Mida ja kuidas mina ise mõtlen ja tean enese kohta – manipuleerivast keskkonnast pärit inimene on sageli ja ääreni täidetud teiste inimeste sõnade, uskumuste, arvamuste ja tahtmistega – tema sees on pildid ja teadmised iseendast teiste vaadete järgi. See tähendab, et ta on omaks võtnud vale iseenda – see tema ei ole tegelik tema.
Manipuleeriv minevik tähendab, et inimesel puudub kontakt iseendaga – eriti räigetel juhtudel ta keeldub enesest, sest ta ei taha olla see, kellena teda on nimetatud, vaadatud, kõnetatud ja koheldud. Ta tahab sellise iseenda enese sisse ära peita – varjata selleks, et unustada. Ta tahab olla parem endast – ta püüdleb sellise iseenda poole – ta võib suuta näida eilsest paremana – ta võib leida peegleid, kes kõnelevad talle head ja näitavad teda priimana - kuid ta ei ole kunagi vaba, sest ta teab enese sees peituvat tõde - temal on minevik.
Inimene püüdleb selliste peeglite ja tähelepanu poole, kes annavad talle vajamineva iseenda, kuid ega olev ära ei kao – see möödunust kaasas olev tema, kes elab enese sees, on endiselt alles. Inimese suurenenud ja kindlale vaatenurgale suunatud tähelepanuvajadus annab märku sellest, et ta püüdleb ühe tähelepanu poole selleks, et vältida teist. Justkui looks tähelepanu teda olema – annaks võimaluse olla vajamineva enesena või sunniks olema iseendana.
Olles suunatud väljapoole – välisele olemisele ja väljendumisele, et saada tagasiside – kontrollib inimene enese õigena olekut – tema peab olema vormis ja sobiv – tema väline nägu ja vorm ja olemine peavad tegema teda heaks ja ilusaks ja õigeks. Kõigeks selleks, kes ta enese minevikus ei olnud – olla ei saanud, sest ta pidi olema see, kellena teda tunnistati – temal ei olnud teistsuguseid peegleid.
Sellisel inimesel on loo lahendus teada – võtmeks on tähelepanu – tema vajab tähelepanu, et vältida tähelepanemist. Kõik taandub enese algusesse – tema ei olnud seal see, kellena teda vaadati ja kõnetati ja koheldi ja esitleti – seega ei ole tema ka see, kellena ta ennast olevas ise esitleb ja, kellele tähelepanu vajab – see on möödunu vastand – ta peab suutma olla see, kes ta ei ole.
See tähendab, et tal tuleb tagasi minna ja ise ennast valgusesse tõsta – vaadata otsa tegelikule iseendale. See tähendab, et tal tuleb teha vahet tegelikkusel ja kaalutletud manipuleerimisel – igal suunitletud sõnal ja pilgul ja teol oli olemas oma eesmärk ja see ei tähendanud head ega toetust temale – kasvamisele iseendana - käsitlemine tagas, et ta püsis ette antud piirides ja kätte näidatud raamides.
See tähendab, et tal tuleb tagasi minna ja, iseendale ning teistele kuuluvas vahet tehes, kustutada ära need peegeldused, mis ei ole olnud tõesed, kuid mida ta oli uskunud eneseks. Petlike peegelduste kadudes jäävad alles enese teod ja sõnad ja olemised.
Nüüd on aeg vastata küsimusele - mis on olnud sel moel hirmutavat ja masendavat, et inimene valis teised ja jättis iseenda – see on olnud võimetus saavutada õige iseendana olemist – manipuleerimist kasutanud teis(t)e sõnade ja tegude kaudu anti edasi info – Sina oled vale – mina ei vali Sind, sest Sa oled vale – mina ei anna seda Sinule, sest Sina oled vale – mina ei jaga Sinuga, sest Sina oled vale – mina ei võta Sind kaasa, sest Sina oled vale – mina ei taha Sind näha, sest Sina oled vale – meie jaoks oled Sa vale - aset leidnu on Sinu süü, sest Sina ise oled vale.
Sõna VALE – sisaldas kõike, mis ja kuidas oli võimalik olla ja teha ja valida – tähelepanu oli pidevalt ja jõuliselt suunatud valena olemisele – õigena olemist ei õnnestunud saavutada, sest see ei kuulunud selle mängu juurde, milles osaleti – loo tegi lahendamatuks see, et tegemist oli enese eluga. Manipuleerivate inimestega ühes ei saanud olla inimesena, vaid nendega koos olemiseks tuli osaleda rollina – Vale sobis põhjendama teistega toimunut ja nende isiklikke tundeid – keegi pidi vale olema, et anda selgitus, miks oli nii nagu oli – Vale olemas olemine andis, kellelegi teisele võimaluse olla Õige.
Kusagil oli algus ja, milleski oli ka põhjus – teis(t)e teed ei ole enese omad ega vastutada. Enese valikud ja sammud on enese poolt teoks tehtud – neid ei saa olematuks muuta, kuid neid tuleb vaadata selles ajas ja hetkes toimuvatena, milles nad olema said ning arvesse võtta ka neile järgnenut – millise teekonna on inimene läbinud ja millise iseendani kõndinud – kas ta on ennast ja oma sammude tagajärgi enesele mõistnud – kas ta valiks uuesti sama või mitte – kas ta kahetseb ja näeb enese osa teisega seonduvas või mitte. Minevik on möödunu – enese olevik näitab ette tegelikkuse.
Möödunule ennast kaotanu kardab seista iseendana siis, kui tema peal on plekid – ta ei ole enam valge ega puhas – tema ise on ennast ära määrinud. Möödunut olematuks ei ole võimalik teha – seega ei kao ka plekid ära – inimene saab vale iseenda ära kaotada - valida endale rolli, millele tähelepanu püüda.
Seda lahendust oli vaja nende hulgas, kes jäävad osutama plekkidele - nad ei vaata inimest ja tema teekonda, vaid näevad ennast – kindla rolliga samastatud inimese olemas olemine annab neile enese jaoks vajaliku info – siis saavad nad olla iseendana – enesele vajamineva rollina, sest nad ei ole enese möödunust veel välja kasvanud - nad vajavad selle alles hoidmist.
Sellest, et inimese sees toimub vastuseis, annab teada põletiku olemas olemine kehas – midagi on valesti ja sellega tuleb toimetada. Aktiivsesse faasi jõudnud protsess toob kehale mädased vistrikud ja paised – teema tõuseb nähtavale - plekid on päeva valguse käes - olemas olevat ei saa enam varjata.
Paise/ vistrikuga kohtumisel avaldub tõeline hirm - et olengi selline, et jäängi selliseks, et kaotangi olemas oleva siis, kui olen nähtaval päris iseendana - siis mind ei valita - minust öeldakse lahti. Enese inetus on kõigile näha – paised ja vistrikud aitavad tõe lagedale toomisele kaasa. Paised moonutavad välimust – inimene ise saab muuta enese kohta mõeldavat – tema ise valib enese kohta käivaid uskumusi ja sõnu. Paise/ vistrik näitab, et inimene ei ole valinud ennast iseendana näha ega tunne ennast. Paise teeb nähtavaks sisemise koleduse ja vastikuse enese vastu – viha ja häbi ja hirmu enesena olemise pärast.
Põletik – ohu näitajad on üleval – ennast rünnatakse. Mädanemine on protsess – vana ja vale mädaneb ehk laguneb ära. Kelle sõnade ja pilkudega on inimene ennast vaadanud – kuidas on tema ise ennast kohelnud – enese sisse ära peidetud iseenda häbi on olnud tema enese valik – inimene ise on olnud nõus sellega, kuidas teda koheldi ja vaadati ning nimetati – tema ise uskus need tõesed olevat. Enese sõnad ja iseenda mõtted enese vastu – see on info enese kohta.
Paisega/ vistrikega märgitud inimene häbeneb ennast – ta kardab teise inimese pilku ja otsust – ta kardab vastumeelsust ja eemale põrkumist – ta ei tea vastust küsimusele - Kas Sa võtad mind vastu, kui Sa näed mind sellisena? Selles räägib Olulise Teise tähelepanu järgne vajadus ja selle olulisus – Kui teine saab minuga koos olla ja otsa vaadata ja lähedale astuda, siis ma sirgun ja avanen, sest järelikult olen ... - mis iganes head ja toetavat suudab inimene enese kohta välja mõelda ja öelda - kuid, kui ei - siis kängun ja varjun, sest järelikult olen ... - mis iganes negatiivset ja vähendavat suudab inimene enese kohta välja mõelda ja öelda.
Oluline on vahe tegemine – möödunus tehtud valik ja kasutusel olnud käitumine ei tähenda tervikut ega lõpplikkust, vaid õppetunni läbimise võimalust. Möödunule ja enese teekonnale tuginedes saab vahet teha valel ja tegelikkusel - manipuleeriva käsitlemise osaks saanu teab, et tema minevikus on valet ja on ennast – aset leidnust enese osa eraldamine tähendab, et tegemist on enese valguse kätte lubamisega ja käsil on tervenemine. See tähendab selja sirgu ajamist ja iseendana olemist ka siis, kui paise moonutab/ pleekinud plekid märgivad möödunut – see seal olin/ see siin olen mina – mina ei häbene ennast – mina ise olen ennast ja oma teekonna vastu võtnud - ma ei ela möödunus - olen see, kes ja milline olen enese muutuvas olevas.
Marianne
21.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar