Inimesed on ühed huvitavad mutukad, kes ise elavad oma ja ka teiste elu keeruliseks – nemad ise jätavad ennast varjatuks ka enese eest, mis siis veel rääkida teistest, kellele nad kohe kindlasti ei ole valmis ennast tõeliselt avatuna ja täiega alasti näitama. Inimesed ei räägi ega tunnista tõtt ega vaata tõde – nad valetavad endale ja teistele – see on üsna tavaline.
Valides vale ja keeldudes tõest jäävad inimesed valede lõksu – nad valivad uskumused – nad valivad manipuleerimise ehk inimeste ja info käsitlemise - nad valivad enese osast vaikimise – nad valivad vägivalla – nad näitavad kedagi teist enese asemel - nad vajavad selliseid samme ja lahendusi, sest iga vale sünnitab järgmise vale.
Kõige suuremad valed sünnivad ja kõige valusamad teod tehakse siis, kui inimesed ei tunnista seda, miks nad tegelikult teise inimesega koos olemise valisid, seda endiselt valivad ja miks nad tegelikult selle teisega enam koos olla ei taha. Inimene arvab, et kui ta ei räägi sellest, mida ta tegelikult tunneb ja mõtleb ning tahab ja vajab, siis see jääb varjatuks – mitte kellelgi ei ole ju võimalik näha tema sisse ja sõnade taha ...
Inimesed unustavad ära, et nende teod ja sõnad ja väljendused ja valikud ja olemised näitavad välja selle, mida nad tegelikkuses mõtlevad ja enese sisemiseks tõeks peavad. Valetavad inimesed kasutavad enesetsensuuri ja väärteabe edastamist ning pühendavad meeletult aega selleks, et väita tõeks enese vale. Senikaua, kuni inimene vajab oma valet ja varjab oma tegelikkust – seni ta ei tee ennast nähtavaks ega näita välja oma tegelikke piire ega võta vastutust enese tegude ja valikute eest selles kohas, kus ta valetab.
Kõigi inimeste lood ei ole muinasjutud – neis on küll samasuguseid piirjooni ja sarnast sisu – kannatused, proovile panemised, katsumused, keerulised üleelamised, vääriti mõistmised, ülesannete lahendamised, rännakud, lõbusad hetked, unistused, toetus, armastus jne – kuid sageli jäävad inimeste elud teekonnana jätkuma – nad ei jõua ilusa ja õige lõpuni välja või selle saavutanuna ei ole neil võimalik sinna püsima jääda – teekond jätkub.
Valetav inimene levitab valet – ta nakatab selle keskkonna, milles ta elab – ta teeb kurja, sest ta kaotab valguse. Valetav vanem kasvatab last valede sees – valedega ühes kasvanud lapsel puudub pidav põhi – tema ei tea, kus ja milles on tõde. Laps näeb ja kuuleb ühte, kuid tajub ja teab teist – lapse kahtlused ja selguse vajadus toob kaasa järgmised valed.
Valetav vanem ei vali valgust – ta valib külvata pimedust – ta nõuab, et laps valetaks – ennekõike vanemale, kuid seejuures ka iseendale. Valetav vanem näitab lapsele peeglitaguse maa reeglid ette – vägivald ja vähendamine tulenevad armastusest – enesekaotus tähendab kasvatatust ja õigena olemist – eneseteadlikkus on isekus ja ülekohus - enese salgamine ja enesest vaikimine näitavad tugevust.
Valetava vanemaga kasvanud laps on saanud endale võimaluse olla valgus – tal on võimalus tunnistada seda tõde, mis on olemas, kuid mida on varjatud ja moonutatud. Valega koos elanud laps on saanud võimaluse lõpetada valedega kaasnenud sõltuvus ja seista iseendana.
Teha seda isegi siis, kui talle ei jää alles mitte midagi peale enese – vale vajudes ja tõe tõustes on tegelikkus nähtaval – on näha ka see, miks vanem valis lapse saada, mida ta tegelikult lapsest arvas ning mida tema vastu tundis - mis põhjusel ta valis selle, keda ta ei valinud siis, kui too oli olemas.
Kui laps on valinud ausa iseenda, siis ta ei vali enam oma vanema ja ka kõikide nende teiste, kes on valinud pimeduse, mustrit – tema julgeb seista iseendana ja olla nähtaval – valguses seistes ta ei kao ära ega murdu - tal on kõik see, mis on tema jaoks olemas ning ta on vaba valima elu, mis on õige temale endale.
Marianne
24.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar