Harjumus on sissetallatud rada. Harjumus tagab midagi, millest ollakse sõltuvuses. Sõltuvuse olemas olemine tähendab püsiva vajaduse olemas olemist. Sõltuvust kustutav harjumus on teadvustamata tegu. Harjumus on see, mida tehakse ka siis, kui ei pea või ei ole vaja. Harjumus on alateadvuse sisse salvestunud informatiivne ühendus – enese programmeerimine enesele vajamineva tagamiseks/ esile tõusnud teema lahendamiseks. Senikaua, kuni inimene ei ole teadlikult enese vanu ühendusi lahti harutanud ega mitte töötavast ja mitte vajalikust lahti lasknud ega enesele uut infot kasutamiseks andnud, kõnnib ta sissetallatud radadel.
Vajadus sissetallatud raja järele kaasneb traumaatilise/ pikaajalise tundetakistusega – tunne seisab inimese tee peal ees ja inimene ei taha sellest läbi kõndida. Tundetakistusega inimesel on teema mingi kindla tundega/ kindlasse valdkonda kuuluvate tunnetega – ta kogeb neid kui kestvaid tundeseisundeid, kuid ta ei vali nendes sisalduvat infot vastu võtta – ta ei tee kindlaks, kes see on tõde või uskumus, tõeks osutumise korral ta ei tunnista seda tõeks, ta ei tee seda tõde ja ennast sellega seonduvana nähtavaks ega vii, selle alusel, enese tegelikkust selle tõega vastavusse.
Inimese isiklikud tundetakistused toovad kaasa vajaduse lahendada olukord ilma tegelikku lahendust teostamata – lugu ei saa lõpetust. Kui inimene ei vali minna otse, siis tuleb tal edasi minna ringiga. Tundetakistusega inimesel on vajadus luua endale teine tee selles kohas, kus ta kasutab asendavat tegevust - tema jääb uue või vajamineva info ootele või ta valib peeglitaguse maa – tõde kaob seal valede varju või ta eitab tundega kaasnevat või ta näitab tunde ja sellega seonduva, kellegi teise süüks – tollel teisel tuleb loo lahendamise ja sellega seonduva eest vastutada.
See teine tee, mis ühendab möödunut ja olevat ning teeb seda temale sobivalt – on inimesele vajalik, sest tegelik elu läheb ju edasi ja temal on vaja anda endale selles hetkes temale sobiv lahendus, sest midagi ta peab ära otsustama ja kuidagi ära valima – temal tuleb astuda samme, valida kaugusi, edastada enese kohta käivat infot, võtta vastu otsuseid jne – teha seda parimal võimalikul viisil ja elada oma elu nii nagu seda tunnet ja sellega kaasnevat ei olekski olemas ega teda segamas.
Kuigi elevanti on väga raske ühele ruutmeetrile ära mahutada nii, et teda näha ei oleks ja kogema ei peaks, õnnestub inimene tundetakistusest mööda vaatamise ja käimisega päris edukalt. Inimene vaatab nn enesele keelatud tundega seotud loole enesele sobivast vaatenurgast ja see on info, mille alusel ta loob tegelikkusele põhinedes, enesele sobiva loo. Temale vajalik ühendus, mis põikab kõrvale ja teeb ringi sisse, töötab selle info alusel, millega tema nõus on/ mille tema ise endale andis/ kuidas oli olevat kasutades võimalik.
Selleks, et enese tundetakistusega lugu enesele sobivalt lahendada ja, et uus loodud ühendus ka töötaks, tuleb inimesel luua iseendast see, kes sellele rajale kõndima läheb. Inimene ei saa olla seal, kus teda tegelikult ei ole ega olla see, kes ta tegelikkuses ei ole – kuid inimene rollis olevana saab kõndida ühel ja samal ajal mitmes erinevas kohas ja teha seda erinevatena. Olemas oleva reaalsuse ümbertöötamine tähendab enesele uue identiteedi andmist – inimene, kes ei vali kohtuda tunde poolt edastatud infoga ja sellega arvestada, loob endast varikujud – ta valib ühe või mitu rolli, kellena enda elu edasi elada ja tundega seotud loos osaleda.
Roll on see, kes ei pea olema tegelik tervik, vaid saab olla rollist/ loost lähtuv ja rolli/ lugu kinnitav. Roll kannab välja vajamineva ja tõestab ära enese poolt iseendale antud selgituse. Rollina saab ära kaotada enese osad, olemised, kogemused ja tegevused, mida ei taha või ei tohi välja näidata siis, kui tegelikkus ei tohi paljastuda.
Rolliga kaasneb inimesele allumatu ja kättesaamatu võti – selleks tõeks, et uskuda ennast rollis olevana, on vaja, lisaks endale, ka teis(t)e inimes(t)e tähelepanu, mis kinnitaks selle rolli tõepärasust. See fakt teeb inimese teiste tähelepanust sõltuvaks – inimene peab saavutama enesele, kui rolli(de)le, kinnituse ja ta peab suutma vältida vale tähelepanu osaks saamist – teda ei nähta rollis olevana, roll ei kuulu talle, talle näidatakse tegelikku teda.
Rolle vajav inimene vajab tähelepanu, et olla Õige ja väldib tähelepanemist, et mitte olla Vale. Valeks nimetava tähelepanu püsimine ja Õige eneseni ulatumise suutmatus võib viia depressioonini ja enesetapukatseteni - inimene on hädas, sest ta vajab oma rolli, et pääseda tundetakistusest mööda. Sel juhul kasutatakse tunnete vaigistamise taktikat - kasutatakse meditsiinilisi, legaalseid ja mittelegaalseid sõltuvust tekitavaid aineid - kui tundeid ei ole, siis ei ole häiret ega käivitust ega vajadust. Lahendusest saab sõltuvus, sest vajadus püsib alles seni, kuni luuakse ja kasutatakse ennast, kui rolli ning tegeliku inimese teekond on peatunud tundetakistuse taha - traumaatiline lugu, hetk, kogemus.
Seal, kus on üks tundetakistusega inimene, sealsamas on neid veel – enese reaalusesest keelduv ja ennast rolli(de)na esitlev inimene kasvatab ise/ valib endaga ühte enese ja teiste tähelepanust sõltujaid ning enesest keelduvaid inimesi – selline keskkond õpetab selgeks rollide kasutamise, ellujäämise lahendusena ja loob vajadusi, mis jäävad püsima ning see toob kaasa harjumuspärase käitumisemustri oma sõltuvuse rahuldamiseks.
Laps, kes on sõltuv oma emast/ isast – inimene, kes on sõltuv teisest inimesest – on loonud endale uue ühenduse, et minna enese jaoks valest tundest ringiga mööda ning samal ajal on ta võtnud endale rollinimetuse, kellena ta sellel teel kõnnib. Selle kahestumise taga on traumaatiline kogemus - ta on kohtunud infoga, mida ta iseendana ei kannata välja.
Inimene jääb sõltuvaks sellest teisest, kelle poolt edastatud informatsiooni ta vastu võtta ei taha – ta jääb ootama ja vajama muutust – jääb ootama teise käest seda infot, mis muudaks lugu sel moel, et tundetakistuse loonud tunnet ei oleks vaja - jääb vajama seda lahendust, mis muudaks lugu sel moel, et see info ei olnud öeldud temale.
Inimese loo teeb keeruliseks see, kui info edastaja ja info vastuvõtja ei olnud ühel ja samal lainepikkusel - ema, Ema rollis olevana, edastas olulise info inimesena või ema, Ema rollis olevana, edastas olulise info kellegi teise rollis olijana - kuid laps võttis selle info vastu Lapse rolli olevana.
Inimese loo teeb kordades raskemaks see, kui ema edastas oma info inimesena ja laps võttis selle vastu inimesena - kuid seejärel nad jätkasid, Ema ja Lapse rollides olevatena, koos olemist, kuid teatavaks saanud info alusel oli see ühendatus ja selle elavana hoidmine vale - laps, kui Laps, oli vanema valitud, kuid teda, iseenda ja inimesena, ei olnud vastu võetud.
Lapsel, kes alles sõltub oma vanemast, on raske võtta vastu tegelik info iseenda/ nende kahe vahelise suhte kohta – ema/ isa/ teine inimene valib iseenda ja hülgab lapse, kui inimese – selle taga on mõistmine, et selle teise kõrval ollakse omal moel alati üksinda – ühendus ei ole sellel tasandil, millel laps on – vanem valib rollidele ülesehitatud ühenduse - inimestena koos ei olda ega kohtuta.
Selleks, et saavutada oma vanemaga töötav kontakt, peab laps kaotama iseenda ja valima rolli. Rollide tee valinud vanemal on juba enese eelnenust kaasas tundetakistused ja ka lapsega seonduv peatus möödunust kaasa kõndiva tundetakistuse taha. Vanema poolt loodud, ümber oma tunde minev, tee tähendab kindlas rollis olijat - lapsest saab, rolli(desse) surutuna, selle rolli olemas olemiseks vajalik infoallikas ja lapsest endast tähelepanust sõltuvuses olija.
Kuna tundetakistusega vanema poolt endale valitud roll(ide) vastaspartner ei ole just päeva parim, siis püüab laps ulatuda vanema poolt talle jäetud rolli(de) vastas poolele - kuid vanem ei saa teda "isiklikest" rollidest välja päästa ega saa teda kinnitada ka enesele kuuluvasse rolli - kui on olemas kaks, siis üks kinnitab teise rolli ja kui on enam, siis jääb ikka üks, kes kinnitab teisi rolli.
Senikaua, kuni vanem tegeleb rollide maailmaga ja laps on sellega ühinenud/ ühendatud, elab laps tähelepanunäljas - elavana teostatavas kontaktis ei pühenda ema/ isa oma lapsele, kui inimesele tähelepanu. See tähendab, et aset leidev jääb tasakaalust väljas olevaks - tervikuid ei ole, alati on midagi, mis püsib varjus või mida moonutatakse - laps kasvab rolli(de)ga samastatuna ja tal puudub ülevaade tegelikkusest ja ta ei saavuta kunagi muutust - olemas oleva rolli saab asendada järgmisega või toota jätkuvalt materjali, mille alusel hoida kindlas rollis olevana - inimesed nende teedel ei kõnni ja selles mängus neid avalikult näha ei ole.
Kui teine inimene valibki rolle ja otsib/ vajab neile partnereid, siis on see tema mäng - see inimene on valinud endale lahenduse. Mida kauem ta on selle lahendusega koos kõndinud ja ennast iseendale vajalike rolli(de)na loonud - seda tõepärasem see talle on. Tema sees on konfliktid ja tegemist enese samastamisega - ta ei kuule ega näe ega vali seda infot, mis näitab ja kõnetab teda inimesena.
Seotus temaga tähendab üsna kindlasti sõltuvussuhet - selle taga on püüd ja võimetus jõuda inimliku ja/ või enesele olulises/ paremas rollis olijana kontaktini. Olles see "õnnelik", kelle tundetakistusega inimene on valinud iseenda, kui tundetakistusest ümber kõndija, rolli kinnitajaks ei ole temaga ühes võimalik teistsuguse tulemuseni jõuda. Kuid selleks, et sõltlane püsiks ja püüdleks, annab ta talle infot, et teine roll on võimalik siis, kui tema ise vahetab rolli ja sõltlane teda sellesse rolli kinnitab - Agressorist saab Ohver või Päästja. See on suletud süsteem, kus muutus olevas tähendab lihtsalt järjekordset rolli(de)vahetust.
Teine inimene saab ja võib muuta enese poolt edastatud infot, kuid senikaua, kuni tunne püsib alles – on tegemist valetamisega – selles ruumis ja ajas ei ole inimene saanud infot, mis teeks tunde kasutuks – tunde poolt edastatud info peab endiselt paika. Tundeinfo ülevaatamisel saab selgeks, kas tegemist on uskumusest tuleneva info tõlgendamisega või tegelikkusel põhineva teadlikkusega. Tegelikkuses kannab inimene tõe välja, sest tõde ei tapa – see korrastab olevat ja annab võimaluse elada reaalsusega kooskõlas – arvestades, teise inimese valikuga, teha selle alusel enese jaoks aus valik.
Marianne
31.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar