Möödunus ei olnud kõhklust ega kahtlust – fakt oli vastu vaidlematu – seega pidi olema austavalt tänulik, kuid tänase aja inimesele ei ole see sama enam sama – tema vaidleb vastu ja protestib. Jah, seda võib ja saab nimetada lapselikuks reaktsiooniks – enesele osaks saanuga jonnimiseks, kuid mõte on õige – sellest, mis oli ja sellest, kuidas oli – ei pea vaikima. See, kes valib vaikuse ja ei kõnele, kuid kelle sees käärib – see on ise ennast vaigistanud või lasknud, kellelgi teisel, seda teha.
Pealesunnitud vaikimine on omal moel maha salgamine ja see tähendab, et lugu kestab edasi – seda ei ole läbi käidud – seda ei ole lahti võetud, tunnetele ja tegudele ei ole nimesid antud, enese osa ei ole eraldatud teis(t)e omast ega ole võetud vastutust AINULT enese eest ja, mis kõige olulisem - omaenda tunnetele ei ole antud teadlikult aega ja kohta – see tähendab, et endal ei ole olnud võimalust olla teadlikult enese tundena olevana - haavatuna, nõrgana, valutavana, kurvana, lööduna, hirmununa, abituna, õrnana, armastust vajavana, hüljatuna, vihasena jne. Olla tegelikult kõigi sellisena, millisena kunagi oldi, kuid ka ei oldud – luba, võimalust ja mõistmist ei olnud või ei leidunud.
On üsna loomulik, et inimese sees valutab ja ühises käärib, kui möödunus osalejate poolt ühiselt kokku keedetud suppi ei ole ühes ära söödud. See, mis ja kuidas oli ja, mida tehti, on, küsitavatele tõekspidamistele toetudes ja maha matmist kasutades, suletud ja lõpetatud teemaks väidetud, et sel moel justkui kestev rahu saavutada – kuid relvade torud ikka veel suitsevad, sõrmedel on ikka veel püssirohu jäljed ja hinged on ikka veel auklikud neist kuulidest, mis kunagi pihta lasti. See tähendab, et on jätkuvalt veel Sina ja Mina ehk Sinu ja Minu lood, sest inimesi eraldavad piirid ja seinad seisavad kindalt - Meie looni ei ole veel ühes kõnnitud.
See inimene, kes otsib oma küsimustele vastuseid ja teemadele lahendusi, saab hulganisti soovitusi – Lase enese möödunust lahti! – Anna teisele andeks. – Ära enam temaga suhtle. - Unusta möödunu ära! - Sina pead olema tänulik! - Sina pead maksma tänuvõlga! - Lahenda oma ema/ isa teema ära. - Võta oma ema/ isa vastu. - Tee nägu nagu ei oleks midagi olnudki. - Ise olid süüdi. Jne, jne, jne.
Sõnad võivad ja saavad kõlada – eks need ole rohkem nagu ütleja näoga, mis ei pruugi kuulajaga kokku kõlada. Inimene, kes ei ole sulgenud enese möödunut, otsib tegelikult vastust küsimusele - Kuidas teha nii, et olev oleks õiglane siis, kui minu kogemused annavad minule teada, et mina kannatasin siis, kui olin laps – mina ei taha selle teadmisega leppida st seda unustada – möödunust vaikimine tähendaks nõustumist tehtuga – väitmist, et justkui teisiti ei oleks saanud – õiglane on lugu siis, kui vanem osaleb möödunu lahti harutamises ja võtab enese tegude ja oma olemise ning valikute eest vastutuse.
Möödunuga rahu tegemise teel on takistus – loos on vastuolu sees – on küll olemas ema/ isa – laps peaks teda tänama, kuid tema sees on tõrge – kõik ei olnud hea ega õige ega õiglane, kuid on tõsi, et on olnud inimene, kes panustas. Kuidas öelda Aitäh! siis, kui ei nõustu tervikuga? Tuleb sõnastada reaalsus – on/ oli olemas ema/ isa, kuid ta ei olnud hea Ema/ hea Isa – oli olemas inimene, kes valis, harjutas ja sooritas oma rolli – ta tegi seda enese järgi – see oli omal moel selle inimese parim, mida ta selles ajas pidas võimalikuks.
Kuna loos on käärid, sest loos on ka pimeduse ja valu pool, siis ei olnud ema/ isa parim, lihtsalt ja iseenesest mõistetavalt, lapsele alati õige ja parim. Ilma vaidluseta on tõsi, et ka sellises olukorras kasvanuna sai laps oma õppetunnid, kuid tema sai need läbi valu, kurbuse, solvumise, viha ja üksinduse – need tunded olid tema enese abi endale, et tõusta ja seista omil jalgeil ja tulla toime, ilma nähtava toeta, enese jaoks olulisel hetkel.
Vastupidiselt, mõistvale ja hoidvale toele, ikka selleks, et inimese isiklik kasv oleks märgatavam, kohtus laps enese vähendamiste ja allasurumistega – ära, ära, ära!!! Selline lapsepõlv oli tema tahte kõvendamise ja iseolemise leidmise harjutamine. Elu emaga, kes ei olnud Hea, oli hea õppetund, mida ei olnud hea kogeda. Ema oli oma rolli vaidlustava ja ära kasutava inimese väljendus – see tähendab, et selle rolli sooritus ei olnud alati hea ega kõiges priima – siis oli see rahuldav, kuid vahel alla igasugust arvestust.
Kui on möödas, siis on möödas – ärme räägi ega arvusta ega valgusta! Suureks kasvanud laps, kes pöördub vanema poole, et talle endast teada anda ja saada selgust, mis see oli, mida ta koges ja, miks see sai olema – kohtab, üsna tõenäoliselt, manipulatsiooni ja vastuseisu – vanem ei ole valmis, lapse silmade läbi ja infoga ühes, enese teekonnale tagasi vaatama – vanem tahab saada tasu oma panuse eest, kuid ta ei taha maksta lapse tegelikkuse eest.
Inimene ehmatab ära, kui tema olulist rolli kritiseeritakse ja teda ennast arvustatakse - ausa infoga kohtumine annab talle aluse väita, et teda süüdistatakse – mina ju olin ja andsin endast – kuidas ma siis ei olnud hea. Miks ja mis õigusega minule pretensioone esitatakse ja etteheiteid tehakse? Vanem ei näe enese osa lapse tunnetes ja loos, kui ta ei suuda tunnistada – mina tõesti ei olnud kõiges ja alati hea, kokkuvõttes tulin küll toime, kuid mina ise põhjustasin oma lapsele valu ja üleelamisi – minu teod, otsused ja valikud tagasid selle, et lapse õppetunnid tulid läbi valu ja ta jäi ilma toetuseta siis, kui mina ei valinud oma õppetunde läbida – ei osanud/ ei tahtnud lapsega kõrvu seista, vaid valisin Mina olla. Minu Mina isiklikud piirid, inimesena, takistasid Emana/ Isana parema tulemuseni jõudmast.
Möödunu avamist vältiv inimene proovib loo viia möödunu tasemele – jagada välja möödunu rollid ja võtta kasutusele samasuguse vahekorra - täiskasvanust Ema ja väike Laps – sel juhul on selge, kes kellele allub ja, kes keda kuulab või kui see ei õnnestu, siis läheb isiklikuks ja kasutab, intensiivselt ja agressiivselt, teise inimese vähendamise tehnikaid – kõige selle eesmärgiks on vältida tegelikkust ja loole uue, lapsega arvestava, lahenduse loomist - inimene seisab oma kohal - on kohal enese rolli eest vastutust võtnud inimesena ja vastab ausalt ning respektiga teise inimese küsimustele, sest ta on kohustatud seda tegema, kuna tema ise on kõiges osaline olnud – on ise teinud ja on ise olnud.
Ennast paljastada kartev inimene hoiab oma rolli enese ees ja õigustab ennast läbi selle – Emal oli õigus olla ja põhjust teha, sest Laps ... . Ta keerab veel volüümi peale ning laob lagedale trumbid – Kuidas ei olnud hea - Mina ju toitsin, maksin ja andsin kõik! Vaata, kuidas Sa oma Emaga räägid! Vaata, mida Sa oma Emale teed? Kas Sinul häbi ei ole! Oled tänamatu Laps!
Vastuseks kõlab – Sina ei olnud oma rollis hea ning ma ei ole tänamatu, sest Sina tegid vahe vahele – Sina esitasid armastusele tingimused/ Sina jätsid mind välja/ Sina eelistasid nähtavalt teist/ Sina vaikisid olulisest/ Sina olid kade/ Sina olid kättemaksuhimuline/ Sina saatsid teele negatiivsust soovivad sõnad/ Sina varjasid tegelikkust/ Sina jätsid enese piirid selgelt tähistamata, kuid siis karistasid enesest suuremate piiride rikkumise eest/ Sina jätsid enese kohta olulise info edastamata ning väitsid seejärel, et Sinuga ei arvestata ja Sinust ei hoolita/ Sina ei arvestanud minu piiridega ja nende ületuse nimetasid enese õiguseks – kõige olulisem – meie rollide seotuses keeldusid Sa kasvamast inimesena – inimestel põhinev kontakt jäi meil loomata – jäi roll, mis oli erinevaid etendusi andev, kuid samas kaotas see inimese - selles rollis avaldus varjudesse peitunud inimene, kuid see inimene ei võtnud avalikult enese eest vastutust - Ema oli kattevari sellele, mis ei olnud hea ja see ongi põhjus, miks ei olnud olemas Head Ema.
Sina võtsid alati tagasi selle, mille olid andnud ja mitte ühelgi korral Sa ei valinud mõista lapse valu ega teekonda Sinu sammude kõrval – Sa jäid alatiseks Minu ja Sinu lugude juurde – mina ei saanud avada seda ust, mille Sina jätsid suletuks. Väikese lapsena ja hiljemgi veel jäi inimlik soojus ja inimese puudutus puudu ning sellepärast olin kogu elu tundud vajadust ühes oleva läheduse ja hoidmise järele ning igatsenud tähelepanu, mis aidanuks kasvada suureks ka enese sees.
Sina jätsid enese osa eest loos vastutuse võtmata - minu sõnad kohtasid ikka ja jälle samasugust vastust - Sinu enda pärast - Sina ise! Uskusin aastaid, et kõik oligi olnud minu enda pärast - mina ise häbenesin ennast, sest uskusin Sinu väiteid ja pilke - uskusin seda infot, mida minule ja teistele minu kohta jagasid - enam ma ei usu - oma lugudega olen eraldanud enese osa möödunust ja tean seda, milles ja kus oli Sinu osa, et sai olema ja, miks kogesin seda, mis ei olnud hea - olen Sind nähtavaks teinud - Sina seisad oma kohal Emana ja inimesena, kes selle rolli ise endale valis.
Aitäh saab öelda Sinule, kui inimesele, et Sa valisid endale rolli ja sooritasid selle – see ei tee mind võlglaseks ega seo kohustuste kammitsatesse. Üsna palju antust oleks andnud ka keegi teine, kui Sina, vanemana, oleksid, oma ähvardust täide viies, minust lahti öelnud. Need sõnad ja see mõte, mille eesmärgiks oli hirmutada ja kuuletuma panna, näitasid Sinu ees olevat valikut ja võimalust – ei ole inimest, siis ei ole ka probleemi.
Sain enese jaoks selgeks, et mina ei vali mängida rollide seotuses kodu ja suhteid, milles puudub inimlik kontakt – kui Meie-t ei ole olemas, siis on mingis vormis suhtlus võimalik, kuid tean, et seal ja selles ei ole enamat - mind, minuna, ei ole ühte olema valitud.
Marianne
17.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar