Vahel pakitseb inimlapse hinges ja tema keelel kibeleb sõnum – see, mis ja kuidas on, ei ole hea – seda ei ole hea kogeda – Minul ei ole siin ja sel moel ja Sinuga/ Teiega ühes hea olla! Vahel võtab inimlaps vastutuse ja seisab enese kohal – ta annab teada, et ühises ruumis toimuvas/ temaga seonduvas saab ja tuleb midagi muuta – selle jaoks tuleks midagi teisiti teha – peab teisiti tegema. Tema edastab on sõnumi, sest vajamineva muudatuse tegemiseks temast endast ei piisa – tema vajab selleks teis(t)e toetust.
Sellel inimesel, kes on olnud see laps, kelle vajaduste ja olemisega ei ole arvestatud – tema jaoks on „armastus” ja „hoidmine” sisaldanud tingimusi – sellel inimesel on raske tuua ennast nähtavale – seista enese eest ja öelda välja – Mina vajan armastust ja hoidmist – vajan neid sel moel, et need oleksid tõesed – mina saan neist üheselt aru, neid ei võeta ära ja nad ei kao ära ning mina ei pea maksma nende eest iseendaga.
Kui Sinule ei sobi, siis mine ära! Kui Sina oled selline, siis ära siia tule! Sina ei kuulu siia, sest Sina oled vale! Need on konkreetse ja selge infoga sõnumid, mis näitavad ette oleva ja ka selle, et ei valita panustada – ettepanek ja soov ja vajadustest teada andmine ei ole leidnud toetust. Selgituseks lisatakse sageli veel juurde – Sinul ei ole õigust tingimusi esitada! Sina ei ole seda välja teeninud! Vaata ennast ja seda, mida Sina oled teinud! Kes Sina üldse oled, et siin midagi tahad!
Olgu inimene suur või väike, tal ei ole lihtne sellises olukorras seista ja sellise infoga toime tulla. Väikesele lapsele on need sõnad mõistetamatud ja eluohtlikult tarretavad, sest välja on öeldud, et tema Maailm ei olegi selline nagu tema seda arvas olevat. Tema alus oli olnud väites – Ema/ Isa/ perekond/ suguvõsa on Lapse tugevus – selles keskkonnas ta on hoitud ja armastatud – nende inimestega koos on temal hea olla – nemad arvestavad temaga.
Igal asjal peab olemas olema põhjus – on midagi, miks ei saa ja ei ole võimalik – tuleb üles leida vastus, siis teab Miks! ja seejärel saab leida lahenduse. Kui lapsel ei ole õigust ega võimalust sellele, mille järele temas on vajadus ilmnenud, siis ta otsib selle loo nõrgimat lüli – seda kohta või inimest, kelle taha temale kuuluv hoidmine ja armastus on takerdunud.
Üsna tõenäoline on, et manipuleerivas keskkonnas ja enesega seonduva eest vastutust mitte võtvate inimestega ühes jõuab laps „tõeni” – tema ise on vale – tema ise ei ole armastust väärt ega hoidmist ära teeninud. Tema on põhjus ja seega saab tema osaks ka tagajärg – lihtne ja loogiline järeldus, kuid väga raske on selle teadmisega edasi elada – tuleks nõustuda, et ühises üles tõusnud vajadused tuleb kõrvale jätta ja ainult enese teemaks nimetada – on teadmine, et seal ja selles ei ole neile aega, kohta, ressursse ega mõistmist.
Loole lisab kaalu veel see, et sellise traumaatilise kogemusega laps ei piirdu ühe koha ja sealsete inimestega, vaid see „tõde” käib temaga kõikjal kaasas – viga on ju temas ja seega ei ole vahet, kuhu ta läheb ja, kellega ta ühes on – tema ise on alati endaga kaasas. Teadmine, et tema ise on vale, tagab uskumuse, et temale saab kõikjal osaks vale – tema vajadused ei leia toetust ja tema peab armastuse välja teenima.
Ega laps kohe ise ennast kogu loo põhjuseks pea – teda aidatakse selles – temale edastatakse info, et ta seda mõistaks – talle tõestatakse, miks tema ei pea saama seda, mida tema küsis ja, miks teine/ teised ei pea teostama seda, millele ta tähelepanu juhtis. Ta saab teada, et tema ise ei ole kunagi õige – alati saab valeks nimetada selle, kuidas tema küsis ja ise oli – tähelepanu suunatakse teravalt tema isikule.
Kindlalt suunatud tähelepanu lapsele pööramine selleks, et too tegeleks iseendaga, tähendab, et seda inimest - selles kogukonnas, keskkonnas, milles tal on oma koht olemas – ei väärtustata. Lapse õiguste vaidlustamine ja tema infoga mitte arvestamine näitavad selle keskkonna väärtushinnanguid ja jõujooni – on näha, kes on õige ja, kes on vale ning mille eest ja mis üldse valeks nimetatakse ja, kuidas väärtusi jagatakse – selles kohas on armastus ja hoidmine privileeg, millega saab kaubelda. Samuti saab selgeks, et lapse aus soov parandada endaga seonduvat kohtab, erineval moel väljendatuna ja võimendatuna, EI-d – iseendale vajalik ei ole enesele võimalik.
Laps kogebki, et tema ei ole väärtus, sest temas ei ole väärtust – temal ei ole mitte millegagi kaubelda ega enesele saadava/ endale vajamineva eest midagi vastu anda siis, kui temast endast ei piisa. Teda nähakse ja temaga ollakse ühes, kui ta on süsteemi valitseva mõttemallile sobiv ja vajalik ettenähtud moel – kuid see ei ole vaba ja enesena olemine, vaid kontrollitud ja raamidesse asetatud roll.
Laps on puhas vanadest mustritest ja tühi piiravatest uskumustest – lapse suu ei valeta – tema ütleb välja selle, mil moel ja kuidas on – tema esitab „piinlikke” ja õhku ahmima panevaid küsimusi – tema näitab ette selle, mis on inimesi piirav ja nende kasvu takistav – temal ei ole möödunud aja hirme ja ebausku kaasas – tema on valmis tegutsema, sest kõik on ju võimalik – kui ei taha, siis ei pea – kui veel ei tea ega oska, siis tuleb katsetada – lihtsalt tuleb edasi minna ja proovida.
Kõik vana, mis ei ole valmis kohtama valgust ja muutuma, avaldab vastupanu – vana energia kohtleb enesele teed rajavat last enese oskuste kohaselt ja eesmärke järgivalt – just sel moel tuleb ilmsiks kõik see, mis on ajale jalgu jäänud ja vajab muutust – lapse osaks saab vägivaldne vaigistamine, välja jätmine, eiramine, valeks nimetamine – vana energia tööriistad keskenduvad sellele, miks nemad ise ei pea muutuma - laps on see, kes on vale seni, kuni ei ole end vana energia jaoks õigeks muutnud – vanaga samale tasemele madaldanud.
Üks ei saa ja teine ei taha - see on erinevate tasemetega energia vastuseis ühe, kõiki hõlmava, süsteemi sees. Selle jaoks, et sellises kohas suuta muutust läbi viia või takistada valede muutuste toimumist, on vaja samanimelist energiat – see, mida on rohkem see jääb peale. Selle jaoks, et vana energia ei peaks muutuma, ei tohi toetada inimese isiklikku kasvu – vana eesmärk on nullida elutervet enesekehtestamist õppiv/ väljendav inimene ära – laps on väikene inimene – see on üks ajajärk inimese teekonnast.
See toob kaasa selle, et ühises ruumis toimub inimese väärkohtlemine ja survestamine. Muutust vajav keskkond/ süsteem/ kogukond ütleb indiviidile – vaiki endast ja muutu ise – muuda ennast meiega sarnaseks st meile vastuvõetavaks.
Sellise valikuga kohtunud inimese ees seisab küsimus - Olla või mitte olla? – kas valida ennast või järgida tallatud teed – inimene, kes võtab omaks hirmu ja usub, et armastus on kaup, valib klammerdumise vana külge. Inimene, kes tahab kasvada, jääb otsima enese teed ja püüdlema selle poole, kuid olles veel Laps vajab ta seda, et see koht, kus ta on ja see inimene, kelle kõrval ta on – valiksid teda.
See, mis ei ole valmis enese kvaliteeti tõstma, vaid jätkab vanal moel, tagab vajaduste alles jäämise – uus ja vana ei ole kunagi samad ega ka saa selleks – mõlemal tuleb midagi endast ära anda siis, kui valitakse olla teine – uue energia valimine toob kaasa muutuste protsessi – kaasa tassitu tuleb üle vaadata ja uuel moel mõtestada – vanad uskumused tuleb põrmu heita ja inimeste ajalugu uueks kirjutada – valede ja varjude kadudes ei ole kõik enam sama, kui enne.
Kui last ümbritsevad inimesed ja keskkond elab vanas energias ega vali inimestena kasvada, siis annavad nad lapsele teada – Sina oled vale/ Sina mine ära – Meie ei vali Sind endaga ühte. Selle sõnumiga kohtunud lapses toimub lühis – ta ei saa aru, miks tema peab minema ära sellest, milles on ka temal õigus olla ja, kus, tegelikkuses, on ta teistega võrdne – kõik on samadel alustel osad.
Iga inimese lugu – perekonnas/ suguvõsas - taandub samale - elatakse ja õpitakse samas, sest ollakse samu õigusi andva võimaluse saanud - kuid ometi on olemas ühed, kes peavad seda kõikide tervikut enese omaks ja nad näevad endal õigust olevat öelda – Mine, siis ära, kui Sinule ei sobi! - Mine, siis ära, Sina ei sobi meile!
Kõik sõjad taanduvad lahingutele tõe ja ressursside eest – kaotajal ei ole õigust sellele, mida ta vajab – kaotajal ei ole õigust tunnustamisele, toetusele, väärtustamisele, tema isiklike piiridega arvestamisele – kaotajast saab vahend, kellegi teise eesmärkide jaoks.
Inimese vastupanu isiklikule kasvamisele – olla inimesena ja arvestada teise, kui inimesega – ilmneb tema valikutes – temas on soov lõhkuda tervikut enesele kuulekateks ja sobivateks, st kontrolli all olevateks, kooslusteks.
Hoolimata sellest, et vana energiaga inimene teostab oma plaani, ei saa ta vastu tõsiasjale, et tema ise on üks kõikide seast – tema ise on samasugune osa – ilma temata ei ole tervikut ja ilma teiseta ei ole tervikut. Iseenda vastu sõdiv inimene kujundab kunstlikult ja vägivaldselt tegelikkust ümber – tal on selleks relvi, jõudu ja allutamist vaja, sest muidu tema poolt loodu Maailm ei püsi temale sobivana paigal.
Enese Maailma pärast sõdib see, kellele jääb teis(t)e kõrval vähem – tema vajadused on olulised, kuid neid ei rahuldata – ta kasutab jõudu ja manipuleerimist, et ise endale vajaminev anda. See, kes temale ei sobi, see on vale ja selle jaoks ei ole temale kuuluvas kohta.
Mõnikord on perekond, kellegi isiklik Maailm – selle omanik on inimene, kes võtab lapse kasvu isiklikult – tema näeb seda ennast takistavalt ja vähendavalt – see tähendab, et see perekond ühise laua taga ei istu – on astmed ja on troon. Kuid tegelikkuses see, miks laps häirib ja segab, seisneb selles, et hoolimata püüdlusesest ja enesele kuuluva nägemisest istutakse ühise ümmarguse laua taga ja see, mil moel ollakse teinud ja valinud, see jõuab ringiga iseendani tagasi – kõik enese poolt tehtu saab enese osaks. Kuid seda ei mõisteta – sest valeks nimetatud laps on süüdi - sest muutusi loov/ sooviv vale inimene on isiklikku Maailma omava isiklikes kogemustes süüdi.
Inimeste poolt loodud ja vana energiat kasutavates Maailmades ei tunnustata Inimest ega valita inimest tema parima alusel, mis avaldub kõikide võrdsuses ja vabaduses, vaid kasulikkuses ja kasumlikkuses – selle alusel keeldutakse inimese vabast ja loovast arengust – vabadus on kontrollimatu ja loovus ohtlik ning mõte, et kõik on kõikidega samad, kõlab pühaduse teotusena. Valele näidatakse koht kätte – vajadusel ta kõrvaldatakse, võimalusel ta vaigistatakse.
Enese perekonnast välja jäetule/ välja jäänule tundub, et tema jääb millestki olulisest ilma ja ta kogeb, et tema ei saa olla osa – ta on üksinda. Selline üksinda olemine tundub kurb ning välja jäetus näib ülekohtu tegemisena ja hülgamisena – on üsna loomulik, et ta tahab tagasi sisse pääseda - see on laps, kes igatseb tingimusteta armastuse poole ja tervikuga ühte. Samas ei taha väljas pool seisja maksta seda hinda, mis ühes olemine nõuab – ühes olemise jaoks peaks ta muutma oma põhimõtteid ja väärtushinnanguid – hülgama iseenda.
Kui olemas olles ei olemas olevas kohta, siis see ei ole tervik, vaid kellegi mäng - igal ühel, kes mängus osaleb, tuleb maksta selle eest, et selles püsida ja võimalusi omada. Tegelik tervik on kõik need inimesed, kellest see tervik koosneb ja, kes on sellesse ühendatud selleks, et tervik oleks terve – terviku iga osa on oluline. Inimene ei pea ära minema sealt ega ole teisel õigust teda välja jätta sellest, millest tema on osa.
Enese tõekspidamistele kindlaks jäädes ei lähe inimene, ära minnes, ära ega jää, välja jäädes, välja – ta astub välja mängust, kus on piiratud arv kohti – samm, välja, tähendab, et ta ei vali teadlikult ühes olla ega ühineda vähendajate ja vähendamisega – ta ei vali seda Maailma, milles kellegi roll on tähtsam, kui inimlikkus. Olles välja astunud mängust ei kaota ta seda kohta, mis on temale antud iseenda sünni õigusega - temaga seotud inimesed võivad olla ennast mängule kaotanud, kuid nende ühine täringu veeretamine ei tähenda, et see seal oleks tervik.
Enese vähendamist kogenud inimese hirm on kaotada ära enese piirid ja istuda ühise laua taga ühisesse energiasse ühendatult - Kuidas ma valin nad enesega ühte? Kuidas ma istun nendega koos? – ega pea vaatama otsa füüsilisele ja füüsilises maailmas toimunule, vaid saab kujutada hämaras või valguses istuvad hämarhallid või säravvalged kujud laua taha istuma – nendega ei pea suhtlema ega neid elustama – nad on seal, sest nad on need, kes olid, kes on olemas ja, kes saavad olema. Ollakse üks - ollakse ühes ja ühendatud kõigiga.
Marianne
13.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar