Lapsele on loomulik elada kodus ühes oma ema/ isa/ perekonda kuuluvatega. Ta teab, miks ta seal elab ja kelle juurde ta kuulub. Laps teab, kuidas kodus asjad paiknevad ja lood kulgevad. Tal on seal oma nurgake ja voodi ja asjad. Laps oskab seal olla ja tal on õigus seal olla. Tal on seal kohustused ja piirangud, kuid ka oma vabadus olemas – see on tema Maailm, millest ta on ja saab osa. See on tema normaalsus.
Laps kohaneb – kasvab ühte - sellega, mis on olemas tema ümbruses siis, kui ta selle sisse sünnib. Laps kohaneb raskemini nende muudatustega, mis leiavad aset tema eneseteadlikkuse suurenemise ajal. Uued tuuled viivad sageli tasakaalust välja – see juhtub siis, kui muutus ja selle teostus ei ole lapsega arvestav ning see toob kaasa tema Maailma purunemise – ta kaotab iseenda siis, kui tal ei ole enam pidepunkti.
On üsna tõenäoline, et teisest suunast puhuma hakanud tuule poolt toodud muudatuse autoriteks on lapsevanemad – nemad otsustavad lapse ja ka endaga seonduva üle. Nemad valivad, millal laps läheb ühiskonda ja, millisesse ruumi ta seal läheb. Nemad valivad elukoha muudatused ja perekonnaliikmete juurde kasvamise ning ka selle, et enam kokku ei jääda. Vanemad loovad koduse õhkkonna ja annavad oma panuse, kas see on lapse jaoks turvaline või mitte.
Omal moel on iga lapse teekond paika pandud – tal tuleb saada ühiskonna osaks – õppida toime tulema üksinda ja ilma vanemateta. Vanemad otsustavad selle, kuidas ja millal ühiskonna uks avatakse. Minek sõime või aeda ei tulene lapse palavast soovist, vaid vanemate vajadusest tagada enesele, lapsest ja temaga seonduvatest kohustustest, vaba aega ja võimaldada lapsele isiklik areng enesega samasuguste seas.
Lapsele võib ja saab see samm tunduda valena – ta ei mõista toimuvat, sest tal ei ole vastuseid küsimustele, mida ta tunneb, kuid ei oska esitada ja ehk talle ei vastataks ka, kui ta küsiks või ei saaks ta vastusest päriselt aru. Oluline muudatus toob kaasa ärevuse ja hirmu ning see paljastab sageli selle, mida on senini varjatud või ei ole tahetud vastu võtta.
Kodust ära minemine/ koduses keskkonnas aset leidvad muudatused tähendavad kriisi – vältimatut reageerimist ja kiireid muutusi kaasa toov situatsioon toob välja senised puudused – lapse turvatunne ei ole tegelikkuses püsiv – ta on juba pidanud ise enesele vajaminevat kompenseerima, sest temas on vajadused, mida ei ole täidetud.
Puuduste olemas olemine tähendab, et selline laps on kergemini haavatav – kui seda, mis on tema jaoks oluline, on niigi vähem ja kui see veelgi väheneb, siis on omal moel katastroof käes – laps ei tea, kuidas ennast aidata. See tähendab, et tal ei ole veel lahendust, kuid ta peab juba toime tulema – ta peab olema suurem ja tugevam iseendast.
Laps, kellel on puudu oma emast/ isast – kontakt selle inimesega ei ole selge, avatud ja kindel – selles on varje ja keeldumisi ning valu – vajab enese jaoks olulise inimesega kontakti töökindluse testmist ja teadmist, et see jääb püsima. On üsna loomulik, et tema ei taha oma saatust proovile panna ja nõustuda ära minemisega ega leppida sellega, et ta ei saa vanema, enese jaoks, olemas olemist kontrollida.
Elukorraldus, mis viib lapse kodusest kekkonnast ära ja/ või kodus aset leidnud muudatus, mis viib vanema tähelepanu mujale, seab lapse ohtu. Enesele turvatunde tagamiseks on vaja, et lapsele oleks tagatud vanema õige tähelepanu – laps saab enesele vajamineva kinnituse enesele vajamineval hetkel – laps veendub, et vanem lubab lapsele kontakti enesega.
Selline laps kinnitub õlekõrre külge – ta klammerdub – temast tuleb tähelepanusõltlane, sest tal on juba olemas mälestus – tema ei ole vanemale oluline, vanem saab ilma temata hakkama, tema on vanemale tüliks, vanem on suuteline talle haiget tegema. Ta teab, sest on kogenud, kuid ta sõltub ja seega on ta sõltuv.
Laps ei ole rumal – ta saab toimuvast aru isegi siis, kui tal ei ole veel sõnu ega terviku nägemist ega teo ja tagajärje seose mõistmist – ta tajub tõde. Ta saab aru enese kohta käivast ka siis, kui ta alles kõhu sees kasvab. Talle on täpselt teada see, mida vanem tema kohta arvab ja millisena oma lapse vastu võtab – laps saab aru sellest, kas ta on oodatud kingitus või on ta segav kohustus.
Teadmine ei tähenda teadvustamist – ellu jäämiseks ja samas püsimise jaoks tuleb unustada ja kustutada – tuleb uskuda teistsugusesse võimalusse ja püüelda vanema poole. Alateadvusest teadmine ära ei kao – see ilmutab ennast hirmu ja ärevuse ning vihana. On hirm, et tegelikkus saab teoks – on ärevus, sest ei tea, millal see aset leiab – on viha, sest laps vajab jõudu, et sellise olukorraga toime tulla.
See inimene, kes ei ole enese eluga rahu teinud ja peab tegema seda, mida ta ei taha – ei tunnista endale tõtt. Enese säästmiseks ja päästmiseks ta otsib üles loo nõrgima lüli – sellest saab põhjus, miks inimene ei saa seda, mida ta ei taha. Inimene, kes ei ole enesega rahu teinud, ei ole vastu võtnud seda, milline tema elu on – ta ei nõustu olemas olevaga, sest siis peaks ta tunnistama, et tema ise on kõik selle endale valinud.
Vanem, kes ei nõustu olemas olevaga, kogeb sisemist protesti – tema loo nõrgim lüli on laps – laps kogeb vanema agressiivsust – see võib ja saab olla avalik, kuid ka varjatud – passiivne agressiivsus annab võimaluse ennast väljendada, kuid näiliselt säilitab välise näo ja korras olemise. Sel moel saab ennast veenda, et ollakse Hea Ema/ Hea Isa – vajalikud punktid on ju täidetud – toit on laual, riided on seljas ja katus on peakohal ning nägu on Hea siis, kui Laps on Õige.
Laps, kes kohtab vanema agressiivseid reaktsioone, mida ei ole hea kogeda, ei saa aru, miks vanem teda ei taha – miks ta ei sobi, miks ta ei ole oluline, miks ta ei ole vajalik, miks ta ei tohi endana olemas olla – mis on temaga valesti, et teisiti ei ole – laps otsib põhjust endast, sest tema vajab oma Ema/ Isa – laps tahab leida vastuse, et anda endale lahendus.
Mida rohkem vanema jaoks vale laps klammerdub, seda enam tõmbub vanem temast eemale – ta põrkub eemale nii nagu oleks tegemist kõrvetava nõgesega. Vanem võib ja saab olla kontaktis, kuid siis on vastumeelsus tajutav ja mingites situatsioonides ka näha ning kuulda. Laps saab klammerduda ka vargsi – ilma tegelikke liigutusi tegemata – ta saab jälgida ja kontrollida ning enese jaoks märksõnu luua ning endeid seada – siis, kui ma selle ära teen – siis, kui on paaris arv – siis, kui vihmasadu jääb järgi – siis, kui päike selle nurgani ulatub – loen ruudud kokku – ei astu joonte peale - siis ehk on teisiti ja saab olema.
Eemale hoidva vanemaga ühes elamine säilitab ühendava sideme näilisuse – sellest keskkonnast ära minemine lõhub selle õlekõrre – ära saatmine teeb teoks vanema vajaduse. Sellises olukorras, kus ka nö tavaline laps vajab toetust, mõistmist ja turvatunnet, vajab puuduliku turvatundega laps seda kordades rohkem – ta vajab sõnade ja tegude kokku kõlamist. Koduses olukorras ära tõukamist kogenud laps saab sama loo korduse siis, kui ta läheb sõime ja/ või aeda ja/ või kooli – teda tõugatakse ka väljaspool kodu ära.
Viha võtab võimust, kui inimene ei tule toime olukorraga, mille tema ise on põhjustanud. Viha tõuseb selle vastu, kes on inimese sellisesse olukorda asetanud. Ära paigutamised, ära saatmised, aeda või sõime panemised. Laps on ärevil ja hirmul – see ei ole tema enda vaba valik. Tema tahab turvalist paika – kindlat ja selget ühendust oma emaga/ isaga. Ta vajab vanemast kinni hoidmist ja oma hirmu kustutavat vastust – tema ei ole üksinda ja ta ei jää üksinda – tema saab tagasi vanema juurde ja oma tavalise normaalsuse juurde.
Vanema süümekas ja vastumeelsus sellises olukorras olemise pärast. Enesena olemise jõuetus. Vanema viha, mis pöördub süüdlase pihta, lõhub sideme – see jätab üksinda jäetud lapse üksikuks – vanema viha justkui lööb ja karistab teda – seda teeb ainus inimene, kes peaks teda hoidma. Sina ei ole enam tita! - justkui enam ei olekski õige lähedust soovida ja hoidmist vajada – ole ise – ole üksinda – mina lähen ära. Õhupalli nöör libiseb peost ja enam ei ole Maailmaga siduvat pidepunkti olemas.
Jah, on raske ja on väljakutset esitav panna ennast kõrvale ja olla kohal teise inimese jaoks – anda talle teadmine – Mina ei kao – olen kohal ka siis, kui mind ei ole – mina tulen tagasi – mina olen Sinu jaoks olemas.
Seda ei suuda teha inimene, kes kogeb ennast lõksus olevana – ta tahab ennast ära päästa ja säästa – ta teeb kõik endast oleneva, et kiirendada protsessi ja lõpetada toimuv – jah, ta teeb oma lapsele haiget, kuid ta ei näe ega mõista seda, sest siis, kui ta panustaks lapsega olemisse, siis jääks talle endale vähem alles – ta valib enda – sel moel saab ta teoks teha oma sisemise soovi – laps tajub seda seost.
Viha ja vastumeelsusega kohtunud lapsel ei ole turvalist põhja – tema ise ei ole seda veel enese jaoks loonud ja tema ema/ isa jättis teda senisest ilma. Tal tuleb elada ja toime tulla Maailmas, kus on teised, kindel kord ja kontroll – kus ei ole oma nurgakest – kus oma on ainult mingi asi/ ese või ise – kuid ka kõik ise olemine ei ole lubatud.
Ta on üks kõigi seast ja seal ei ole kedagi, kes oleks ainult tema pärast ja jaoks olemas – põhimõtteliselt ei ole sellise lapse jaoks olemas kedagi, kes oleks päriselt oma. Peale iseenda ei ole keegi oma. Turvatunde puuduses elav laps vajab teadmist - minu ema/ isa on minu oma - selle jaoks vajab ta kogemust, milles vanem annab talle selle teadmise - ta vajab, et vanem näitaks ja ütleks selle välja - kinnitaks lapse õigust iseendale - kinnitaks kahe vahelist ühendatust turvalisel ja ühte siduval moel ning jääks selle juurde.
Turvatunde puudus tähendab, et suhe ei ole suhe - ei ole ühist Meie-na olemist, vaid on suhtlus Sinu ja Minu vahel ning vanem on selle suhteseotuse omanik - ilma vanemata ei ole seda olemas ja lapsest toimuv ei sõltu ja laps, ühenduse tugevdamiseks ja suhtluse kvaliteedi parandamiseks, muutust teostada ei saa - vanem ei anna ennast kätte - emotsionaalne külmus väldib inimlikult sooja ja avatud kontakti - laps ei ulatu oma vanemani.
Marianne
16.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar