Segaduses inimene püüdleb selguse poole – ta tahab teada tõde – ta vajab infot, mis annaks talle teadmise selle kohta, mis ja kuidas on tegelikult. Talle on vaja seda teadmist, et ise ennast selle teadmise alusel paika seada – tegelikkuses olemas olevaga kohaneda ja tegelikkusega tasakaalustada.
Inimene elab infoga täidetud ruumis – valetavas keskkonnas saab talle selgeks, et samas olevate ja elavate inimestega ühes olemise jaoks tuleb tal valetada, sest muidu teda karistatakse või jäetakse välja või üllatus-üllatus – teda ennast nimetatakse valeks – vale kardab tõe valgust.
Mõne valega leppimine või mingi loo valeks jäämine ei ole inimesele keeruline ettevõtmine – ta saab sellest mööda vaadata või see ei puutugi temasse. Kuid enesega seonduvasse valesse ei saa inimene samal moel suhtuda – ta võtab teemat isiklikult, sest enese tegelikkus puudutab teda otseselt – vale alusel tehtud otsused osutuvad valeks – ka tagantjärgi.
Inimesele on oluline mõista - mis on see põhjus, miks temaga koos ollakse, mida tema kohta tegelikkuses arvatakse, miks teda tegelikkuses olema saaval moel koheldakse, milline on tema tegelik koht olevas/ kellegi kõrval, millisel kaugusel ta enesele olulisest teisest tegelikkuse asetseb ning millised on tema reaalsed võimalused selles kohas/ enese jaoks olulise inimesega koos olles.
Valetavas keskkonnas jääb oluline info varju – tehakse tegusid ja võetakse vastu otsuseid, mis on küsitavatel motiividel teoks tehtud – nende tegelikke põhjuseid välja ei öelda, vaid osutatakse näpuga selle poole, kes vahetult pihta saab, kel enese peal kogeda tuleb, kes teema tõstatab, kes vastuseid küsib, kes muutust ellu viia soovib – Sinu pärast.
Sel moel käitudes jätab tegija enese osa aset leidnust/ aset leidvast välja – ta ei räägi enese motiividest ega tagamaadest, vaid suunab tähelepanu sellele, kes on, osutava sõrme läbi, nähtavaks tehtud või on ise ennast nähtavaks teinud – otsi vastust enese seest. Omal moel on osutajal tõsi taga – omal moel peitub loo vastus ja võti selles, kellele osutatakse.
See inimene, kes otsib vastuseid, annab teis(t)ele teada - Räägi minule tõtt! Küsimus on selles, kas ta kannab tõe välja – kas tema kannatab tõe välja. Igal välja ütlemata tõel on alati olemas põhjus – iga välja öeldud tõde läheb midagi olulist maksma – selle eest maksab nii see, kes valetas, kuid ka see, kellele valetati.
Valega koheldud/ valega kohtunud inimesele valetati senikaua, kuni tema ise endale valetas – omal moel oli tema see, kes dikteeris selle aja pikkuse, mille tema ise endale kaotas – tema sulges oma silmad ja kattis oma kõrvad ja vaigistas enese suu – tema valis enese jaoks kuuldavale toodud valed ja tema ise valis olla vale – senikaua, kuni ta elas selles keskkonnas, kus valetati ja nende inimeste kõrval, kes talle valetasid ning ta uskus/ tahtis uskuda, et nad ikkagi räägivad talle tõtt – tema ise ei valinud elada enese tões ja ise ennast tõeks teha.
Enese teekonnal kannatusi kogev inimene kohtub tõega - Jumal ei armasta oma loomingut – kuid ta võib ja saab teda vihata ja kadestada, saab talle haiget teha või tema vastu ükskõikne olla. Looming ei saa aru – miks – miks mina – kas põhjus on minus – vastus on see, et ta on loos osaline, kuid põhjus, miks just tema - on temaga seonduvate tunnete kogejas – see, kes ei vali armastada, see ei vali vastu võtta – ennast ega oma elu vastu võtta.
Jumala poolt valitud valed, mis ei jäta kohta armastusele, tulenevad looja jaoks olevast valest – loomine ei tähenda, et looja peab jääma loominguga seotuks ja temaga seonduva eest vastutama. On loojaid, kelle jaoks on parem siis, kui looming elab oma elu oma loojast sõltumata – see tähendab, et looming ei vali luua sõltuvussuhet - ta ei jää ühendavat kontakti elavana hoidma ega seda süvendama siis, kui Jumal seda ise samal moel ei vaja ega otsi – ta ei jää kerjama ega ootama nende vajaduste täidetust, mis loojaga koos elades puudustena märku annavad. Puudu jäämised räägivad tõest – seda, mida ei ole, seda ei ole.
Lihtsustatult välja öelduna on inimeste valede taga nende isiklikud motivatsioonid ja kellegagi liiga lähedane lähedus ning isiklike ressursside panustamine ilma, et enesele, kui mingile olulisele rollile/ iseendale, kui inimesele vajaminev väärtus vastu saadakse. Vale kestab senikaua, kuni sellesse usutakse ja seda kummutada püütakse - seni, kuni on olemas keegi, kes vajab, et vale oleks tõde.
Marianne
24.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar