Kõik kunagi alustatud lood ei jää kestma ja kõik kõrvu kulgenud teed ei jää samale kaugusele. Ikka ja jälle tuleb ette, et need inimesed, kes on elanud või olnud koos, mingil hetkel enam ei vali seda – üks osapool on teisele Ei öelnud või on mõlemad oma teedel mujale kõndima läinud – ühise asemel on valitud teised rajad, millel kulgeda ja nüüd toimub tegelikkuse vormistamine.
Koos olemise poole pürginud lugude innukas algus ei tähenda, et nende lõpetamine ja/ või senisest lähedusest kaugemale kaugusele astumine sünnib rahus ja lahku minnakse üksmeeles. Rahu ei lasku maa peale, sest keegi peab võtma vastutuse ja olema süüdi – kulli ja kirja ei visata – näpp tahab osutada. Hoolimata sellest, kuidas oli ja mil moel toimus, on tõde selles, et mõlema osapoole sammud on viinud koos käidud teele punkti panemiseni – mõlemad on andnud oma panuse selleks, et senise lähedusega suhe on lõpu meetritele jõudnud.
EI sõnaga kohtumisest haiget saanud inimene ei nõustu selle tõe, et mõlemad on osalised, paika pidavusega – tema Mina on saanud valusa kolaka – tema võtab lugu isiklikult - hoolimata oma senisest panusest ta ei saa enam olla see Kes ta oli – temalt on tema roll ära võetud – ta ei suuda toime tulla teadmisega, et tema, inimesena, ei suutnud oma rolli hoida – ta usub, et tal on endiselt õigus oma rollile, kuid ta näeb, et teda, inimesena, ei valita enam selle rolli täitjaks.
Enese osa eest vastutuse võtmata jätmine tähendab, et rahu ei ole inimeste vahele tehtud – jätkuvalt on pingeid, arusaamatusi ja erimeelsusi selle kohta, miks ühine aeg läbi sai ning esineb mõistmatust, kuidas saab teine sel moel käituda ja nii isekalt ainult enese jaoks ära valida.
Selliseid lugusid, kus enese tegelik osalus jäetakse varju, iseloomustab üks ühine joon – üks osapool kahetseb teise jaoks antut ja tehtut. Võimaluse avanedes viib ta ikka ja jälle jutu sellele, kui palju tema panustas, mille võimaldas ja, kui hästi, just ja ainult tema, üldse head tegi. Tema tõlgenduses on teine selle kõik ära kasutanud ega ole selle eest vastu andnud ega ole selle eest ka tänulik, vaid teeb ülekohut, kui heidab rollipartneri üle parda – suudab/ saab/ julgeb talle Ei öelda.
Sel moel käituja annab enese osale nii suure kaalu nagu teist ei olekski loo sees olemas olnud ega olnud endast andmas ega vastu jagamas, vaid ainult võtmas ja isekalt ära kasutamas. Sel moel käituja näeb teist negatiivses rollis oleva Valena ja ennast positiivses rollis oleva Õigena. Õigena on tal õigus oma, suhtest tulenevale, rollile ja teisel ei ole õigust seda ära võtta – teine ei tohi ära minna ega ennast valida – teine peab kohale jääma selleks, et enese kohta infot jagaja saaks oma rolli edasi kanda - see tähendab - seda enese huvides ära kasutada.
Teisele, kui enese ärakasutajale, osutaja käitub sel moel, sest ta tunneb, et temale on, EI öeldes, liiga tehtud – tema ju panustas - tema saab näidata ning ette lugeda, mida ja kui palju koguseliselt. Selle kokku kuhjatud suurusega näib ta olevat ostnud teise endale – ta teeb teise enese võlglaseks, et too annaks tagasi selle, mida ta vajab – temale kuuluva rolli, kui iseenda.
Sel moel suunab ta teise ehk nö ühise tähelepanu – enese, kui inimese, valikutelt ja tegudelt sinna kohta, kus saab, teisega võrdlemisel, tuua välja tema paremust - tema raha, aega ja tööd. Inimene, kes usub, et tema on kaotanud oma väärtuse, näitab ette materiaalse maailma väärtused – need on vastuvaidlematult ja üheselt mõistetavad ja kokku loetavad – nende väärtus ajas ei kao – neid saab kokku liita, ümber arvutada ja, olenevalt asjaoludest, ka kõrgemalt hinnata.
Tähelepanu suunamise võtab inimene ette siis, kui ta kogeb ennast, enese jaoks, vales rollis olevana ja selle jaoks, et ennast paremini tunda ja tugevamat trumpi omada, annab ta endale võimaluse – ta võrdleb - ta näitab ennast paremana ja teist halvemana – ta tõestab, kuidas tema faktid on nii tugevad, et teine ei suuda neid väärata – teisel ei ole sellel suunal samaväärset vastu panna. Ennast tõstes vähendab ta teist kordades – ta näitab, et teisel ei väärtust – tema ei näe seda.
Ennast, enesega seonduvate väärtuste toel, tõstes saab ta endale rolli, mida on parem kogeda - tal on olemas suurus, milles, teisest ja ka lagedale toodud valest iseendast, üle olla. Oma teoga muudab ta ennast, enese ja pealtvaatajate silmis – sel moel suudab ta käimas olevas protsessis ellu jääda ja samas loodab ta loole teistsuguse lõpu hankida. Tema vaidlustamatut väärtust tunnistades valitakse ta tagasi kahte ühendavasse rolli – argumendid annavad selleks õiguse ja põhjuse – teine hindab teda taas kõrgelt.
Sel moel teeb inimene, kes tegelikkuses ei usu, et teda, tema enda pärast, valitakse – kui tema maksab peo kinni, siis on tal olemas tõestatud väärtus, millega tema kontrollib olukorda, ostab endale vajamineva ja tagab selle olemas olemise – temale on koht olemas. Sel moel teeb inimene, kes tegelikkuses ei mõista koos olemise sügavamat sisu ega näe selles enesele, kui inimesele, võimalusi ning ega ole ta võtnud vastutust iseenda eest, ei inimesena ega ka ühisega seonduvas.
Inimene oli oma kohal ning panustas oma aja ja ressurssidega, kuid ta ei panustanud enese, inimesena, kasvamisse teise inimese kõrval ega ka olemas oleva ühenduse alles hoidmisesse – tegelikkuses ta sõdis teisega enese pärast – kaitses enese piire ja õigusi – hoidis teist enesest eemal. Tegelikkuses ta ei vaadanud enese sisse ega mõistnud enese isiklike piiride mõju toimuvale. Tegelikkuses „kaotas” ta valusad teemad, vaikis olulisest ega otsinud päriselt lahendavaid lahendusi, vaid hoidis alles näilist välist – koltunud piltidega raame, mille sisu oli ammu auklik ja paigatud.
Enesele olulise rolliga samastumine tähendas enesest teadliku inimesena olemise ja väljendumise kadumist/ vältimist - see tähendas, et samal moel nagu iseendaga, ei valinud ta ka teisega avatud ja ausat kontakti – ta oli kohal ja täitis oma osa – ta oli kohal rollina ja selle piirjoontes nähtaval, kuid ta ei hoolitsenud ega seisnud selle Meie eest, milles ta osales – ta ei valinud teist, kui inimest, vaid hoidis alles võimalust, mis tagas talle vajamineva rolli.
See, kes enese poolt antud väärtused toob välja selleks, et teist vähendada - ei saa aru ega üle sellest, et teine enam ei vaja teda – teine on nüüd ise ega ole enam sõltuv. Olles ise elanud olulise rolli sõltuvuses/ olulise rolli piiratuses - oli ta hoidnud teist enese rollist tulenevas sõltuvuses ja sama nagu iseendaga valinuna - tema vastuseis, iseenda kui inimesena kasvamisele, tähendas, et ta ei toetanud ka teise kasvu – ta hoidis teist tagasi ja enesele allutatut piirides, et mitte kogeda enese piiratust ja vähemana olemist – sel moel oli ta vältinud enese tundeid, millega tema ise ei tegelenud, kuid nüüd said need teda ikkagi kätte.
Toimuv on rolli seotusest tuleneva suhtega seonduva muutusega kaasnev – kui üks enam ei taha, siis teine enam ei saa – see, kes enam ei taha, valib senise lõpetada, et sel moel teha teoks muutnud/ muutunud enesega kooskõlas olev muutus, kuid see, kes ei saa vanal moel jätkata, kuid tahab vältida muutust enesega seonduvas, kasutab uue ja ohtliku olukorra lahendamiseks vana mustrit, mille järgi enese tunded on teise süü – kõige põhjus on teises.
Vana muster läheb kasutusse, sest sel moel loodetakse vältida muutust – sel moel valib inimene, kes on senini vältinud muutusi – ta on kannatanud valet ja kohanenud ebamugavustega, kuid ta ei ole teinud sammu, et enese tegelikkuses midagi muuta selleks, et tegelikkuses midagi muutuks – tema ei saa muuta, sest ta on suletud anumas, millest puudub väljapääs – tema peab ja tema ei saa ning enesega seonduv vale on samas olijate süü – nemad kiusavad ja segavad ja võtavad vähemaks ning kasutavad ära.
Jep – see inimene ei ole vastutav enesega seonduva ja toimuva eest – keegi teine on - tema enese poolt, temale endale, ette kujutatud Maailma pilt annab talle vastutusest vabanemiseks põhjuse. Jep – see on inimene, kelle isiklik piir on saanud takistuseks – ta on sama Lapsega, kelle jaoks muutus tuleb läbi Olulise Teise – läbi Õige Olulise Teise. Lapse eest hoolitsetakse, toimuvat pehmendatakse ja ebamugav vaigistatakse. Lapse elu tehakse elamise vääriliseks - teine annab lapsele, tema olemisele ja olemas olemisele loa ja tähenduse.
See inimene, kes ei ole valmis muutuseks, mis tuleb läbi tema enda - on ootel, et ümbritsev muutuks ehk korrastaks ennast sel moel, et temal endal ei tuleks midagi eneses muuta – tema saab olla iseendana. See tähendab, et just sellise kogemuse ta saabki – ümbritsev muutub ning puutub tema vastu või läheb eest ära - tema püsib pingsalt samana ja ootab, kuid Maailm ei muutu ega püsi paigal temale vajamineval moel.
Vältimaks muutust eneses – kohanemist, nõustumist, vastu võtmist, lahti laskmist, ümber mõtestamist, teadvustamist – proovib ta enesega seotud Maailma ja teisi muuta – takistada nende kontrollimatut ise olemist ja valimist. Kui sõltuvuses hoidja mõistab, et teisel ei ole hirmu tema kaotamise ees ja teine saab ise Maailma sees hakkama – siis ta saab aru, et otsest sõltuvust näitav trump enam ei tööta ja ta käib välja järgmise – inimese isikliku osa, omaenese teekonnast, olematuks vähendamise – sel moel edastab ta info - minu poolt antu oli Sinu olemas olemise võtmeks.
Ilma minuta oleksid Sa olnud EI-keegi - Sind ei oleks olemaski – mina tegin Sinu – minu panus, Sinu jaoks, andis Sulle selle võimaluse. Nüüd, kus Sa oled kõik võtnud ja enam ei ole võtta/ enam ei taha - lähed Sa minema – oled häbitu ja tänamatu. Vaata ennast – Sind ei ole kellelegi vaja – mitte keegi ei taha Sind sellisena – Sinu endana, ilma minu poolse väärtuseta, ei ole Sinul väärtust.
Need väited on katse süüd osutada ja häbi tundma panna – teisel ei ole õigust ennast valida ega ole teisel väärtust enesena olemas olla. Inimese maha tegemine edastab infot – Ära ole iseendana ehk ära ole inimesena – ole rollina – rolliga ning rollis olevana ja rollis olevaga tulen toime! Selle taga on uskumus - Mina olen olemas siis, kui teine on olemas! Hirm ja paanika - Kes ma olen siis, kui teist ei ole – Kes ma olen siis, kui teine on teine?
Inimene, kes valib rollide Maailma, on sideme enesega kaotanud - tema on see, kes on olnud teda vähendava rolliga teiste poolt samastatud ja ka ise sellega samastunud - nüüd vajab ta endale teistsugust rolli, et olla teistsugusena, sest senise rolliga kaasnenu tegi valu – see roll oli põhjus, miks kellelgi teisel oli õigus temale haiget teha ja teda kannatama panna.
Isikliku piiri olemas olemise tõttu – enesega seonduvast vastusest vaba lapsena - inimene ei tea või ei arvesta inimeseks olemise tõega – roll on inimese valik ka siis, kui teda selle kandjana nähakse ja sellisena koheldakse – tema ei pea valima enese jaoks vales rollis väljendumist. Tema ei ole roll – tema on inimene, kes ise valib endale väljenduse ja olemise. Tema jääb igas oma rollis olevana ja väljenduvana inimeseks, kes vastutab iga enese rolliMina poolt astutud sammude eest.
See inimene ei mõista, et roll, mille ta saab teisega koos olles, ei ole tegelikkuses see väärtus, mille kaotust ta kardab – see on tema võimaluste kohane roll, millega ühes saab ta endale kinnituse – tema on normaalne – temal on väärtus, mis tõstab ja tõestab tema väärtust. Selle uue enese väärtusega on ta ühiskonnas/ keskkonnas nähtaval – sel moel saab ta enese möödunust vabaks – siis tema enam ei ole enese vana ja vale Mina.
Rolli vajav ei näe ennast ega oma rollipartnerit inimesena, vaid vahenditena. Isegi siis, kui talle ei sobi rollipartner või rolliga kaasnev, siis ta ei saa sellest seotusest keelduda – ta on selle seotuse vang, kes ei saa endaga seonduvat muuta, sest ta ei saa enda motiive nähtavaks teha - ta peab maksma iseendaga ja selle eest paneb ta maksma oma rollipartneri - ta elab ennast tolle peal välja/ näitab endaga toimuva selle teise süüks.
Senikaua, kuni inimene püüdleb tema jaoks saadaval olnud rollist saadava väärtuse poole, on tema sees alles tema vana Mina – tema traumaatilised mälestused hoiavad vana rolli, kui teda ennast, ikka veel alles - selletõttu peidab ta sellist iseennast ega ava ennast ega näita ennast ega tee oma tegelikke piire nähtavaks.
Enesega seonduvas muutust vältiv inimene soovib vältida valgust – ta on nõus ka enesele mitte vajalikku ja isegi enese jaoks valet suhet alles hoidma – ta kardab muutuste protsessi ja selle tulemust – ta kardab enese, kui inimese, tegude ja valikute päevavalgele tõusmist – tegelikkuses kardab ta oma vana rolli – et see tema ongi päris tema ise. Ta ei mõista, et inimesena kasvamine näitab inimese tegelikku teekonda – tegelik muutus näitab eilse ja oleva vahet – eilne oli kogemus, mis andis võimaluse õppida – olev saab olla läbitud õppetunnile järgnevad sammud.
Suhted, mis on põhinenud allutamisel, vähendamisel ja valel, lähevad katki valusalt – need ühendused lõhutakse ära ja sellel hetkel, kui senisest keelduja püüdleb vabaduse ja valguse poole ning muutusest keelduja teda takistab ja selles protsessis osalemast keeldub, ei ole seal kohta üksteise toetusele ja mõistmisele – viha ja valu on tõenäolisemad tunded, mis esile tõusevad ja teist vaenlasena näitavad – viha annab jõudu – ühele, et ennast lahti murda ja teisele, et senist alles hoida või muutustega seonduvat teist enesest lahti murda.
Enese tunnetele vastava info sõnastamine – mind on ära kasutatud ja teine on seda teinud - see on vastutajale osutamine. Enese jaoks lahenduse otsimine. See on info edastus teisele - usu seda, mida räägin ja kuidas näitan – usu selleks, et Sina vajaksid mind. Vaja mind – näita mulle seda, mida mina vajan – näita, et olen rollina väärtuslik - näita mulle minu väärtust - tõestad sellega, et olen endine ehk möödunuga võrreldes muutunud.
Kui on mõistetud, et teine ei jää, siis vähendades selle teise väärtust, annab inimene ise endale sõnumi – Mina ei tahagi Sind, sest Sinu väärtus oli ainult see, mille mina Sinu sisse panustasin – minule ei ole Sind vaja! See sõnum aitab näha toimuvat nii nagu see olnuks inimese enda valik – tema ei taha seda teist ja sellepärast lükkab ta selle teise endast ära ning endaga seonduvast välja.
Sel moel enesega toimuvat mõistev inimene ei hinda enese tegelikkust – ta ei väärtusta olnut ega näe möödunus enese kasvamise teekonda – ta ei näe väärtusena seda, millised võimalused temal endal selles rollisuhtes olid – mida tema ise, tänu sellele, et tal oli just selline rollipartner olemas, kogeda ja enesele vastu sai.
Enese kaotust kogedes kahetseb ta seda, et tema panustas tühja – ta ei saa omada oma rolli ja sellega seonduvat siis, kui teist ei ole. PS teine võib ja saab olemas olla ja rollide ühendus ei kao ka kuhugi, kuid teist ei ole olemas siis, kui teine ei ole Õige partner Õigele rollile. Seda uskumust alal hoidev inimene kaotab taaskord oma väärtuse ja süü selle eest langeb teise õlgadele. Mõistmata tegelikkust tõstatab inimene erinevate väärtuste teema – ta vähendab teist sel moel vähemaks, et see oleks vähem sellest iseendast, kellena tema ise ennast kogeb ja näeb - Sina oled väärtusetu – ainult minu poolt antul oli olemas väärtus.
Tegelikkusega manipuleerija jätab enese osa loost välja – ta vähendab ja muudab seda. Just selle sammuga viib ta toimunu/ toimuva tasakaalust välja – kõik vale on kellegi teise poolt tehtud ja tema vastu tehtud – ta ei näe ega tunnista enese osa loos – ta ei võta enese teekonda vastu. Teda ei ole seal, kus tema tunded tegi koosolemise põrguks. Teda ei ole seal, kus tema sõnad muutsid loo kulgu – teda ei ole seal, kus tema teod lõpetasid ühise tee. Ta keeldub tunnistamast tõeks seda, et ta oli nähtaval – tema poolt valitav ja tegelikkus olid näha - tema teod ja valikud edastasid tegeliku tema kohta käivat infot. Kuid tema ei tunnista seda enesega seonduvaks, vaid teise väljamõeldisteks, sest tema peitis ennast rolli taha ega näidanud end välja inimesena.
Inimeste vaheline ja inimese sisene segadus ja mõistmatus taandub olemas oleva info väärale käsitlusele – üks osapool vajas rolli, kuid ei inimest ja teine osapool tahtis selleks, et rollis edasi olla, töökorras olevat kontakti teise inimesega. Selle jaoks, et koos olemine parem oleks ja paremini välja tuleks, oli vaja seda, et inimene tegeleks iseendaga - võtaks vastutuse oma isiklikest piiridest tulenevate takistuste eest – tunnistaks nende olemas olemist ja tahaks ise nendega seonduvat muutust, et olla parem selleks, et olema saaks parem – mõlemale.
See inimene, kes valis endale rolli/ kes oli nõus sünniga kaasnenud rolliga selleks, et tagada enesele vajalik olemine – ei valinud ega vajanud teist, kui inimest, enesega ühte ja kõrvale - tema ei plaaninud selles suhteseoses inimesena kasvada ega teise kasvamisse panustada - tema tahtis omada võimalust, kuid ta ei tahtnud muutust – see seotus oli temale vajamineva rolliMina kinnitus ja selle nähtavaks tegemise võimalus.
Tavaliselt saavutab inimene enesele vajaliku iseendana olemise sõltuvussuhtes - mingi kindel roll annab selleks võimaluse - selles kohas, kus keegi teine on temast sõltuvuses, saab tema määrata ja valida, kuidas ja kellena see teine teda näeb ja kohtleb. Sellise lahenduse põhjuseks on see, et tema enese vale Mina sai alguse sõltuvussuhtes - seal ja siis valis keegi teine, kuidas ja kellena teda nähti, esitleti ja koheldi.
Seal ja siis osaks saanud tähelepanu suund muutis teda - olevas tähelepanu suunamine näitab kätte õige tähelepanu suuna, et tema saaks võimaluse muutuseks. Kuid möödunuga samasuguse lahenduse kasutamise peamine ja olulisim punkt on selles tõsiasjas - kellena, siis ja seal, inimene ise ennast koges - tema ise nägi ja koges ennast enese jaoks valena nende kogemuste tõttu, mis talle osaks said ja enese poolt läbi kõndimata tunnete alusel.
Laps on vanemast/ täiskasvanust sõltuvuses - kui suurel inimesel on olemas selline enese muutuse kogemus ja uskumus olemas, siis ta kasutab võimalust ja lapsest saab tema uue rolliMina kinnitaja. See tähendab, et ta kaotab lapse eneseteadlikkuse ja kasutab tema vastu vaimset/ füüsilist vägivalda. See tähendab suurt tõenäosust, et laps ei saa enesele vajamineval moel Laps olla ja ta püüab seda saavutada hiljem ja teistes suhetes. See tähendab, et laps ja vanem ei kohtu inimestena - laps ei ulatu oma emani/ isani, kui inimeseni, sest need on oma rollist sõltuvuses. See tähendab, et nemad, inimestena, ei võta oma rollis tehtud sammude eest vastutust.
See tähendab, et traumaatilise kogemuse tagajärjel võtab laps samasuguse mustri enesega kaasa. See tähendab, et suure tõenäosusega saab tal olema partner, kes temaga sama üritab teha või kellega tema ise samal moel üritab teha. See tähendab ka seda, et on üsna suur tõenäosus, et tema ise oma laste puhul sama kasutada valib.
See muster kordub seni, kuni ei ole mõistetud toimuvat ega ole võetud vastutust enese, kui inimese, kes ise valib endale rolle ja ise valib enesele valitud rollides väljendused, eest. Sama oluline on see, et ollakse nõus tegema tööd nende isiklike piiridega, mis takistavad enese inimesena kasvamist. See tähendab, et ollakse valmis tegema enesega seonduvas muutusi selleks, et teisel enese kõrval oleks parem - arvestatakse selle teise, kes kogeb seda koosolemist reaalselt, infoga, sest väärtustatakse selle inimese olemas olemist enese elus.
Marianne
23.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar