinu osa Minu loos – see on seal olemas. Vägivaldse keskkonna omadus – ükskõik, mida ja kuidas ollakse teise vastu ja teisega seonduvas teinud – teine ise põhjustas selle. Võimetus jõuda, ühises loos, mõlema osapoole eraldamiseni - sel moel, et teine on loo sees olemas ja sellena, kelle rollis ta teisega seotud on – teine tunnistab enese sammud enese omadeks ja nende tagajärjed enese vastutuseks, et rikutud tasakaal taastada.
Üle võlli tähendab, et Sina ja Mina lugu lahendatakse pealmisel pinnal – vaieldakse selle üle, kelle informatsiooniga peab arvestama ja, kelle omaga mitte. Mõlema omaga arvestama ei pea, sest see rikub selle mängu ära – see mäng on mõeldud olulisima ja tähtsaima välja selgitamiseks ning ära tõestatud tulemuse järgimiseks.
Seega tegelevad kõik sellega, et proovivad enese ja/ või kellegi teise Olulisust ja Tähtsust ära tõestada ning üritavad, kellegi teise tähtsuse vaidlustada ning olulisuse tühistada. Kui Oluline on välja selgitatud, siis on mäng läbi. Kaotaja taastab tasakaalu – näitab, et tema info oli ja on vale ning, et selle oluliseks nimetamine ja sellega arvestama sundimine oli teis(t)ele liiga tegemine.
See tähendab, et see teema, mis põhjustas alguse, jääb lahendamata. Tahtes ühises loos selgust saada, käivitub automaatselt Tähtsuse ja Olulisuse Mäng – Sina - teise poole pööratud näpp tõlgendatakse süüdistamiseks ja ülekohtuks, mis annab võimaluse võtta kasutusele manöövri – ollakse Ohver, sest tehakse liiga – järelikult on teine Süüdlane, kes peab loo korda tegema – võtma vastutuse enese kanda. Ohver saab kasutada vägivaldseid ja manipuleerivaid võtteid, et sundida süüdlaseks nimetatut Süüdlase rolli.
Lapse sõnumis – Sinu osa loos – mida laps edastab möödunud aja Emale/ Isale ja/ või oleva aja Olulisele teisele - tähendab, et möödunus oli kogemus – Mina ei olnud oluline – Minu tähtsus vähenes – Minul oli hirm iseenda toimetuleku pärast – Mina ei saanud üksinda – Mina vajasin Sind – Mina sõltusin Sinust. Mina olen oluline = Minu jaoks on olemas see, mida ja kuidas Mina vajan.
Olevas ajas möödunu avanemine tähendab alateadvuse poolt ettepandud silmaklappe – inimene kogeb ennast väga väikese lapsena ja näeb enese vähenenud olulisust – alasti ja ehe hirm, mis toob kaasa möödunud aja lahendused, asendused ja kompenseerimised. Seda kõike selle asemel, et võtta vastu kogu informatsioon ja näha, enese loos, enese vastutust – oleva aja suurusele vastavalt.
Enese vastutus on aru saada, et teisele ei ole seotus, sellisel tasandil, oluline – ei ole samal moel tähtis. Enese vastutus on aru saada, et teine ei taha koos olla. Enese vastutus on aru saada, et teine annab moonutatud ja tõele mitte vastavat informatsiooni. Enese vastustu on võtta olemas olev informatsioon vastu ja mitte sundida, teist, seda muutma.
Täpsustamaks (võimaluse olemas olemisel), nähtavaks tehtut, võib ja saab üle küsida, et kas see ongi see, mida ja kuidas teine mõtles, et tema ise tahab ja vajab, et oleks. Teisele võimaluse andmine, et kinnitada või järele mõelda, et seejärel avatud ja aus vastus anda. Teisele võimaluse andmine tähendab informatsiooniga tegelemist ja selle tõeseks tunnistamist.
Üle küsimine ja teisele tähelepanu pööramine on koht, kus saab panna metsa – möödunus eitas vanem enese tegelikkust – ei tunnistanud otse ega avalikult – väitis, et andis ja tegi – et nagu on ja tema tahab. Väitis, et laps ise on tekitanud raskusi ja kui laps on õige, siis saab too vanemaga ühes edasi olla. Vajadus sundis uskuma ja jätkama nii nagu oleks vajaminev olemas ja nähtaval püsinud informatsioon valeks osutunud.
Pealispinnal öeldud sõnad, ilma neile vastavate sammudeta, maksavad palju – kui neid tõeks uskuda, siis see tähendab sulgeda ennast suhtesse, milles teisel on võimalik vägivaldne ja manipuleeriv olla.
Mitte üks ühendus ja mitte üks teine ei saa olla hinnalisem enesele osaks saavast kohtlemisest ja suhtumisest. Vägivaldne seotus tähendab, et kunagi ei olda teisega sama ega võrdne – alati vähem ja haavatav – teine omab seotust ning võib teha seda, mida ja kuidas tema tahab – tema olulisus ja tähtsus annab temale selle võimaluse, mida ta kasutab siis, kui näeb enese Minale ohtu või tähelepanu sõltuvusest tingitult tahab Minale kinnitust saada.
Enese vastutus on teha vahet reaalsel vägivallal ja sellel, mida tõlgendatakse vägivallana – Ei ja piirid. Teine teab enese kohta ja enese võimalusi, kui on näha, et teine tegeleb enesele olulisega (on andnud selle kohta ka märku) – siis Mina ootan, kui info on oluline, kuni teisel on aega Minule.
Kui teine on andnud teada, et selles kohas ta toetab, kuid teises kohas ta seda ei tee, sest see ei ole temale võimalik, kuid ta saab aru ja mõistab teekonda – teine tunnistab lähedust ja ühenduse olulisust. Siis on enese vastutus Ei-lise vastuse peale mitte solvuda – solvumine on enesega mitte arvestamise ja läbi rääkimise võimetuse kogemine. Suure inimesena solvumine tähendab väikese lapse tasandit ja Mina olen selline` kaotust – seega on oluline teadvustada – kes, kelle peale ja miks solvus.
Inimene on sõltuv tähelepanust - tähelepanu vajaduse ilmnemine tähendab, et inimene tahab enese kogemuse kogeda läbi, tähelepanu saatel – Sinu kogemus, Sinu tunne, Sina oled kurb/ vihane/ õnnelik – Mina näen ja Mina mõistan. Tähelepanu vajaduses ilmneb õige peegelduse vajadus.
See ei tähenda, et inimene oleks siis, teise tähelepanu saatel, rohkem kurb/ õnnelik/ vihane. See lihtsalt tähendab, et temaga, kui väikese lapsega, on siis lood õigesti – teine on temaga, teine ja tema ühendavad ennast – tema on teisele oluline – teine täidab oma funktsiooni. See on olulise hetke ühes jagamine – teine saab temast aru, teine mõistab teda – ollakse lähedased – rollide ühendus on olemas olevale infole, mida ei muudeta ega vastustata, avatud tasandil.
Möödunus oli ühes olemine suhtlus, mis püsis välises – püsis pinna peal – sees toimuvat hoiti varjus. Seda seni, kuni keegi vallandas tunnetekarusselli – Mina, Minuga toimuv, sest Sina – aita Minul leida lahendus – tee midagi, et Mina enam ei peaks tundma st enese sees häiritust kogema – tee midagi, et Minul oleks võimalus asendada üks tunne teisega. Kõik see, selle asemel, et mõista enese lämbumise süüd – esimese tunde sõnumit.
Vägivaldse ja manipuleeriva seotuse olemas olemisest annab teada see, kui saadav tähelepanu pidurdab tegeliku teekonna – inimene jääb ühendatust ja Mina olen selline` olemist vajama/ nautima ega pruugi edasi kõndida. Tema jaoks oluline on tähtsuse tunnistamise kogemus – seotus on olemas ja töötab õigel moel.
Tegelik, inimesena kõnnitav, teekond tähendab seda, et kui tunde sõnum jõuab kohale, siis tuleb teha peatus – Mis on see, mida Mina endale ütlen – Mis on see, mida Mina, enese/ enesega seonduva kohta, teada sain – Mina oskan seda/ Mina kohtasin raskust/ Minule meeldib see/ Minule on Minu osalus oluline/ Mina ei saa teisega arvestada/ Minule valetatakse/ Minul tuleb otsus teha/ Mina ei ole teisest samal kaugusel/ Teine ei arvesta Minu infoga jne.
Enese kohta käiva info vastu võtmine tähendab enese mõistmist – enesest aru saamine ilmneb välja hingamisega – keha vabaneb kinni hoitud situatsioonist – sellele järgneb ilma vajaduseta edasi minemine – ei ole vaja asendada ega kompenseerida ega teisega ühendust moodustada – info oli enese kohta ja enesele – enesega terviku moodustamine ja kogemine – rahulolu, vaikus, rõõm.
Pooleli jäänud teekonnad tähendavad oskamatust, jätkata, ja võimetust, tegelikkusele vastavat informatsiooni situatsiooni juurde lisada. Need on sellised lood, mille kohta on otsus tehtud – Minu viga, Minu vastutus, et tulemus selline sai. Mõistmine – kogemus sai selline – see ei olnud tulemus – Mina ei jää ega jäänud selliseks nagu selles kogemuse olema saamise ja kogemise hetkel olin – Mina ise olen sellest kogemusest ja seal kasutusel olnust edasi kasvanud.
See on mõistmine – Minus ei ole ega ole olnud viga – möödunus olid Minu jaoks olemas sellised võimalused ja valikud – olevas on võimalik teisiti. Mina ei jäta vastutust teisele. Teine asub väljaspool Mind – Mina saan olla teisega seotud, kuid Mina ei ole teisega ühendatud – Mina olen eraldi suurus – Mina seisan teisest eraldi. Mina töötlen enese informatsiooni iseenda teadlikkuse alusel ja teen seda iseenda jaoks - Minu tunne on Minule oluline - see vabastab, sest hoiab Mind õigel kursil ja tegelikkusega arvestavalt.
Marianne
11.10.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar