Taustal püsiv ja toimuvas tooni andev ärevus on alateadvuses peituva hirmu olemas olemisest ja elavnemisest teada andev sõnum – ärevus annab teada, et enese sees on olemas seni veel läbi töötamata peatükk. Ärevuse kordumine ja püsimine tähendavad seda, et inimene on keskendunud enese, kui tundena väljenduvana olemisele, tundmisele – kuid ta ei ole teinud sammu toimuvast välja ega teadvustanud olukorda.
Ärevus on emotsionaalne seisund, mis tähendab, et inimene ise on ennast vaigistanud ja takistanud - ta ei ole valmis vastu võtma tunnetega kaasnenud infot – ta ei tööta oma tundeid, lugu lahendavalt, läbi - vaid ta kogeb neid erinevas suuruses ja sügavuses. Põhjus on selles, et ta kardab oma tundeid – tegelikkuses tähendab see seda, et ta kardab seda infot, mida tunded talle edastavad ja ta ei ole valmis seda infot töötlema ning selle alusel otsuseid vastu võtma ning ka ellu viima.
Ärevus tähendab, et inimene püsib tunnetetasandil selleks, et vältida reaalseid samme ja enese nähtavaks tegemist olukorras, kus talle on teatavaks saanud uus ja oluline info ning tal tuleb sellega tegeleda. Inimene võib midagi teha ja kuidagi väljenduda, kuid ta ei tee seda info läbitöötamise alusel, vaid enese tunnete baasil. See on vana aja lahendus – laps lasi ennast, läbi oma tunnete, lühisesse – ta sulges silmad ja kõrvad ja vaigistas enese, sest ta koges kaost – ta kukkus sügavikku, Maailm purunes, pidavat pinda ei olnud jalge all, teda enam ei olnud - ta ei tahtnud tõeks tunnistada seda, mis oli just teatavaks saanud.
Ärevust alles hoidva olukorra põhjustas traumaatilise mälestuse olemas olemine – sarnane situatsioon möödunus – sarnaste olukordade kordumine. See tähendas, et olevas uus info, ei olnud uus teekonda vaadates – see oli juba teatavaks saanud ja laps oli sellele reageerinud ning sellel olid olnud tagajärjed. Üsna sageli tähendab ärevuse ilmnemine ja kestmine seda, et laps ei olnud muutnud enese läheduse astet Olulise Teisega seoses – tal oli olemas info, kuid ta ei kasutanud seda, vaid ta jättis enese jaoks vajaliku muudatuse tegemata ja enese valiku tagajärg sai teda, ikka ja jälle, kätte. Ta oli panustanud sellesse, kes pettis teda – ta oli usaldanud ennast selle kätte, kes ei hoidnud teda.
Kui ühe elu aja sees on olnud nii palju jama, siis kaovad mõned tähtsad lood ära – inimene ei märka neid ega pea väga oluliseks. On lihtsalt faktid ja samal ajal on alateadlikud reaktsioonid argises elus. Mõned enese kaugusesse jäänud ajajärgud tundusid kaugelt vaadatuna nii enam vähem normaalsetena – oli ju hullemaid ja leidus valusamaid kilde. Seda, kuni tänaseni, mil hakkasin teadlikult otsima põhjust enese automaatsele reageeringule – miks ma reageerin ärevuse ja vihaga, kui keegi minule oluline on elanud, võttes vastu otsuseid ja tehes ära valikuid, oma elu ja mina saan sellest alles tagantjärele teada. Vaatasin tagasi ja avasin enese möödunu.
Alates 9-st elukuust, kuni 10-da aastani ja kolmveerandi täitumiseni peale selle, olin mina see, kes käis kodus, kui külas. Sõim ja lasteaed kestsid esmaspäevast reedeni. Esimesse klassi astusin sisse ühte kooli, kuid peale talvevaheaega vahetasin selle teise vastu ja olin seal viienda klassi lõpuni sel moel, et kodus käisin koolivaheaegadel. Neile kindlatele ära olemistele lisandusid suvised laagrid – kuu aega kestvad ja ka mõned vahetused järjest. Lisaks veel sugulaste juures olemised. Samal ajal asus koduks märgitud koht kahes erinevas kohas – kahes erinevas linnajaos.
Iga ära olemine tähendas muutusi ja aja möödumist – iga kord, kui mina ära läksin, läks aeg seljataha jäetus edasi – mitte miski ei seisnud kusagil paigal – kõik elasid oma elu samal moel edasi – minu ära olemine ei peatanud teiste tegemisi, olemisi ega valimisi. Selle aja jooksul suri vahetust keskkonnast kaks olulist inimest – mina ei olnud sel hetkel samas paigas – ning samasse sündis kaks uut asemele. Ma ei saanud osaleda muutuste protsessis ega seista enese eest – ära olemise ajal aset leidnud muutus oli toimunud – olev oli muutunud alatiseks.
Selle 10 aasta jooksul elasin vahelduvalt 5-s erinevas kohas – alates 2-st eluaastast olid neist 4 samaaegselt kasutuses. Mind saadeti ja mind võeti kaasa ja vastu – justkui olnuksin pakk, keda võetakse, jäetakse ja saadetakse – mina olin see, kes vahetas seinu ja kohanesin sellega, mis oli võimalik ja sai osaks.
Kõigis neis kohtades olid elu ja võimalused erinevad ning ka olulised täiskasvanud erinevad – sõim, lasteaed ja kool tähendasid seda, et ühtegi nn oma inimest ei olnud samas. Kahes kohas elasin emaga koos – neist ühes kohas muutunud koosluses - ema/ vanatädi/ vanaonu/ õde/ vend ning ühes kohas ainult tädiga.
Tagasi vaadates saab tõdeda, et sõim ja lasteaed ja sanatoorne kool olid kõige ausamad elamise kohad – sinna tuldi kokku kindlaks määratud tegevuste ja olemiste jaoks – kõik püsis raamides, kordus ja oli teada – seal keegi ei olnud ega jäänud kellelegi võlgu ega saanud midagi teise arvelt – kõigile oli oma kindel koht olemas ja igal olijal oli õigus seal olla - neist asutustest ei toimunud ära saatmisi isiklike tujude või tahtmiste alustel – Maailm püsis kindlates raamides paigal.
Ära minemised ja ära olemised tähendasid, et ma ei teadnud kunagi, mis jääb mahajäetust alles ja kuidas on siis, kui tagasi lähen – ma ei teadnud ette seda, millega tuleb kohaneda – enam ei ole/ nüüd on olemas. Ma ei teadnud ette, kuidas ma sobin selle sisse, millesse tagasi läksin/ saadeti/ võeti – ma ei teadnud ette teiste tujusid ja olemisi ega võimalusi ega nende mõju endale. Iga kord pidin ma sobituma teiste argipäeva ja siis sellest jälle ära minema, et enese argipäeva sisse astuda. Ma olin, kuid ka ei olnud oma – mina olin see, kes läks/ saadeti kõikjalt ära.
Kõikides kohtades pidin arvestama nähtavate ja nähtamatute reeglitega ning suutma järgida erinevaid piire – olema vastav ja õige – see oli pidev töö tegemine ja enese jälgimine. Paberite ja teadmiste alusel oli mul kodu olemas, kuid omal moel olin ma kodutu. Olin seal, kuhu mind saadeti ja sellega, kellele kaasa anti – kui muid võimalusi ei olnud, siis olin ühes või teises korteris emaga koos. Eks mul ikka oli oma mängumaa ja asjad ja olemised, kuid nö oma kohustustest vabal ajal ma ei teadnud ette – kuhu ja mille alusel ja kui kauaks mind taas kuhugi saadetakse või millises kohas elan.
Kõikide inimeste aeg kulges omasoodu edasi ja ega minagi jäänud samaks – loomulikult muutusin ka mina, sest aeg nõudis seda – mind kasvatati ja mina ise kasvasin - proovisin anda endale seda, millest jäi puudu ja mida läks vaja – ellujäämise mustrid ja selgitused. Mina jäin ellu, kuid ma ei elanud olevat läbi – minul puudusid selleks vajalikud ressursid ja oskused, rahu ning toetus - stabiilsus. Pidevad muutused olid kokku nii suured, et tegelikkuses need ületasid minu taluvust, kuid laps on paindlik – ta talub tegelikkuses rohkem, kui ta seda ise arvata oskab ja selle tulemusel suudab ta end veenda, et tema reaalsus on normaalsus.
Kui ema mulle ühel hetkel siis ütles, et minu pärast jäi temal oma elu elamata, siis ma ei saanud sellest väitest aru – kelle elu elas ta siis, kui mind kohal või veel olemas ei olnud. Ma ei saanud aru, miks mina tema elu sisse ei kuulunud – miks ta oma elu, koos minuga, enesele valeks nimetas. Ma ei saanud aru, miks ta kahetses enesele valitut ja süüdistas mind oma isikliku teekonna pärast. Oma sõnadega oli ta teinud teatavaks oma vaatenurga ja pannud enese elu ebaõnnestumise eest vastutuse minu õlgadele.
Jättes nüüd kõrvale valed ja tavalise argipäeva, milles inimesed elasid koos, sest kuulusid kellegi juurde – siis tõe vastuvõtmine tähendab teadmist, et mitte üks inimene ei oodanud minu (tagasi)tulekut ega soovinud pikendada seda aega, mil olin kohal ega valinud mind – mina olin kohal siis, kui teisiti ei saanud.
Mind käsitleti ja esitleti Maailmale koorma ja raskusena, millega ise toime ei tuldud ja seega otsiti neid, kes võtaksid mind enese kanda – ka süsteemi sai ära kasutada. Seisin korduvalt emaga ühes, kui ta osutas minule ja rääkis tähtsatele ülemustele, kui raske tal on seda last üksinda kasvatada – laps ei mõista materiaalseid raskusi – mina mõistsin, et põhjus oli minus ja minu olemas olemises – tegelikkuses ju oligi.
Mina ei ole tuulest võetud – mina olen iseendana kogu see aeg olemas olnud, kuid ma ei ole sellise iseendana oluline ega väärtuslik olnud. Loomulik on, et minu elus on ühte ja teist olema saanud ning mina ise olen olnud ja teinud ühte koma teist, kuid minu teekond näitab seda, kust ja millisena ma alustasin ning kuhu ja millisena olen tänaseks jõudnud. Elu ei ole muinasjutt, kuid muinasjutud on kirjutatud elust - Tuhkatriinu oli kogu aeg tema ise – vaatajast olenes see, millisena teda nähti ja koheldi – kes võrdles endaga ja vältimaks enesele vajamineva kaotust, surus teda enesest vähemaks – kes lubas iseendana olla ning valis teda südamega vaadata ja kohelda.
Enese möödunu tõttu olen olnud kiire kohaneja – olen sulandunud seinte ja mööbliga ja võtnud omaks olemas oleva – suudan leida vajamineva ja tegutseda keskkonnas nii nagu oleksin seal juba aegu olnud. Olen kiire tegelikkuse mõistja – saan aru, millised jõujooned mängu juhivad ning tean täpselt, kui minule valetatakse ja minuga koos olemist ei valita – saan aru, milline koht on mulle jäetud ja millised võimalused on sealses kasutada.
Kohanemine on tähendanud ka seda, et harjutasin ennast ka sellega ja nendega, mis ja kes olid minu jaoks valed. See viis selleni, et „unustasin” ja „kaotasin” enese ära – elasin koos ja olin seal, kes ja mis ei olnud minule hea. See viis selleni, et kuulsin ja nägin seda, mida ei olnud ning ei näinud ega kuulnud seda, mis oli olemas – valisin ise enesele valetada ja enesele räägitud/ näidatud valedega nõustuda.
See viis selleni, et enesele õige valimine ja enese jaoks valele Ei ütlemine, tõid kaasa vastuolu – on põhjus Ei öelda – ei tohi Ei öelda. Vastuolu enese sees andis märku ärevusega – enese valimisega kaasnes süütunne – Mina mõtlen enesele! on keelatud tegevus – see toob kaasa enese nähtavaks tegemise ja enese välja ütlemise – see on ohtlik – sel moel olen haavatav.
Kaugusest kaasa kõndinud uskumus – kui olev minule ei sobi, siis olen selles ise süüdi ja minul endal tuleb enesega tegeleda – välises toimuvast tuleneva häirituse/ ebakõla pidin lahendama enese sees ja hoidma lahenduse välises olija/ tegija eest varjul. Teist ei tohtinud häirida ega teda, minuga toimuvas, osaliseks nimetada.
Sellise uskumuse tagamaa on kasvamine keskkonnas, kus olevat ei kohandatud minule sobivaks ja inimesed ei muutnud ennast minuga arvestades – mina olin see, kes pidi kohanema kõigega ja kõigiga. Uskumuse loomise ja alles hoidmise põhjuseks oli see, et selles keskkonnas, kus kasvasin, jäi olemata vastutuse selge jagamine ja asjakohane jagunemine – olulised täiskasvanud ei võtnud enesega seonduva eest vastutust - enesele pööratud tähelepanu vältimiseks nimetati minu süüks asjad ja lood, mis ei olnud seda või, milles vastutus jagunes.
Enese möödunule tagasi vaadates saan tõdeda, et omal moel viibisin, väga väikesena olemise ajast alates ja ka sünnile eelnenud ajas, sageli olukorras, mida saab nimetada erakorraliseks olukorraks – see on aeg, milles ei ole kohta tavapärasele – ootamatult on lõppenud/ lõpetatud senini tavapärane ja tavalised olemised/ suhted – korraga olid kehtima pandud ainult suure inimese poolt vastuvõetud otsused ja talle mõistetavad reeglid, mis vältisid vabaduse ja andsid õiguse muuta minu olevat ja minuga seonduvat ning mind karistada määral, mis osutus võimalikuks, kuid oli tasakaalust väljas. Rahu ja enesele õiget ehk turvalist kohta ei olnud olemas – oli fakt, et kõiges sain osutuda valeks ja see oli alus, miks minule Ei öelda.
Täiskasvanu on see, kes lepib enam, kui peab ja lubab rohkem, kui õige on. Tema taga on ellujääja teekond, tal on mustrid ja ellujäämise mehhanismid ja seega ta ei ole sageli parim, kes valiks endale parima. Vastuse küsimusele - Kuidas ja kellega edasi? - aitab anda vaatenurk - Kui mina oleksin Laps, kas mina siis annaksin end selle/ nende inimes(t)e hoida ja kasvatada? Kas olevas ajas leiduva info alusel oleksin ma nõus enesega seonduva andma selle/ nende inimes(t)e hoolde?
Kui ma need küsimused enesele esitasin, siis kadusid ära kõik mustrid ja kahtlused – jäi alles selge teadmine - vastus on Ei – mina ei teeks seda. Ei ütlemine, inimeste valikutele, ei tähenda, et ma sooviksin muuta möödunut või seda olematuks teha - olen teinud enese möödunuga rahu – see oli minu kasvamise teekond ja ma võtan selle sellisena vastu. Ei ütlemine tähendab, et tegemist on mõistmisega – kui ühte ja teist on olnud ja kõik osalised on oma osa andnud, siis mida need inimesed oma möödunuga peale on hakanud – oluline on info möödunu käsitlemise kohta.
See inimene, kes ei ole möödunuga rahu teinud ega vali vaadata otsa enese osale loos – see inimene vajab, et möödunu püsiks alles temale vajalikuna – tema saab kasutada enese möödunut enesele vajamineva rolli alles hoidmise jaoks. Selle inimese jaoks on möödunus olijad jaotatud õigeteks ja valedeks – õiged toetavad avalikult seda rolli, mida ta kanda tahab – valed on need, kelle kanda on roll, mis kinnitab vajamineva rolli olemas olemist. Omal moel on vale olemas olemine ja valena püsimine tähtsam, kui õige olemas olemine, sest õige saab arvamust vahetada, kuid senikaua, kuni vale on õigena ja õiges suuruses alles – saab inimene olla rolliiseendana olemas.
Kellega ühes ja kuidas edasi – seda aitab otsustada see, kuidas samas olnud inimesed enese möödunule tagasi vaatavad – kuidas inimene võtab vastu selle info, mida talle, tema enese möödunu kohta, öeldakse – kas ta võtab vastutuse ja tegeleb teatavaks saanuga – mõistab ja soovib olevas muutust või ta õigustab, süüdistab ja keeldub vastutusest, sest tema ei ole nõus muutustega – tema on ennast paika pannud – ta on enese ajast oma loo kirjutanud ja selle sulgenud ega taha osa olla ega osa võtta, kellegi teise versioonist.
Ta ei kasuta enese teekonda õppematerjalina, et tema olev oleks ka tegelikkuses teine – ta teeb vajaminevaid ja käepäraseid muutusi pealispinnal selleks, et hoida enese möödunut suletuna – ta ei taha kasvada edasi ja välja enese otsusega suletud ajast. Ta valib tunded, kuid keeldub nendega seotud infost – ta valib valed, et jätta ennast varju – teda ei ole näha seal, kus teda ei tohi nähtaval olla – ta ei tohi olla näha sellise iseendana, mis muudaks tema ametlikku elulugu. Ta jääb Mina-ks ega kasva Meie-ks – ta ei kohtu enesega seotud inimesega, inimese tasandil, vaid valib endale rolle ja näeb teist rollides, et vältida inimesena olemist, inimesega kohtumist ja inimese nägemist.
Sageli on lapse kõige suurem hirm seotud ehmatusega – tema saab kaotada enese seotuse oma Emaga/ Isaga – see fakt tundub lapsele üleelusuurusena alla neelata – kuidas võtta vastu teadmine, et temal ei ole – laps usub, et siis teda ei ole enam olemas.
Alguses on sageli tegemist juhusliku, kuid vahel ka tahtliku kogemusega. Hiljem saab seda hirmu ära kasutada ning lapsega manipuleerida – teha seda läbi valetamise ja survestamise – Ilma minuta ei ole/ ei oleks olnud Sind (isiksuse ja väärtusena) olemas! Mina annan Sind ära! Mina ei tahtnudki Sind! - see on veel suurem õudus – vanem edastab info, et temal on täiesti reaalne võimalus lapse hirm teoks teha.
Sellise hirmu olemas olemine teeb lapse sõltuvaks Olulisest Teisest – alguses on ta sõltuv ühest konkreetsest inimesest – kuid, kui ta ei saa pidavat pinda jalge alla ega suuda mõista toimunut – siis ta klammerdub inimes(t)e külge, keda peab enesele oluliseks. Ta usub selle inimese sõnu ka siis, kui selle sama teod teda petavad - ta usub selle inimese tegusid ka siis, kuid selle sama sõnad teda petavad - olles, kellestki sõltuvuses, on tema elus alati olemas osa, milles puudub selgus - sellises suhtes on alati midagi valetatut, midagi varjatut, midagi haiget tegevat.
Läheduse vajadusest sõltuvuses olija jätkab sõltuvussuhetes - mõistmata, miks ta seda teeb – tal on halb ja temaga käitutakse halvasti – kuid tema tahab/ vajab seda, kes teda ei taha – ta ei suuda kaotada seda seotust – tegelikkuses ta ei suuda lõpetada seda seotust – temas räägib laps, kes ei suuda oma Emale/ Isale Ei öelda – see on laps, kes ei suuda ise ennast samasse kaugusesse seada, kui ema/ isa temast asetsevad – tema tahab olla lähemal. Sõltuvussuhe on seni läbimata õppetund – tuleb võtta vastu olemas olev info ja kasutada seda enesega seonduva muutmiseks.
Hirm püsib alles nendes suhetes, kus varjatakse ja valetatakse ning vastutus jäetakse teisele. Täis kasvava inimese ülesanne on võtta vastu enese tegelikkus – minu Isa/ Ema valetas minule ja ta tegi seda enese huvides – minu Ema/ Isa näitas enese tegu/ otsust/ olemist minu süüna – minu Ema/ Isa asetas mind olukorda, milles olin ebavõrdne ja, mida ei saanud muuta – minu Ema/ Isa ei kohelnud mind inimesena, vaid enese jaoks sobiva rollina – minu Ema/ Isa ei võtnud vastutust enese, kui inimese eest, siis ja seal, kus tema isiklikud piirid tegid haiget ja vähendasid mind – minu Ema/ Isa kohtlesid mind nende endi isiklike tahtmiste ja vajaduste järgi, kuid nõudsid õigusi ja tänu avaldusi enestele, kui rollile.
Inimese jaoks on raske ülesanne seista nähtaval olevana – olla aus iseendana. Inimene, kes on kasvanud vales, valib sageli samasuguse tee. Enese huvides valetav vanem ei ole parim valik lapsele. Lapse Hinge silmad on avatud ja tema teeb tõel ja valel vahet – hirm, kaotada, suleb silmad – hirmu tundev laps valib enese jaoks vale valiku – tema teeb panuse enesele valetavale teisele. Valetav laps valib rollide Maailma – see on lahendus, kuidas tulla toime keskkonnas ja inimestega, kus inimesena olemisel puudub väärtus.
Aus teadmine - kuni teine inimene ei vali endaga seonduvas aus olla, siis ei saa selle inimesega seotud suhtega seonduvat mõlema jaoks sobivalt paika panna – valetaja keeldub vastutusest ja see, kes valib koos olemise sellise teisega, nõustub valetamisega – selle valiku eest tuleb temal maksta - tema on see, kelle kanda jääb mõlema vastutus, sest kindlasti ta on liiga lähedal ja kusagil vale ning tema jaoks vajaminevat selles suhtes ei ole või selle jaoks tuleb õigena olla ja ennast vähendada. Nõustudes sellega, et teine valetab ja jätkates sellises suhtes – annab inimene oma vastutuse ja jõu ära – sellest teisest saab nende vahelise suhte omanik, kes dikteerib olulise, läheduse ja suhte alles olemise – sel moel saab inimesest sõltuvuses olija – tema vajab teist, et enesele vajamineval moel olemas olla.
Valetava suhte kõige suurem vale on uskumine, et ollakse roll – minu väärtus kaob, kui rolli ei ole – tuleb hoida kinni rollist. Selle taga on möödunust alles jäänud uskumus – mina ei saa, minul ei ole, mina kaon, kui minul/ mina ei ole Olulise Teisega ühendavat(s) rolli(s). RolliMina ei ole päris Mina - roll on inimese valik ja väljendus - minu roll ei määra mind – mina ei vaja teist inimest, kui rolli, selleks, et olemas olla. Teine inimene võib Maailma sees olemas olla, kuid ta ei pea seal minu jaoks olemas olema. Ta ei pea minuga seotud rolli vastu võtma ega selles rollis olema ainuüksi sellepärast, et mina tahan seda rolli omada/ vajan selles rollis väljendumist ja sellega kaasneva osaliseks saamist.
See on lapse sõnum iseendale - minul ei pea Ema/ Isa olema - see on teise inimese valik, kas ta valib selles rollis osaleda või mitte. See on oluline teadmine inimesele, kes on väike või on suur - kui inimene võtab rolli vastu ja ta valib selles väljenduda ja rollipartnerina olemist kinnitada, siis minul on õigus öelda välja, kuidas ta tohib mind kohelda ja, millises läheduses minuga olla - teisel tuleb selle infoga arvestada ja see teoks teha. Peamine - vanusest sõltumata ja ka rollis olevana - mina olen eraldi seisev inimene - mind tuleb austavalt kohelda ja minu enese määramise õigust tunnistada ja tunnustada.
Marianne
29.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar