Inimeste Maailmas vaadatakse ja kogetakse inimese tegusid ja olemisi ning vahel öeldakse, et see või too on lapse rolli või lapseks olemise aega kinni jäänud. Põhjuseks on see, et inimese reaktsioonid või väljendused või mõttemaailm või lahendused või uskumused või tegevused on pärit lapse varasalvest. See tähendab, et vahel käitub ja väljendub suur nii nagu ta oleks endiselt väike – temas on osasid ja teemasid, mis ei ole ajas kaasa kasvanud – inimese isiklikud piirid on seda takistanud.
Lapselik meel ja õhin ja rõõm ja põnevus on väärt omadused, kuid lapselik solvumine ja viha pidamine ja vastutuse vältimine ja jonnimine ja olulisel hetkel rolli vahetamine ei ole seda mitte, kuigi mõne suure mossitav alahuul võib tunduda võluv või kapriis elavdada suhet või lauale maanduv rusikas näidata meheliku sõna jõudu.
Liigagi sageli tuleb tõdeda, et täiskasvanu, kes kasutab lapse lahendusi ja taktikaid, on tegelikkuses kasvatamatu, segadusi loov ning takistav ja häiriv element – Lapse rolli valinuna ta ei ole samas ega ole võrdne, sest ta ei seisa kõrvu ega ole samal tasapinnal täis kasvanuga.
Selle tagajärjeks on see, et kahe inimese vaheline kommunikatsioon on häiritud – info edastamine, selle vastu võtmine ja töötlemine ning sisu on erinevate mätaste otsast vaadatuna teele saadetud, ära kuulatud ja teostatud – tulemuseks on see, et suhtlevad ja koos olevad inimesed ei saa teineteisest aru.
Enese möödunusse tagasi põikamise põhjuseks on mitmeid variante – valu, hirm, harjumus, oskamatus. Seeme, mis on külvatud ja läheb idanema, kasvab suureks – küsimus on selles kuidas, kus ja kellega ühes ta kasvab – sellest sõltub tulemus. Teemad, mis ei leidnud lahendust ja teed, mida mööda ei käidud ise ja lõpuni, käivad inimesega kaasas seni, kuni ta valib need lahendada – ise täis kasvada.
Üks suuremaid põhjusi, miks suur inimene on endiselt laps, on see, et tema ise usub – tema ei saanud olla laps. See on üsna huvitav väide, sest omal moel on see vale, kuid samal ajal ka tõde – on tõde, et laps oli laps – iga elusalt sündinud inimene on selle ajajärgu läbi kõndinud ja seljataha jätnud. On tõde, et igale lapsele ei ole võimaldatud tingimused, mis oleksid tema kasvamisega sobivad olnud.
Inimene, kes ütleb, et tema ei saanud olla laps, tähendab nende sõnadega seda, et tema lapseks olemise ajas oli või ta koges midagi sellist, mis takistas temal ennast lapsena nägemast/ tundmast. Sageli mõeldakse selle all seda, et tal tuli liiga vara suureks kasvada – tal tuli olla suurem enese vanusest – tema osaks said lapse jaoks valed kogemused või suure inimese kogemused ja ülesanded. Selles inimeses kõneleb isiklik kaotuse valu, sest temale kuulunud muretu aeg ja vastutusest vaba vabadus jäid üürikeseks või olematuks.
Inimese jaoks, kes on valutanud, kuid ei ole oma valust vabaks saanud, on enese möödunu valus teema – möödunusse tagasi vaadates nopib ta sealt enese valu kinnitavaid mälestusi – sel moel annab ta endale infot selle kohta - mida oli vähem/ mis oli vale/ kuidas oli ebaõiglane/ mil moel oli valus/ mida kaotati/ millega tuli toime tulla jne.
Enese valu alles hoidmine tähendab kallutatust – möödunus leiduvale positiivsele ei ole enese ajas kohta ja ise ei saa ennast sirgu ajada – senikaua, kuni ei olda vabaks saadud, tuleb kannatuste koormat edasi kanda – oma otsuse kohaselt korralikult kannatada. Seega, see suur inimene siis ka kannatab, sest temal ei ole kedagi, kes võtaks lapse saatuse enese kanda – vastutaks lapsele osaks saanu eest. Kui siis ongi keegi, kes mõistab või leidub see, kes võtab ka kanda, siis see ei aita, sest enese möödunut ei saa olematuks teha – mälestused ja kogemused sellest jäävad alatiseks alles ja saatma.
Oluline samm, ennast piiravast möödunust vabaks saamisel, on enese aja mõtestamine – enesele uue ja tõese info andmine. Lapse rollist lahti laskmise võtmeks on teadmise – laps on väike inimene, kes on piiritletud ajal suurest inimesest vähema vaimse ja füüsilise võimekusega – vastu võtmine.
Kogemused ja võimalused, mis inimesele enese täis kasvamise teel on võimalikud ja osaks saavad, on väga erinevad – need ei ole kõigil inimestel samad, sest need sõltuvad väga paljudest asjaoludest ja need ei ole seotud sellega, et üks laps oleks väärt enamat ja teine vähemat, vaid on tingitud nö juhuslikkusest, mida ei ole olemas – see, kuhu, millal ja miks sünnitakse, see endale ka saadakse.
Stardijoon on kõigil üks ja sama – inimese kehast sündimine – kuid kasvamise teekond on igaühe enda läbida - kasutades seejuures seda, mis on sellele konkreetsele lapsele võimalik ja, mis on tema isiklik ülesanne selles ajas ja kohas, kuhu ta sündis. Igal lapsel on enese aja poolt pakitud seljakott kaasas ja olemas ka toetus teekonnal iseendani.
Ega vastsündinud laps saa ise olemise ja elamisega koheselt hakkama. Ühiskonnas kehtivad rollid, kus lapse vanemateks tunnistatutel (ei pea olema bioloogilised) on antud selles ühiskonnas kehtivate normide ja väärtuste alusel ülesanne kasvatada lapsest ühiskonnale väärtuslik ja sobilik liige. See, kuidas nad sellega toime tulevad, oleneb neist endist – kasutada on nende isiklikud oskused, teadlikkus ja ressursid ning sellesse katlasse annab oma osa ka neid ümbritsev keskkond ning loomulikult ikka laps ise ka.
Lapseks olemine, kui inimese kasvamise ajajärk, ei sõltu tema vanematest või teistest temaga seotud inimestest. Laps on laps ka siis, kui temal ei ole teda kasvatavaid/ hoidvaid/ toetavaid/ armastavaid vanemaid/ vanemat olnud. Laps, rollina, on ta siis, kui tal on sellele rollile partner olemas/ olemas olnud. Lapseks olemise ajajärgu kinnitamiseks ei pea inimene olema Lapse rolli omanud – see inimene, kes ütleb, et tema ei ole saanud olla laps - mõtleb selle all seda, et tema ei ole saanud olla Laps – tal ei ole olnud enesele, kui rollile, vajalikku rolli partnerit ja/ või olemas olev(ad) ei olnud hea(d) – tal ei ole olnud sellele rollile, tema soovide ja vajaduste kohast, väljendust ja kogemusi.
Enesele kaotatut leinamast ja toimunu reaalsuseks tunnistamisest keelduva inimese valu, kahetsus ja kadedus, et oluline aeg läks mööda ja nö enesele oma rolliga ühes lubatu jäi tema jaoks puudu/ puudulikuks, on see, mis teeb kunagist last okkaliseks ja katki – oma rolli, kui täitmata jäänud lubadusse uskudes, usub ja veenab ta ennast, et tema ei saanud, enese määratluse kohaselt, Laps olla, kuna temal ei olnud selleks vajalikke tingimusi ega võimalusi – möödunu valu püsib, sest enesele antud info järgi oli tal, kellestki teisest ja ka enese soovidest ja vajadustest, kordades vähem võimalik.
On olemas teadmine – Mina olin laps, enesele võimalikuna olevana, enesele kuulunud ajas – kõik see, mis minu osaks sai, olid minu enese kogemused enesena kasvamise jaoks. Kuid enese kogemusi vähemaks ja valedeks lugeda annab võrdlus teistega – pealtnähtud lood, kuulatud laulud, vaadatud filmid, loetud raamatud – seal on näha ja kirjas kõik see, milleni inimene ise ei ulatu – kuigi neis on ka vähemat ja halvemat, siis sellega võrreldes inimene ennast paremini ei tunne.
Inimene ei lase oma möödunust lahti, sest kahetsuse valudes hiilib ligi häbi, viha ja hirm – häbi olema saanu pärast kasvatab viha asjaolude vastu – pealmise pinna all virvendab hirm, et kõik oli selline enese pärast – kuid tõde on selles, et seal, kus ei ole anda ega olemas, sealt ei saa ka võtta ega sellega saa ka olemas olla.
See fakt, et olemas on naine, kes sünnitas, ei tee temast automaatselt ema. Mees, kes andis või kellelt nö võeti seemnerakk, ei ole automaatselt isa. Neid inimesi kutsutakse sel moel, et lugu selgem oleks ja on teada, kellest põlvnetakse, et paikka panna see, kellelt vanemlike kohustuste täitmist nõuda.
Ema ja Isa rolli olemas olemine ei tähenda vastutuse võtmist ja kvaliteedi tagamist – emaks ja isaks kasvatakse sellel teekonnal, mis lapsega kõrvu käiakse – kõik vanemad ei vali seda teekonda ette võtta ja ega kõik vanemad vali oma lapse kõrvale seisma asetuda ja temaga ühes kõndida – nad võivad olla samas, kuid nad ei ole ühes.
Oli aeg, mil mina olin laps – mina olin väikene inimene – see ei tähenda, et minul oleks selle fakti tõttu pidanud kindlasti Isa olemas olema – minu sündimine tähendas, et oli küll olnud olemas Mees, kuid see mees ei võtnud Isa rolli vastu ja see oli tema valik – jah, ta oli isekas ega arvestanud minuga ega ka minu emaga – kuid see oli tema valik, sest tema oleks pidanud maksma oma hinna siis, kui ta oleks selle rolli vastu võtnud.
Mehe valik ehk Isata jäämine ei tee minust poolikut ega halvemat ega viletsamat ega väärtusetut – selline kogemus jäi ära - selle asemel said olema teised – sain kogemuse, kuidas tulla toime ja kasvada, kui minul ei ole Isa. Sain võimaluse läbida õppetund, et mina ei ole omand ega ole ma võtta ja jätta, et sobivuse ja meeldivuse korral valitakse välja või vastupidisel juhul jäetakse enesele võtmata.
See laps, kelle sees ja meeles on täitmata jäänud vajadused, näeb enese nn Lapseks olematust traagilise ja valena – need on väikese lapse tunded, tema protest ja jonn – temas on tahtmine täiskasvanutele vastu vaielda ja neilt enesele vajalik sisse nõuda. See on soov oma kaotus ja sellega seotud tunded, kellegi teise õlgadele panna – see on vajadus kogeda hoidmist ja vabastavat vabadust oma reaalsusest – teadmist, et ollakse, olemas oleva iseendana, normaalne.
Kuid, kui inimene ise ei vaata seda ajajärku kaotusena ega näe tegelikkust kaitsetuse ja armastusest ilma jätmisena, siis see ei olegi kaotus, vaid enese reaalsus, mille olema saamise vastutus ei ole selle inimese õlgadel – enese teekonda vastu võttes ei ole inimesele vaja enam uskumust, et justkui peaks tema, lapsena, vastutama oma vanemate valikute ja teekonna eest.
Mina ei kaotanud ju midagi, sest minult ei võetud midagi ära – seda, mida minul kunagi ei olnud ja mis minule ei kuulunud, seda ma ka kaotada ei saanud. Kõik see, mis oli ja mille sain, oligi see, mis minu jaoks olemas ja saadaval oli – ainult ja täpselt see. See, mis ja kuidas sai olema, ei määra mind – ainult see, millisena mina ise seda aega möödunus kogesin ja tänases vaatan ning kellena seda eilses kogesin ja tänases näen, määrab selle, kuidas enese kogemusi hindan ja tõlgendan. Täis kasvamine tähendab enese aja ja kogemuste vastu võtmist – mina olin laps, kellel oli selline lapsepõlv.
Okey, okey – tõsi on, et see ja too ei olnud siis ja seal hea ning selle ja tolle määris ära ning vähendas olnu väärtust mõni hilisem hetk. Kuid kõik ja alati ei olnud halb – mõlemat oli. Igal inimlapsel on õigus naerda ja rõõmu tunda enese üle – Mina kõndisin, nendel tingimustel, enese teekonna läbi.
Möödunud aja varasem tõlgendus – uskumus, mis kinnitas Ohvriks olemist, tähendas seda, et inimene pidi vaatama ja esitlema seda, mis tema Ohvriks olemise, temale endale ja ka teis(t)ele, ära tõestas. Ka Kaotajana olemise jaoks pidi ta oma rolli järgima ja vajaliku info endale ette andma. Enese aja, olema saanuna, loomise süüst vabana olemise jaoks pidi ta enesele valitud rolle täitma, sest Ohvri ja Kaotajana ei saanud ta olla endale osaks saanus süüdi. Ohver ja Kaotaja olid selle lapse lahenduseks, kellele möödunud ajas oli öeldud põhjendus – Sinu enese pärast!
On tõsi, et see Laps, kes näeb enese lugu väärana ja oma kogemusi ebaõiglastena, vajab sellisele enesele vastavat rollipartnerit – tema ei saa näha ega tunnistada ega tunnustada oma vanemaid/ teisi olulisi täiskasvanuid inimestena – inimene ei ole Lapse, kui Ohvri ja Kaotaja, rollile partner. See suur inimene, kes sellise mustriga enese ajale tagasi vaatab, ei saa enese lugu lahendada – ta on ka olevikus Ohver ja Kaotaja, kes otsib enese jaoks sobivat mängu ja kaaslasi.
Laps, kui roll, peab oma rolli järgima ja selle välja mängima – kuid väikene inimene ei pea – sinep on terav, sidrun on hapu, mesi on magus – midagi oli mõrkjat, midagi oli mesist. Seal ja siis sadas vihma ja vahel kõmises äike, seal ja siis laulsid linnud ja pilvitus taevas paistis päike – kõike oli – oli pakast ja soojust, oli pimedust ja valgust ja oli varje ka.
Kogenuna, ühte ja teist, teab inimene, et olemas olev ei ole teisega sama. Mina, Isata kasvanud laps, olin, valituna, valimata jäetud – selline oli teise inimese valik – iga inimene maksab enese sammude eest oma hinna – ka mina maksnuks teistsugusel moel, kui mind, Lapsena, oleks valitud Isa rollile partneriks. Tegelikkuse ma ei tea seda hinda, mida see kogemus maksma oleks läinud ja seega ma ei oska ka öelda, et seda oleks olnud parem üle ja läbi elada.
Marianne
15.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar