See laps, kes elab, armastuseta, armastuse näljas ja, kelle vanem ei võta vastutust ühises olema saanu ja enese isiklike sammude eest, vaid asetab selle, kui koorma, lapse õlule – Mina ei saa Sind armastada - Sinu enda pärast! See laps jääb sageli lõksu – tema peab Maailma korda tegema – tema peab olema õige. Kuid tema ei saavuta seda õigena olemist mitte kunagi – seal, kus ei ole, sealt ei ole ka võtta.
Õigena olemise poole püüdlev laps peab olema õige, kellegi teise mõõdupuu järgi. Selle jaoks, et olla selle teise jaoks õige – peab laps täpselt tajuma seda teist – mõtlema teisele enne, kui iseendale - vaatama teist enne, kui ise tohib olla – kuulama teist enne, kui ise võib teha – järgima teist enne, kui ise saab valida – salgama ennast enne, kui ise julgeb öelda – vaikima enesest enne, kui ise minna teisega ühes olema. Teise jälgimine annab juhised ja ennetab – teine annab suuna olema siis ja selline, kuidas on võimalik ja millisena peab.
Enese jaoks Maailma korda tegeva lapse eesmärgiks on parandada ära enesega seonduv – armastuse näljas olevas lapses on vajadus olla õige – jõuda välja sinnamaani, et teda saab armastada tema enese pärast. Ta ei mõista, et mitte tema ei ole väärtusetu ega vale, vaid täiskasvanus endas on põhjus, miks too ei suuda ega saa ega vali lapsega inimlikult sooja ja avatud kontakti luua ning hoida – vanema vaatenurgad ja väärtushinnangud ja enese mõistmine ja ühendus iseendaga mängivad siin olulist rolli.
Maailma parandav Laps läheb ära enese koha pealt – tema võtab vastutuse selle loomingu eest, mis ei ole tema tee – tema ei valinud oma ema/ isa valikuid ega viinud neid ellu. Tema oli ja jäi osaks, kuid tema ei ole vastutav selle ruumi, millesse tema sündis, olemas olemise, armastusega täitmise ja turvalisena hoidmise eest – see ei ole mitte kunagi tema, kui lapse, ülesanne.
Seega ei saa tema, kui Laps, iseenda, kui lapse, Maailma ära parandada. Kuid ta ei mõista seda – tema võtab kanda vanema ülesanded ja näeb seda, et tema on kohustatud neid täitma – ta on laps, kelle jalas on liiga suured kingad ja seljas kordades suuremad riided – ta jääb endiselt endaks – Lapseks, kellel on Ema ja Isa olemas – kuid samal ajal on ta oma vanematest suurem ja tugevam – temal on ka nende kannatuste koorem kanda.
Tegelikult on tegemist jagamata vastutusega – vanema sõnad – Sinu pärast! – on põhjuseks, miks laps peab ennast kõige ja kõigi eest vastutavaks. Lapsele ei ole saanud selgeks mõisted – see on Minu – see on Sinu – see on Meie – see on isiklik - see on ühine. Vanem ei ole näidanud aset leidnus ja toimuvas vastutuse jagunemist ega jagamist ega selget vastutuse võtmist.
Vanem ei ole andnud teada enese osa loost ega näidanud enese inimlikku poolt – on ainult rolli täitmine, mis väljendub paratamatusena – vanem näib lõksus olevana – näib, et ta ei valinuks seda rolli, kui oleks oma teekonda ette teadnud ja lapsega enne kohtunud. Laps tahab seda infot teiseks pöörata – enese, Lapsena, olemas olemiseks ta vajab, et vanem ei kahetseks - et vanem valiks ikkagi teda välja ka siis, kui laps on iseendana olemas.
Loo teeb keeruliseks see, et laps on Laps - see nime samasus ei aita tal teha vahet iseenda ja oma rolli vahel. Samuti ei ole lapsele, kes samastab teisi ja ka ennast selle rolliga, millega ollakse omavahel seotud, selge see, et Ema, Isa, Lapse jne puhul on tegemist rollidega - ühega paljudest ja, et tegelikkuses on tegemist inimestega, kes on valinud, saanud või kellele on antud roll, mis märgib tema ühendatust kellegagi ja kohta süsteemis.
Laps ei mõista enese ja oma rolli vahel vahet teha siis, kui ema/ isa/ mõni muu täiskasvanu ei ole austanud lapse isiklikke piire - suured ei ole talle neist teada andnud - nad ei ole tunnustanud nende olemas olemist ega arvestanud nendega siis, kui laps on neist ise teada andnud.
Manipuleerivates suhetes on üsna tavaline, et ka laps, kes on väikene inimene, on samastatud Lapse rolliga - eraldi seisva isiku ja inimese õigused on kaotatud siis, kui need ei sobi vanemale, kuid need ilmuvad välja siis, kui on olemas põhjus teha lapsega vahe sisse ja pöörata tollele negatiivset tähelepanu.
Hägustunud, varjatud, kaotatud või ära keelatud piirid inimese ja tema rolli(de) vahel on sagedasimaks põhjuseks, miks iseendast ja teisest ning omavahel toimuvast aru ei saada. On olemas ühine olemine - Ema/ Isa ja Laps, kuid tegelikkuses see ei ole ühes olemine siis, kui vanema, kui inimese, isiklik piiratus on saanud tema Ema/ Isa rolli piirideks, kuid sellise väljendusena ei ole ta parim ega ka õige rollipartner armastust ja hoidmist vajava Lapse jaoks. Selline vanem kohtub Ema/ Isa nimelise sildi all Lapsega, kuid kohtleb oma last endale võetud rolli ja iseenda vahel võitlust pidava inimesena.
Sellisest olukorrast tingitud ebakõla on tajutav ja näha - enesega seonduva segaduse lahendamiseks soovib laps loo lahendada - enese Maailma ära parandada - püüdes olla õige, proovib laps, küll äraspidisel moel, olla Vanem oma vanemale - olla eeskuju ja toetaja, et vanem saaks olla tema Ema/ Isa - lapsele õigel moel.
Hilisemas ajas on Maailma parandada püüdev inimene see täiskasvanu, kes suhtleb teis(t)e inimes(t)ega/ enese lapsega möödunuga ühendatuks jäädes. Ta on laps, kes on jäänud enese möödunusse kinni, sest tema loodab ja soovib jõuda enesele vajamineva tulemuseni – enese jaoks vale Maailm tuleb ära parandada - kuid see ei ole saavutatav.
Ennast mõistmata jääb inimese muster samaks – endiselt on olemas Laps, kes, kandes enese jaoks liiga suuri riideid ja jalanõusid, vastutab teis(t)e täiskasvanu(te) eest – laps tõttab korraldama ja korda tegema – ta järgib ja jälgib ja üritab – ta seab teise(d) esiplaanile ja on nende ametiühinguks. Ta ületab enese ja teise piire, ta kaotab ja varjab enese omi – ta vastutab teise, kui iseenda eest ega ole rahul, kui teine ei tee nii nagu tema õigeks peab – ta võtab teise eest vastutuse – ta ei arvesta teise, kui eraldi oleva isikuga – ta ei kuula teise Ei-d ning tema ise ei oska ega julge öelda EI – ta ei tunne enese piire ega julge nendes ja nende eest seista.
Ta tunneb häbi ja ärevust ja süüd, kui tema ise tunneb olevast rõõmu, kuid teisel on raske samas olevaga toime tulla – ta peaks ennast kaotama ja varjama, et tema helge olemine välja ei paistaks ega teist osataks. Ta tunneb viha, kui temaga ei ole kõik hästi ja tema meel on tume, kuid samas on teine, kes vilistab lõbusat viisikest ning näib enese olemist ja elamist nautivat – teine justkui pilkaks teda.
Laps mäletab, et on ohtlik, kui tema tunded ei ole samad teise omadega – tema ei tohi teist ärritada ega põhjust anda. Viha tõusmine tähendab, et ta mäletab enese möödunut, mil tema tundeid ei tunnustatud ega toetatud. Tema tunnetele ei olnud kohta ega aega ega põhjust ega luba olemas olla – sõltuvalt ilmast oli ühel hetkel lubatu teisel korral vale ja kaastunne ning toetus ja mõistmine jäid ikka ning alati puudu.
Laps, kes on seotud ja samas, soovib teostada olevas muutust siis, kui enese reaalsus ei ole parim ega hea. Selle aja raskeim ülesanne on mõista, et reaalsus on reaalsus. Enesena ja enese jaoks olemas olemiseks on oluline võtta vastu teadmine – inimese vastutus, iseenda ja oma teekonna eest, tuleb jätta tema kanda - vanema vastutus tuleb jätta vanemale – kui tolle valikud jätavad hooletusse ja teod jätavad terviku hoidmise, siis on see vanema otsus ja valik – kui vanem valib iseenda, siis on see tema otsus, mis tuleb sellisena ka vastu võtta.
Kuigi see puudutab isiklikult ei tuleks sellist lugu võtta isiklikult – enese piire ületades või neid ära kaotades maksab inimene iseendaga ega saa anda endale seda, mida tema jaoks olemas ei ole. Enese tunded tulevad enese looga seonduvat infot tooma – nende mõistmata jätmine toob kaasa vajaduste süvenemise ja emotsioonide tulva. Ei ole mõtet pöörduda sinna, kus vastu ei võeta ega oodata – oma elu tuleb elada seal, kus selle jaoks on ruumi ja leiduvad võimalused.
Tuleb mõista, et püüd jõuda suletud ukse avanemiseni tuleneb enese lapsepõlvest, mil hoolimata jagatud hetkedest ja koos oldud ajast ei sündinud turvalist ja ühte hoidvat Meid – pinnapealne suhtlus jäi lavastuseks – koos olid rollid, ei enamat.
Vanem kirjutas ette, millise Lapsena tuli lapsel olla ja andis teada, kui too neid piire rikkus. Laps elas oma elu rollina, sest vanem vältis inimlikku kontakti. Laps ei kohtunud Inimesega, vaid rolli täitjaga - vanem hoidis enese uksed suletuna – see oli tema valik, mis ei sõltunud lapsest ega olnud lapse poolt põhjustatud ega vaja lapse poolset parandamist. See, mis osaks sai, oli see, mis oli võimalik.
Inimese tunne on tema enese info temale endale – see annab teada reaalsuses olemas olevast ja toimuvast ning enese suhtumisest sellesse. Enese ja enesega seonduvat mitte mõistva ning selle eest vastutust mitte võtva inimese muster - Mina ei tohi tunda – mina ei taha tunda – mina vajan, et info muutuks - väljaspool mind peab toimuma muutus, mis võimaldab teistsuguse tunde olemas olemise.
Olemas olev ja ülevõetud muster tähendab automaatset reaktsiooni – Minu tunne on teise inimese süü! Sellise olukorra lahendus - Teisel tuleb teha endas/ ümbritsevas muutus, et mina ei tunneks! Teist või ennast käsitledes tuleb õige tulemus saavutada - selleks ületatakse piire ja vahetakse rolle. Inimesed kasutavad rolle, et vältida ennast avanemast ja enesega seotud tõde vastu võtmast.
Marianne
14.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar