Vahel tuleb otsa vaadata tõsiasjale, et lapse ja tema vanema suhe ei ole tasakaalus – laps vajab oma vanemat, kuid vanem oma last samal moel mitte. Küsimus ei ole igapäevases hoolitsuses ja argises koos olemises, vaid enese jaoks selgena olevas teadmises ja selle mõistmise teisele teada andmises – Millisel moel ja mille pärast on teine inimene minu jaoks oluline.
Laps on ustav ja lojaalne oma vanemale - ta ei vali endale teist vanemat ega ütle olemas olevast lahti - ta võib tahta ja igatseda teistsugust lähedust ja ühenduse sisu, kuid ta ootab ja vajab seda oma vanemalt. Vanem ei pruugi samal moel oma lapsele ustav ja lojaalne olla – ta ei ole seda siis, kui laps on kohustus, mida ta võimaluse korral ei valiks – enese ausa info alusel ta sama teekonda uuesti ette ei võtaks – enese ausat infot tõesena tunnistades - võimaluse korral ta konkreetset last ei valiks.
Raske on selle inimese teekond, kes elab vales – olev ise või selle sees on midagi/ kedagi sellist, mis on tema jaoks vale. Inimesel on raske siis, kui tema jaoks vale on temaga samas ja on temale liiga lähedal. Inimene ei vali valet – ta võib ja saab valetada, endale ja teistele, et näidata ennast sellena, kellena tal tuleb olla – ta võib ja saab täita oma rolli, kuid ta ei panne sinna oma südant sisse.
Valetava inimese vale on tunda – valetava vanema vale mõjutab lapsega seonduvat – vanema sisemuses peituv on näha ja kuulda vanema valikutes ja tegudes – laps ise saab sellest aru – ka ümbritsevad teavad tõde. Valetama harjunud inimesed nõustuvad valega – nad aitavad seda teoks teha ja sel edasi kesta – valed on nende normaalsus. Ära küsi seda, millele vastust teada ei taha – ära räägi sellest, mis paljastab tõe - ära määri inimest ega laima teda - nõustu tema valedega.
See vanem, kes ei vali enese poolt valitut, annab lapsele oma valikust teada nende kahe vahelise läheduse läbi – lapse ette pannakse piirid, milles vanem tuleb temaga toime – vanem paneb paika ka selle sisu, mida nende vahelises suhtes jagatakse ning mis ja kuidas selle sees võimalik on.
Nende piiride rikkumise ja reeglite vastu eksimise eest saab laps karistada – vanem näitab ja ütleb ennast välja. Nende piiride ja reeglite olemas olemine on lapse tegelikkus selles ühises, mida ta vanemaga jagab. Enesele osaks saava ja temale seatud tingimuste alusel mõistab laps, et temast ei sõltu ja temast üksinda ei piisa – vanem valib ja määrab nende suhte.
Vanem, kui nende ühise suhte omanik, on see, kes dikteerib kahe vahelise kauguse ja suhtluse sise – vanem teab ja ka laps teab seda, et ilma vanemata ei oleks seda suhet olemas – selle alusel ongi vanem see, kes nimetab enese tingimused ja laps see, kes neid järgib. Laps, kui selle suhte vajaja ja enesele kindlustaja, püüab olla meelepärane ja õige ja vajalik ja väärtuslik, et hoida seda suhet alles ja "töökorras" – ta ei ole vaba ega saa öelda ennast välja – tema teab, et sellel on tagajärjed.
See on suhtlus, mis on näiliselt suhte vormi asetatud. See on kahe vahelisest sidemest tulenev seotus – ollakse seotud rollidena, mis sünniga saadud, kuid see side on kohustus, sest enesele saadud rollipartner ja tollega seonduv ei ole enese vaba valik - vanem on olema ja tegelema sunnitud ning temalt on võetud vabadus - ta peab andma enam, kui ta vastu saab ja olema lähemal, kui ta tahab. Lapse olemas olemine ja vajadused dikteerivad vanemaga seonduva - inimesena ta ei ole vaba ega saa ennast välja öelda.
See tähendab, et selles suhtes, mõlema poole pealt vaadatuna, on konflikt sees – rollipartner ei ole õigustanud temale pandud ootusi – tema on petnud – tema ei ole parim – temaga ühes oldud ajast jäävad meelde kaotused ja traumaatilised mälestused - see kehtib mõlema kohta.
Vanema poolt on valitud lähedus, mis välistab võrdsete ja hoidmisele suunatud suhte, kuid samal ajal ollakse füüsilises läheduses ja säilib suhte väline vorm. On olemas, kuid see ei täida. Ühes olemist saadab valetamine – enese tegelikkust, avalikult ja selgelt, vanem välja ei ütle, kuid see paistab välja ja sellest tuleneb ka lapse ebakindlus ja selguse soovimine. Sellest tuleneb tema pidev ärevus ja hirm. Tõde on aimamisi teada ja sellest tuleneb tema enese müümine – lapse meeles püsib vajadus olla õige, et mitte anda vanemale põhjust suhte ära lõpetamiseks ehk tegeliku kauguse teoks tegemiseks.
Kui tahta sellisesse suhtesse selgust ja enesele paremaid tingimusi, siis neid ei võimaldata ja ausust ei valita. Läbirääkimised ei õnnestu, sest vanem alustab vastu rünnakut, kui enese kaitset ja kasutab manipuleerimist, et vältida enesega seonduvas muutusi. Tema ei taha lähemat sidumist ega kõrvale astumist – tema ei ole eneselt vabaduse võtmisega nõus. Tema ei panusta sinna, mida tema jaoks vaja ei ole – teda ei ole sellises läheduses nagu laps ise (oma vajadustes) ennast paigutanud on.
Suhte korrastamist vajava ja tegelikkuse kohta info saamist ootava lapse soov on normaalne ja temale vajalik, kuid vanem ei saa aus olla ega lapsele vastuseid anda, sest tema ei taha ennast avalikuks teha ja selletõttu ta ei saa enese jaoks muud valikut anda, kui hoida last enese poolt paika pandud piirides senikaua, kuni laps tema poole püüdleb ja valesse kaugusesse püsivalt paika panna proovib.
Sel moel kestab olukord, milles üks ei saa, sest teine ei ole valmis - vanem ei saa enese jaoks valest vabaks, sest laps ei taha sõltuvust lõpetada - laps ei saa enesele vajaminevat lähedust, milles ta saaks enesele vajamineva, sest vanem ei ole sellega nõus.
Sellises suhtes olijal, kes tahab muutust ega soovi vanal moel jätkata, tuleb peatuda ja toimuv ise lõpetada, sest aset leidev tuleb tema enese arvelt. Olulise info vastu võtmine - temal ei ole selles suhtes seda, mida ja kuidas temal endal ja tema jaoks ei ole. Tema info on õige olnud – ühte siduv roll ei seo kokku konkreetseid inimesi - teine ei ole teda, kui inimest, enesega ühte valinud.
See, mis on olnud olemas, ei ole kvaliteetne ega toonud osalistes esile paremat - nende kahe vahel on kaugus, mis, hoolimata jagatud ajast, ei ole vähenenud, vaid suurenenud. See tähendab, et senisel moel jätkates ei jõuta kunagi sellise suhtluseni, mis oleks kvaliteetne – sellise suhtluseni, milles oleks rahu olemas.
Tuleb lõpetada enesele valetamine ja vastu võtta tõde - mõlemad ütlesid EI teise käitumisele ja valikutele, kuid see tähendas, et tegelikkuses ütlesid mõlemad EI inimesele - ei üks ega teine valinud inimest näha, kuulda ja mõista, vaid mõlemad lähtusid oma vajadustest - võitlesid ja vaidlesid vale vastu ning ajasid taga oma vajaduste täidetust.
Marianne
24.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar