Vahel öeldakse välja, et inimene on nõudlik – ta on liiga pretensioonikas ega ole, olemas olevaga, ilmaski rahul – kogu see aeg tahab ta, et midagi ja kuidagi oleks teisiti või siis õpetab takka, kuidas tema ise või siis targutab järgi, et tema ju ütles/ tema ise teinuks või siis näitab ette ja seejärel kontrollib täitmist, et oleks ikka tema vaatenurga järgi õieti ja täpselt olemas ja tehtud.
Märkus – inimene on nõudlik – tähendab, et teda peetakse nõudmisi esitavaks – selline inimene tahab ehk nõuab teis(t)elt/ keskkonnalt, midagi ja kuidagi enamat, kui olemas on ja kuidas valitakse olla ning teha. Selline inimene on leppimatu ja rahulolematu - see segab teisi, sest tema tõstatab teemad, millest teised mööda vaatavad või vaikivad või teisel moel aru saavad – selline inimene häirib ja ärritab.
Inimene, kes esitab nõudmisi, on see inimene, kes tahab enese jaoks paremat keskkonda, vajab olemas olemise tunnustamist ning soovib kohata austavat kohtlemist – see inimene on suureks kasvanud laps, kelles on alles soov ja igatsus kvaliteetsema ühes olemise ja parema hoidmise järele – see on suureks kasvanud laps, kes on, täiskasvanuga võrdseks saades, saanud võimaluse tuua oma hääl kuuldavale ja teha ennast nähtavaks – temas on möödunust alles jäänud vajadus – saada kogemus, et teda tõeliselt kuulatakse ja tema infoga päriselt arvestatakse.
Ega laps ole soovimas halba – tema tahab enesega seonduva enesele sobivaks muuta. Selleks vajab ta seda, et vanem teda ometi kuulda võtaks – vanemal ei ole õigust lapsega halvasti käituda ja teda vähendada – vanemal tuleb lapse piire austada – vanemal tuleb last võrdselt kohelda – vanem peaks, tingimusi esitamata, suutma oma last armastada ja hoida. Vanemal ei ole õigust last lüüa, sakutada, pilgata, eirata, halvustada, maha teha, temaga suheldes karjuda, teda kannatama sundida, negatiivselt nimetada, temaga manipuleerida jne.
Laps valib igas oma vanuses oma selle aja teadlikkuse – ta esitab vanemale oma info enese võimete, oskuste ja arusaamiste piirides – see ei pruugi vanemale mõistetav ega vastuvõetav olla. Liigagi sageli nähakse lapse rahulolematust ja info edastamist pretensioonide esitamisena – nõudmistena ja vastuhakkuna vanema korrale, õigusele ja võimule, kuid tegelikkuses on see enesest teadliku oleva inimese info edastus – need siin on minuga käitumise reeglid ja selles seisnevad minu isiklikud piirid – nendega tuleb arvestada, sest mina olen olemas.
Elu näitab ette, et selle asemel, et tegeleda lapse poolt teada antud infoga, ise enese tunnete ja oma emotsioonidega, pöörab vanem loo teraviku lapse poole – Lõpeta ära! - Jää vait! - Ära tee! - Ära siin nõua midagi! - Ära siin esine! - Sinule on ajuloputus tehtud! - Kao minema! - Kuidas Sa julged! - Mida Sa endale lubad! - Kes Sina selline oled? - Sina ei ole siin keegi!
Vanema hüüatused kõlavad ja neid saatvad liigutused annavad teada nii nagu oleks lapse info vale. Ärritunud vanema jaoks on infot edastav laps „ära pööranud” või on keegi teine teda muutnud ja selliseks õpetanud – tahtlikult ja meelega tegema pannud, sest muidu ju laps nii ei käituks ega teeks – head ja kuulekad lapsed ju nii ei tee – Hea Laps ei ole kasvatamatu – Hea Laps teab oma kohta – Hea Laps allub ja kuuletub Vanemale.
Lapse käitumise peale jonnima ning enese jõudu näitama ja oma õigusi taga ajama hakanud vanem ei ole õppinud ega harjunud nägema last enesega võrdsena ja inimesena. Tema vaatenurga järgi puudub lapsel teadlikkus, mõistmine ja põhjus – lapsel ei ole õigust oma emale/ isale/ kasvatajale/ õpetajale/ suurele sugulasele nõudmisi esitada – lapsel ei ole õigust arvustada ega ette heita vanema/ täiskasvanu valikuid ja käitumisi. Jahmunud vanem vaatab otsa oma lapsele - Kes ta selline on, et enesele sellise õiguse võtab? - Mina ei ole talle seda andnud! - järelikult - tal ei ole seda!
Pretensioon on enese väärtust ja õigusi teadva inimese soov saada parema kohtlemise osaliseks – selles kohas ja nende asjaosaliste vahel on see võimalik – kui oma info teatavaks teha, siis on võimalik vanemal sellega arvestada ja panustada paremini. Kuid rollide segaduses oleva Vanema tõlgenduses nõuab Laps endale seda, milleks tal ei ole õigust – Vanema roll kuulub vanemale ja vanem annab sellest Lapsele teada.
Tähelepanu pöördub võitlusele oma rolli eest – Vanem edastab, oma teadlikkuse piirides ja piiratuses, Lapsele infot, mille alusel too peaks oma eksimusest aru saama ja endale kuuluva rolli kohaselt käituma. Kuid laps, kui väikene inimene, ei taltu, sest teda ei mõisteta – tema teab enese sees - Mina näen maailma teisiti – mina tunnen enesega seonduvat teistmoodi – mina ise elan seda elu ja kogen enese peal reaalselt.
Puudulik tundehügieen tähendab harimatust – vanem ei taha halba, kuid ta ei tee ka head – vanem ise kahjustab oma last igal korral, kui ta ületab tolle isiklikke piire – vanem teostab, oma õiguste ja rolli nimel, vaimset ja füüsilist vägivalda enese huvides. Sellise lahenduse valinuna annab vanem teada, et lapse paremini kohtlemini ei olekski justkui võimalik – näib, et see on privileeg – see saab osaks sellele, kes on Hea Laps. Kuid see roll on kindlatesse raamidesse surutud vastuvõetuks tunnistatud sisu - see ei ole reaalne inimene, kellel on olemas ise olemise ja määramise õigus.
Ebamugavat infot edastava lapsega koos olema sunnitud vanem näeb, et tema on see, keda, selles loos, koheldakse halvasti – vanem ei saa olla vabalt seal, kus temal on selleks õigus – olla iseendana oma kodus. See seal on tema varjupaik – see koht kuulub temale ja seega peab temal seal hea olla olema ja temale vastavalt toimuma – järelikult on temal õigus see info välja öelda. Teisal ei saa vanem olla vabalt avalikus ruumis – teda vaadatakse ja hinnatakse lapse käitumise järgi – ka see info on vanemal õigus teatavaks teha.
Nokk on kinni siis, kui saba on lahti - vanem ei kuula ega mõista lapse jaoks olulist ja sama teeb laps, sest nende kahe vaheline koostöö ja kommunikatsioon longap ikka täiega. Oma teemat taga ajav laps ei arvesta vanema infoga – laps ei anna ega taga vanemale vajaminevat rahus olemist – laps nõuab enamat ja teisiti, kui vanem panustada jaksab, valib, tahab, oskab.
Kõlab üsna uskumatuna väide, et vanem ei taha, oma last kasvatades ja temaga suheldes, halba – vanem ei näe enesele valitud tegemisi ja olemisi halvana ega halva käitumisena – vaid enesele lubatud ja käepäraste võimalustena. Tema pidi nii toimima ja tegema, sest laps ise on kõik need reaktsioonid põhjustanud – mitte vanem, kellel isiklik piiratus ja puudulik tundehügieen, vaid ikka laps ise – too on see, kes käivitab vanema siis, kui läheb üle tema piiride – st vanem ei talu enam lapse olemas olemist ja väljendusi.
Nõudmisi edastav sõnum – kohtle mind paremini – tähendab, et arvesta meie rolle – Mina olen Ema, kellel on rohkem õigusi – Sina oled Laps, kes peab alluma ja kuuletuma – ennast sobivaks ja õigeks tegema ehk kasvatatuna näitama – Kuidas saad Sina oma Emale nii teha – Sina oled Halb Laps, sest vaata nüüd, mida Sina oma Emaga tegid – Sina viisid teda, oma käitumisega, sellise seisundini!!!!
Laps ei olnud halb ega viinud oma vanemat kuhugi – ema/ isa ise reageeris sel moel vastu – edastas oma info sellisel viisil siis, kui laps kasutas enesele teada olevaid käitumismustreid ja käepäraseid lahendusviise. Kahe vaheline konflikt on erinevate infode erineval moel edastamine – osalejatel oli ja neile jäi, aset leidnust ja selle põhjustest, erineva arusaam.
Toimunule lahenduse valis vanem enese mätta otsast lähtuvalt – lapse tähelepanu suunati lapse isikule, kui süüdlasele ja ka põhjusele - sel moel kustutas vanem ära väite, et lapsel on õigus iseendale – lapse häbiväärne tegu ja selle teo tõsiduse aste võtsid talt võimaluse nõuda vanemalt enese paremat kohtlemist isegi siis, kui vanem oli, vastates või ka enne seda, olnud lapse vastu vägivaldne.
Sellistes lugudes on info edastus ja vastuvõtmine takistatud erinevate tunnete infoga kaasnenud emotsioonide poolt. Ennast ohustatuna tundev vanem jääb enese juurde – Lapsel ei ole õigust oma rolli piire rikkuda ja vanemat hinnates ja arvustades, vanemale teda ennast tagasi peegeldada. Lihtne tõde peitub selles, et vanem ei arvesta oma lapsega, kui inimesega – ta ei pea seda tegema, sest lapsel ei ole teistsugust lahendust olemas – laps ei saa olla ise, sest ta sõltub vanemast.
Vanem jääb, last kuulekaks kasvatades ehk lugu enda jaoks korda tehes ja tagantjärele sõideldes, justkui revolutsiooni tekitamise eest nö kätte maksma, kuid tegelikkuses on tegemist algelise, kuid valu tegeva ja vähendava info edastusega – Minul oli ja on õigus – sel moel ei tohi Sina enam teha – Sina ei tohi enam mind sel moel kohelda – annan Sulle teada, mil moel ja kuidas on õige - valesti olles ja käitudes Sina ei armasta oma Ema/ Isa!!!
Laps, kes avas lahingu, põhjustas igavese sõja – vihma käest varju otsides sattus ta räästa alla, kust voolas pahinal alla kogu katusele maandunud vesi. Sellise kogemuse osaliseks saanud laps mõistab, et tema heaolu on oluline ainult temale endale - oluline ja vajalik minule, kuid ei meile. Oma täis kasvamise teekonnal kohtub ta ikka ja jälle selliste inimestega, kellega ühes olles on tema endaga seonduv ja temale oluline ainult tema teema - oluline ja vajalik minule, kuid ei meile. Need kohtumised ja koos olemised on tema võimalused, kuidas möödunut mõista ja enesele eluterve lahendus leida.
Marianne
07.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar