Inimene on mitmekülgne süsteem, mis toimib ja suhtleb olemas oleva info alusel – info on selgitus ja põhjendus ja mehhanism – enese jaoks paika pandud arusaam iseendast ja ümbritsevast. See, mis teeb inimese elu keeruliseks, on tema isiklik suhe infoga – suhtumine sellesse, üle võlli minevalt, selle kasutamine küsitavatel eesmärkidel, kalduvus keelduda tõest, oskamatus ühendada põhjust ja tagajärge, enese jaoks olulise ära kaotamine, tegelikkuse ära vahetamine iseenda või kellegi teise poolt loodud kujutlusega jne.
Inimene ei ole ega ela üksinda - ta on kõigega ühendatud – ta elab infoväljas – tema ümber on meeletu hulk infot – tema ise valib, kuidas ta sellesse suhtub ja, mida sealt enesele valib – mis on tema tõde. Selle jaoks, et tunda ennast iseendana ja oma elus hästi, on oluline mõista oma motivatsioone ja seda, kust need alguse on saanud või mis nende olemas olemist ajendab – milline info ja miks mõjutab ja käivitab või välja lülitab.
Kuigi inimene kasvab pikkust ja laiust, siis see ei tähenda ilmtingimata seda, et inimene kasvab ka vaimses plaanis samal moel – kui inimene teeb sammu ja laseb lahti enese olevast, tahab ta, et midagi jääks teda siduma ka enese möödunuga – ta tahab kindlust ja püsivust – asju ja olemisi, mis jäävad samaks ka siis, kui tema enam ei ole enese vana Mina.
Inimest ei jää enese möödunuga ühte siduma ainult head ja armsad mälestused, vaid ka traumaatilised salvestised – see on info, mida on peetud oluliseks mäletada või seda ei ole suudetud läbi elada. Inimene on salvestanud enese sisse teadmise ja see käib temaga kaasas – aegajalt ta meenutab või talle meenub – elustub tunne ja ta kogeb seda tunnet. Hea ja armas hetk elustub läbi tunde, mida inimene kogeda tahab. Valus ja raske hetk ärkab üles läbi tunde, mida inimene kogeda ei taha.
Inimene on mugav ja samas tal ei ole aega ega sageli ka oskusi/ teadmisi, et enese teekonnal kogutud teabe varasalve sorteerida ja tühjendada. Ta jätkab oma teel, et jälle kogeda või järjekordsele kogemisele vastu sõdida. See tähendab, et üsna sageli kasutab ta vanu ja kulunud teadmisi, et selgitada ja lahendada olevas toimuvat – ta usub, et kunagine kogemus peab paika ka olevas siis, kui neid ühendab tunne, mis selgitab toimuvat – see tähendab, et tema tõlgib oleva vana materjali kasutades ära.
Kuigi see lahendus ei ole just parim võimalik, siis see on oma ja turvaline. Vanade mustrite kordumine ja kunagiste uskumuste jätkuv tõesena võtmine tähendab isikliku piiri olemas olemist – selles kohas on inimese kasv pidurdunud – tundetakistus on ees. See tähendab, et inimene keeldub edasi minemast ja jääb ootama uut/ teistsugust informatsiooni või ta valib vana raja ja sukeldub tunde sisse või proovib seda tunnet allutada/ vältida/ selle eest põgeneda või kedagi teist endaga toimuva eest vastutama panna.
Inimese möödunus aset leidnud korduvad kogemused on info - tagajärje ja põhjuse seose kohta – inimese tunne/ olemine tuleb läbi teise, sest teine suudab uue tunde/ olemise luua või senise kaotada või muuta valeks osutunu ära. Ema/ isa suudab/ oskab muuta lapsega aset leidvat – vanem mõistab toimuvat ja oskab leida sobiva lahenduse – laps saab uue või vajamineva info, mille alusel temas muutus toimub.
Laps ei saa sellest sel moel aru – tema jaoks on lahendus teises inimeses – mitte selles, et ka tema ise saab anda endale vajamineva info ja selle alusel muuta enesega seonduvat – teist ei ole vaja – piisab iseendast ja enese mõistmisest ning iseendaga suhtlemisest. Kuid enese vastutust mitte mõistev ja hilisemas ajas seda vältiv laps ei näe enese osa loos, vaid tema panustab vanemale/ teisele – põhjuseks see, et temas on olemas infoga ühendus, mis näitab olukorra lahendamiseks tee kätte – pöördu teise poole/ otsi teine üles.
Uskumuse – teine on põhjus ja mina olen tagajärg või mina olen põhjus ja teine on tagajärg - äraspidine, kuid väga sügavale ulatuv ja visaks osutuv kinnitus seisneb sageli selles "tões", millest armastavad teada anda isiklikust vastutusest keelduvad täiskasvanud – laps suutis muuta oma ema/ isa ära. Lapsele öeldakse, et tema ise on see põhjus, miks temal oma vanemat sellisel moel kogeda tuli – lapse olemine/ käitumine ei jätnud vanemale teistsugust võimalust.
Kui vanematel näib olevat võime muuta lapse olemine paremaks ja talutavamaks, no vahel ja hiljem ka vähemaks ja halvemaks, siis laps näib olevat selles töös täiesti kehv – üsna sageli tema tulemus ei kannata päevavalgust ega trükimusta ega ole seda hea kogeda. Vanemate puudutus tagab lapse, keda on hea vaadata ja kogeda, kuid lapse töö toob kõigile kaasa kannatused – sel moel serveerivad seda vanemad ja sel moel saab see lapse osaks.
See on infoga manipuleerimine ja käitumismustrite salvestamine erinevatest eesmärkidest lähtuvalt – vanemad ütlevad lapsele – Ära Sina tee, siis mina ei ole – kui Sina teed, siis mina olen - kui Sina teed, siis Sina oled halb! Laps ütleb vanematele – Tee Sina, siis minul on hea – kui Sina ei tee, siis minul on halb! Vanemate tegude ja õpetuste sõnum on, et kui laps ise ei tee, siis on tal hea – kui laps ise teeb, siis temal endal on halb. Sellisel moel suunatud info edastusega juhivad vanemad tähelepanu ära sellelt põhjuselt, miks laps vanema poole üldse pöördus.
Teise poole pöördumine on ühe ja sama mustri väljendus – laps alles õpib, kuid vanemad näitavad ette tulemuse – mis ja kuidas on siis, kui enese eest vastutust ei võeta – ise enese tunnete ja neist tulenevate emotsioonidega ei tegeleta, vaid näidatakse ja nimetatakse tunded ja tundeseisundid kellegi teise süüks.
Teise süüle osutamine tähendab enesele teada andmist, et on olemas see teine, kes justkui tahtis, et mina selline oleksin/ seda tunnet kogeksin. Teise süü ehk vastutuse näitab ära seose nägemine - teine ei võtnud midagi ette, et mina selline ei oleks/ seda tunnet ei kogeks.
Laps, kelle poolt edastatud infot asjakohaselt/ vanal moel vastu ei võeta ja sellega faktipõhiselt ei tegeleta, kogeb takistust enesele parema olemise saamiseks. Tema sees toimub info edasi-tagasi tormlemine, selle selekteerimine ja vanema käitumise ära tõlkimine - kui möödunus on saanud ja on olnud ning olevas ei saa, kuid uut lahendust ei ole, siis vajaduse olemas olemise pärast on tarvidus korrata vana rada. Kui see ei õnnestu, siis laps ei saa aru, miks vanem temast enam ei hooli - miks vanem nüüd tahab, et tal paha olla oleks.
Kui vanem ei võta lapse infot arvesse, vaid vastab muutnud olemise ja emotsionaalse väljendusega ning nimetab selle pöörde ka veel lapse süüks, siis sellise infoga kohtunut last tabab jahmatus ja mõistmatus – Kuidas vanem võis minust sel moel mõelda - kas ta tõesti usub, et mina temast ei hooligi - kas ta tõesti näeb, et mina tahan talle halba?
Juba tõstabki pead ebakindlus - kaob eneseselgus ja koha võtab sisse süü tundmine - kas mina tõesti olen selline, kes tahab, et minu ema/ isa tunneks ennast halvasti ja väljenduks sellisena? Laps, kes ei taha ega talu muutunud vanemat ega taha olla Halb, võtab vanemaga toimunu eest vastutuse endale, sest temale esitatud info näitab, et teistsugust varianti tal ei ole, kui ta ei taha enam samasuguse loo kordumist ja enese kahtluse alla seadmist. Laps ei taha anda põhjust olukorraks, kus tema ei ole enam tema, vaid muutunud vanema tõlgendus.
Infoga manipuleerimine tähendab, et toimuva kohta teabe edastamine on vildakas – laps otsib enesele, kui vajadusele, lahendust ning ta kasutab enesele teada olevat mustrit ja kättesaadavat võimalust – tema edastab enesega toimuva info vanematele – ta teeb seda enese ea ja oskuste kohaselt. Vanemad kohtuvad lapse infoga ja reageerivad talle – selle reageeringu nad nimetavadki lapse süüks – vanema poolt valitud reaktsioon ei ole õigustatud, sest nad keelduvad algse infoga tegelemast ja reageerivad lapsele isiklikult – näevad temas teemat.
Üle oma rolli piiride reageerivas vanemas on tunne, mida tema ei taha/ ei suuda kogeda ja seega edastab ta selle teabe loo autorile – lapsele – jep, sel moel kohtub oleva aja laps mööda läinud aja lapsega, kes on vahepeal otsustanud lapsevanemaks saada, kuid nüüd reageeris lapse tasandil olevana – lapseks olemise aja lahendusega - tema lahendus on teises.
Kui laps võtab mängu vastu, siis ta võtab enese vanema jaoks vajamineva lapsevanema rolli enda peale. Kui laps ajab oma ega kuuletu, siis kohtab vanem takistust - tema jaoks vajalik lahendus on endiselt olemas, kuid ta ei saa seda kasutada - suure inimese jõu ja võimalustega edastab ta enda, kui lapse, info enese takistajale - toimuva põhjus on lapses, keda vanem ei näe lapsena, vaid enese jaoks valena - mitte töötava ühendusena. Omal moel käib võitlus, kes on õigem laps ja, kelle vajadus lahendatakse esimesena/ ainsana.
Sellise loo võti on mõistmises - Mina ei ole halb ega vale sellepärast, et teine ei vali oma tunnete ja emotsioonidega ise tegeleda! Vanem ei mõistnud peatuda ega enese tunde poolt iseendale edastatud infost aru saada - ta keeldus kontaktist endaga siis, kui tundest tulenev seisund osutus tema jaoks valeks. Kui aktiveerunud tunne ühendas möödunu ja oleva, siis harjunud kombel kasutas ta enese möödunust kaasa tulnud lahendust.
Laps kohtus temaga manipuleeriva infoga, mis ei aidanud tal mõista toimuvat ega ka ennast - ta ei õppinud enese tunnete eest vastutust võtma, vaid teist jälgima ja "õigesti" tõlkima ning ennast kontrollima ja muutma, et tolle teise jaoks sobivat infot sobival moel edastada - kuid see ei olnud tegelik tema ega tegelik tema vajadus, millele ta soovis mõistmist, tuge ja arvestamist.
Isiklike piiride otsa komistanud vanem ei aidanud lapsel mõista iseendaga/ iseendas toimuvat ega ehitada tal kontakti iseendaga - muutunud/ mitte sobivana olemise põhjus on lapse sees, sest laps oli see, kes reageeris tundega/ tundena enese/ välise infole ja lapses toimuv, kui enese tagajärg, lähtub sellest reageeringust.
Vanema rollist väljunud inimene ei võtnud vastutust vanema rolliga seonduva eest ega näidanud ette, milles on tema enda vastutus lapsega seonduvas ja milles seisnev on lapse osa. Ta ei andnud lapsele infot, et tema arvestab lapse tunnete ja vajadustega ning võtab ette sellise muutuse iseendaga/ keskkonnas, mis on vajalik, et laps tunneks ja kogeks ennast võrdsena ja hoituna.
Tundetakistusega kohtunud vanema reageering õpetas lapsele selgeks teistsuguse lahenduse - andis info teistsuguse mustri loomiseks - see, kes on lapsest üle ja see, kellest laps sõltub, ütleb ja näitab ette, kuidas on õige - lapsel tuleb kuuletuda ja ettenäidatud moel enesele jäetud osa täita - olla vanema jaoks õiges rollis, et mitte olla enese jaoks vale roll - see on rollidesse nimetav eluline mäng - vanem ütleb - Sina oled! ja laps on - Sina ei ole! ja laps ei ole.
Marianne
30.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar