Nii pikale, kui ennast mäletan olen tundnud ennast hüljatuna – teise inimese poolt ära tõugatuna. Olen kogenud ennast hüljatuna siis - kui minule on selg keeratud - mind on välja jäetud - minule ei ole vastatud - mind on üksinda seisma jäetud – minuga ei ole infot jagatud – mind ei ole ühte olema kutsutud. Olen olnud, oma uskumuse läbi, veendunud tões - Mina olen Hüljatud – olin samastanud ennast oma kogemusega.
Hülgamine, kui teoks tehtud akt, oli minu poolne tõlgendus teise inimese käitumisele – see oli automaatne järeldus, mis tõi kaasa sellisena olemise seisundi, milles tundsin hülgamisega kaasnevaid tundeid – justkui oleksin Hüljatu nime kandvasse vanni sisse kukkunud ja kõik selle nimega kaasnev korraga ja täiega minus avaldunud. Vanni ääred olid kõrged ja vesi tegi need libedaks – välja ei pääsenud – ulpisin enese otsusega kaasnevas.
Hüljatuna oli mul paha olla, kuid ma ei peatunud, et aset leidva üle järele mõelda – mis tegelikult toimus ja miks mina seda sel moel tõlkisin. Kui inimene väga kindlalt usub midagi ja kinnitab selle tõesena olevana, siis on põhjust küsida – miks ta vajab, et see nii oleks – mida see olemine talle annab. Seega – miks oli vaja, et mina oleksin hüljatud – mida see teadmine minule andis?
Hüljatuna olemine andis iseolemise vabaduse ja põhjuse olla õige – kui mind ei taheta, siis minul ei ole vaja olla ühes sellega, kes/ mis on minu jaoks vale – olen üksinda ja seisan enese eest ja jaoks. Okey – see oli lahendus, mis andis võimaluse, kuid küsimuseks jäi see, miks ma ennast seejuures halvasti tundsin – miks oli vaja oma tundeid reaalselt tunda ja nende sisse ära uppuda – uskuda täie tõsidusega, et olengi hüljatud siis, kui mina ise seda olemist vajasin.
Minu uskumuse taga oli kunagine, ärevust ja hirmu tekitava emotsionaalse fooniga, kogemus, millega ma olin kokku puutunud ja see oli minu sisse jälje jätnud – tolle aja tunnete poolt edastatud info andis mulle teada – olen üksinda jäetud = olen hüljatud – see oli tolle aja teadlikkuse poolt antud vastus selle selgituseks, mis oli minu osaks saanud.
Järgnevas kasutasin sama markerit – märkisin hülgamisega ära need kogemused, milles mind jäeti üksinda siis, kui vajasin teise inimese kohal olemist/ enese kõrval seismist. Olin hüljatud siis, kui vajasin teise inimese nähtavat ja tuntavat kohal olu – olemas olemist, just nimelt, minu jaoks. Olin hüljatud siis, kui teine inimene ütles minule ära või pöördus minu vastu – enam ta ei olnud seal, kus ta oli olnud. Olin hüljatud siis, kui ema ei olnud Ema, vaid see keegi teine, keda ei huvitanud minuga seonduv – see teine tegi sõnade ja kätega haiget – see teine astus minu vastu ja talle ei lugenud minu valu ega väiksus – selles hetkes Ema ei olnud minu jaoks olemas ega kõrval seismas.
Hülgamist kogenuna hülgasin enese jaoks vale – vastasin samal moel. See oli lapse lahendus, kuidas enese olevas ellu jääda ja toime tulla teadmisega, et ema ei ole minu Ema. Sellest sai püsiv käitumise muster – enese möödunut mõistamata kasutasin sama lahendust kõikjal, kus mind hüljati – mind ei valitud või minust öeldi lahti ja minul ei olnud enese olevat võimalik muuta – teise inimese valik jäi kehtima või ta ei andnud mulle uut ja vajalikku infot, et ta on mõistnud ja enam ei tee.
Hüljatuna olemine ja hülgamise teostamine ei ole olnud head kogemused – minu loomuses ei ole jätmist – olen kasvanud kohusetundlikuks ja vastutavaks – tahan olla ja panustada parema olemise jaoks – ma ei lase jalga, vaid seisan inimese kõrval – olen tema jaoks olemas – otsin lahendusi ja võimalusi ja teen tööd tulemuse nimel. See tähendab, et sageli olen võtnud vastutuse ka teise ja teisele kuuluva eest.
Enese kahestunud olemise tõttu olen põlenud, ängistatu ja vangistatuna, enese sees siis, kui ma ei ole, olemas olevate andmete töötluse alusel, saanud valida jäämist – hülgamist kogenuna olen pidanud õigeks hüljata, kuid, kui ma ei ole suutnud/ ei ole lubanud endal seda teostada - siis olen olnud rusutud ja masendunud ning otsinud võimalusi, kuidas muuta olevat/ teist inimest – on olnud tõeliselt raske, sest ma ei ole valinud ennast.
Olles hülgamise teoks teinud, siis olen kahetsenud ja tahtnud tagasi minna – olen ennast süüdistanud selle eest, et ma ei jäänud – olen tundnud häbi enese valiku pärast ja hirmu enese teoks tehtud sammu tõttu. Olen arvustanud ja hinnanud ennast valeks ja isekaks – justkui minul ei oleks õigust ega luba valida ennast. See tähendab, et vaatasin ja hindasin ennast, kellegi teise sõnade ja tegude alusel - teiste poolt edastatud info alusel teadsin ju, kuidas ei tohi ja mil moel peab teisega arvestama ja teise jaoks olemas olema - ka ennast kaotades ja vähendades ja valu kogedes.
See alaline võitlus oli loonud järgmise mustri – väga pikki perioode olen enese sees tõestanud ja väidelnud – miks mul oli põhjus hüljata ja miks mul ei olnud õigust seda teha. Olen üha uuesti lapanud möödunut läbi ja andnud korduvalt endale ette infot, mille alusel ma otsustasin valida – tõestanud, et olin õige ja tegu oli vajalik.
Olen rääkinud iseendale, et ma ei saanud teisiti, kuid samas kahelnud eneses ja sõidelnud ennast – pidev süü tundmine, toimunu pärast, ei ole lasknud vanadest lugudest lahti lasta – olen oodanud vastust, et tegin õigesti – mul oli õigus hüljata ning samas olen vajanud tegelikkuses aset leidvat muutust, et vana lugu saaks teistsuguse lahenduse - siis ma ei pea inimest hülgama.
Eile sain lõpuks aru – mõistsin ennast – kunagised traumaatilised kogemused, mis sisaldasid jahmatavat tõde - olen üksinda, sest teisele ei loe minu olemas olemine ega valu – ema tahtis minust vabaneda siis, kui ta mind ootas – ta tegi ise midagi, kuid see ei õnnestunud – alla aastasena ta sidus mu kättpidi voodi külge ja kui ma ennast üle voodi ääre keerasin ning kättpidi rippuma jäin siis, kuigi ta oli samas, koheselt ta appi ei tõtanud – ta vaatas vaikides ja lasi mul olla – vähe hiljem otsustas ta mind karistada ja võttis vaikides mult riided ning jättis alasti tuppa – ta oli vaikides samas ja lasi mul sel moel olla – nõks aega hiljem viskas ta mind, taaskord ilma riieteta, kõrgete nõgeste keskele ja läks ise minema.
Mitte ühelgi korral ei järgnenud kokku saamist ja koos olemist - kahetsust, rahustamist, hoidmist, lubamist - olnust vaikiti nii nagu seda ei oleks olnudki - elu jätkus argiselt. Ema tegi oma teod, sest ta tahtis ennast teoks teha – anda edasi mulle oma info – tema ei taha mind – justnimelt mind. Emadel on õigus oma info lastele teatavaks teha, kuid neil ei ole õigust seda läbi füüsilise ja vaimse valu tegemise teha.
Hülgamine tähendas tegelikkuses muutunud/ muudetud piire – inimese poolt paika pandud läheduse astet ja suhte/ suhtluse sisu – seda, mil moel ja millega ta oli valmis panustama ja millele, teisega seoses, ta EI ütles. Hülgamine oli valulik ja ohtlik läheduse astme muutus – teatavaks oli saanud info, et ema oli ennast asetanud sellele kaugusel, et temaga ühes ei olnud olemas turvatunnet ja temaga seotud suhtluses ei olnud arvestamist ega hoidmist – omal moel olin ma temaga koos olles jätkuvalt üksinda.
Seda mõistnuna vajasin iseenda, olemas olevaga, vastavusse viimist – temale samal moel vastamist – samasugune kaugus ja sisu – kuid ma ei suutnud seda, sest olin laps ja vajasin oma ema, kes oli samas olemas – ma püüdlesin tema poole ja vajasin teistsugust infot – fakte, et ta otsustab ümber, et ta mõtleb ümber, et ta vajab mind ja tuleb lähemale, et ta tahab minuga koos olla ja seega ta püsib minu kõrval – minu mõistes tugines meie ühine põhi meie kahe koos olemisele - see oli lapse normaalsus, et ta on oma emaga koos - kuid ma ei mõistnud, et see oli normaalsus, mis ei pidanud olema reaalsus.
Ajas sain üha uuesti kinnitust sellele, et tegelikkuses muutusi ei toimunud – me elasime ja toimetasime samas ning ta suutis pealispinnal argisust säilitada, kuid ikka ja jälle see pind murenes ning siis paistais välja tegelikkus – ka tema oli järjekindel – ta jäi endale kindlaks lõpuni välja – alasti põlgus ja vastikus ja vale seda katma. Seega ma olin ja jäin hüljatuks - sel moel andsin endale teada tema tegelikest piiridest.
See ei olnud mina, keda ta minus nägi ja see ei olnud minu häbi, mida mina kogesin – see kõik oli tema enese info tema enda kohta – tema ei suutnud ise ennast vastu võtta ja mina tõin selle poole temast esile – tema sügavamad kohad ja pimedamad nurgad – tema valu ja viha ja raev ja häbi ja kahetsus.
Kuid ta oli osav – ta jättis väga tõepärase mulje, et see kõik olin mina – mina ise olin põhjus, miks tema nendes tunnetes väljendus – need kaasnesid minu sünni ja olemas olemisega, kuid need tunded ei olnud mina. Mina tähendasin kaotust – ma ei olnud väärt tema panust ja aega – ta ei saanud sellest suhtest enese jaoks vajalikku ega vastust – ta ei tahtnud seda, mis oli minul anda. Kuid see ei tee mind valeks ega väärtusetuks – mina lihtsalt olin talle lähemal, kui ta talus ja tegelikkuses endale soovis/ vajas.
Mina ei olnud ega ole hüljatud – see oli lapse mõistmine, mille enesele selgituseks andsin – see oli vahe sisse tegemise ja piiri ette panemise kogemus – see oli kauguse mõiste, milles oluline suhe tegelikult asetses. See sõna andis edasi kogemusega kaasnevat valu ja hirmu ja mõistmatust ja samas ka lõplikust – teoks tehtud otsust.
Mind ei hüljata ja mina ise ei hülga – need on muutunud/ selgeks saanud/ teatavaks tehtud isiklikud piirid, milles suheldakse ja kaugused, mis inimeste vahele jäävad. Selginevad piirid ei tähenda hülgamist, vaid muutust läheduses ja sisus – olin ise mitte asjakohaselt asetunud või teine oli seda teinud – avalikuks/ teatavaks tehtud info andis juhtnöörid, kuidas ennast korrigeerida – ei saa olla lähemal, kui teine seda on, sest vale lähedus kajastub kogemustes – teist/ ennast on liiga palju või liiga vähe – esile tõusevad vajadused või avaneb vastumeelsus/ viha.
Mina ei hülga inimest – valin temaga, enesele teatavaks ja selgeks saanud info alusel, enese jaoks sobiva kauguse – suhtlemise vähendamine, kindlatesse piiridesse viimine või ka lõpetamine ei tähenda hülgamist – ma ei jäta teist inimest hätta või viletsusse – mina ei vastuta temaga toimuva ega tema isiklike valikute eest, kui see ei kuulu minu kohustuste hulka. Toetan piiride taha jäetud/ jäänud teist siis, kui see on vältimatult vajalik või ise valin seda teha. Samal moel on ka suhtlemisega - vältimatu, välditav, keeldumine, nõustumine enesega arvestades.
Piiridele kindlaks jäämine ja teise omadega arvestamine ei tähenda, et minu elu oleks ohus – mina ise vastutan enese eest ja olen enese jaoks olemas siis, kui mina ise ei hülga ennast – üksi jäetuna külmetasin seni, kuni panustasin sellesse, kus kohas ja selle hoidmisele, kelle kõrval ei olnud minule, kui minule, tegelikkuses kohta – võisin samas olemas olla, sest mingi ühise nimetaja alusel oli mõlemal õigust/ põhjust samas olla - see oli võimalus olla Meie - kuid piirid näitasid, et me ei olnud koos selle Meieni kõndinud – teist ise valimata jättes või enese valimatust kohates, olime jäänud eraldi seisvateks Minadeks ja toimuv endiselt Minu ja Sinu looks.
Inimene ei saa emana/ isana olla, kui ta inimesena ei oska – inimene ei saa emana/ isana jääda olema/ tegema/ väljenduma, kui see ei ole selle inimese tegelikkus. Inimese isiklikud piirid tulevad läbi lähedase suhte ja seotuse avalikuks - see on põhjus, miks suudab Ema/ Isa oma Lapsele haiget teha ja tema valu pealt vaadata.
Inimesed, kes ei ole võtnud vastutust enesega seonduva eest, poevad oma rollide taha - nad vajavad rolli, mis annab neile õiguse olla Õige - roll tagab puutumatuse - nende vigu ei tohi vigadeks nimetada ega inimest nende tegemise eest vastutust võtma suunata. Kui üks roll enam ei päde või ei pea, siis valivad nad endale teise või kolmanda rolli, milles saavutada enesele vajaminev - sel moel kaovad Emad, Isad, Lapsed, Õed, Vennad, Tädid - asemele tulevad Vanainimesed, Lapsed, Päästjad, Süüdistajad, Ohvrid, Agressorid, Süüdimatud, Pilkajad, Kohtumõistjad jne.
Enamiku lapsepõlve traumade sisu on üsna üks - laps kohtus inimesega, kuid vanem/ täiskasvanu jättis oma inimnäoliste tegude eest vastutuse võtmata – ta nimetas need teod ja väljendused lapse süüks ja enesele kuuluva rolli õiguseks.
Marianne
18.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar