Inimene ei saavuta tasakaalu seni, kuni ta ei ole eneses selgusele jõudnud – ta ei ole ennast paika pannud, sest ta ei ole valinud ära endale seda kohta, kus tema seisab – ta ei ole võtnud vastu otsust, sest ta on oodanud vastust – teine inimene on see, kes teeb ennast, selgelt ja üheselt, esimesena nähtavaks ja alles seejärel otsustab tema, siis ja selle alusel, enesega seonduva.
Ära otsustamatuse tõttu segaduses olev inimene tuleb sellisest möödunust, kus teda ümbritses vale – temale ja temaga seonduvas valetati. Inimesed valetasid enese ja toimuva kohta – nende sõnad ja teod ei püsinud paigal – need olid vastuolus – sõnad ei kinnitanud tegusid ja teod ei olnud kooskõlas sõnadega.
Head sõna saatev pilk rääkis vihast, toetavat sõna kinnitav käsi tegi haiget, heliseva naeru saatel välja öeldud sõnad lõid allapoole vööd või nõretasid sarkasmist, lahkelt antu tegi võlglaseks, toetuseks antut nõuti tagasi. Vahele pisteti väiteid, mis näitasid välja jätmist ja vahe vahele tegemist, kuid samas kestis argine aeg – koos olemine ja elamine.
On loomulik, et selline argipäev tõi kaasa tagajärjed – puudus turvatunne, sest vajaka jäi kindluse tundest – oli vaja teha selgeks, mis ja kuidas oli/ on päris ja tõde - kus oli/ on tegelikkus - mis oli/ on selle, kahe inimese vahelise, ühenduse tegelik eesmärk, sisu ja hind. Oluline oli jõuda mõistmiseni - kas haiget tegi tõde või vale – seni, kuni see ei olnud selge, jäi puudu vajalik info, mis oleks aidanud valida ära – kas olla või mitte olla.
Lapsel ei ole luksust, et valida ära – tema elab kaasas sellele, mis ja kuidas temale valitakse ja tema osaks saab. Laps püüab kõige sellega toime tulla – ta leiab endale lahendused ja mustrid ning annab põhjendused, et selgitada aset leidvat. Ta on ellu jääja ja parandaja ja päästja – ta on rohkem, kui tema ise saab ja suudab – ta on endale ka see vanem, millisena tal teda ei ole ja ta on selle Maailma korda tegija, milles ta elab – ta on võtnud vastutuse täiskasvanu(t)e eest. Lapsel on halb ja valus, kuid ta ei hammusta seda kätt, kes teda lööb – laps ise valetab endale, et suuta edasi olla ka siis, kui ta teab tõde – ta on selle enese peal ära kogenud.
Sellest saab tema kestev olevik ja see on ka põhjus, miks kunagine segadus jätkub ka siis, kui minnakse möödunuks jäävast ära ja ollakse juba ise – kuni on olemas see inimene, kes täidab Vanema rolli – kuni on olemas see inimene, keda laps Vanema rollis hoiab ja näeb - seni peab ta olema rollis nimega Laps ja temal tuleb väljenduda Lapsena ning samas ka tema ise tahab olla Vanemaga kokku seotud – tema vajab seda seotust enese jaoks seni, kuni ta vajab seda kohta, kus olla, enese jaoks, Laps.
Siis, kui lapsel on rohkem suurust ja enam tugevust ning võimalusi – ta on võrdne oma vanemaga - siis toimuvad kokkupõrked ja territooriumi jagamised – need on kahe vaheliste piiride paika panemised ja üksteisele õiguste andmised või nende ära võtmised.
Kui vanem on valetanud möödunus, siis suure tõenäosusega ta valetab ka olevikus ja selle asemel, et olla aus – ta kasutab manipulatsioone, et saada seda, mida peab enese õiguseks – olla lapse elust osa nii nagu tema seda tahab ja õigeks peab – endiselt ta ei arvesta piiridega ega nõustu ennast tagasi hoidma – ta osutab Lapsele, kui ülekohtutegijale, vajadusel jonnib ja protestib vastu ning sirutab käe, et võtta oma. Inimesena ta ei võta vastutust enesega seonduva eest – temal on olemas temale kuuluv roll ja sellega tuleb teis(t)el arvestada – laps peab olema tema jaoks sellisena, et vanem tunneks ennast oma rollis hästi ja oleks nähtaval Heana.
Kunagine laps, kes ei ole enesega toimuvat ära lahendada suutnud, on jäänud enese aja lõksu – kestab enese segadus – kui on olnud ühte ja on olnud ka teist - siis, milline on tema otsus – milline on see tegelik teine, kõige selle info alusel, mis on olemas - milline oli ja on õige lähedus selle inimesega, kes kannab selle lapse Vanema rolli – milline oli ja on õige lähedus Lapse poole pealt vaadatuna – milline inimese poole pealt vaadatuna.
Inimene, kes ei ole võtnud vastu otsust, on vaadanud enesega seotud loole Lapsena ega ole tahtnud teha otsust Lapse pärast – ta on jätnud otsustama enese, kui Lapse jaoks. Otsuse tegemata jätmine näitab, et tõde ei ole Lapse jaoks kerge olnud – valedega nõustumine ja ise endale valetamine on olnud kordades lihtsam, kuigi selle eest on tulnud iseendaga maksta, kui see, et vastu võtta enese tõde – Mina ei ole see Laps, kellele on ... – Mina olen see Laps, kellel ei ole ... – Minu tegelikkus on selline – Mina ei ole kingitus, sest mind nähakse ja näidatakse vähendajana – Mina ei too rõõmu ega loo kergust, sest mind kogetakse koormana – Mind ei valita siis, kui see on võimalik.
Inimese täis kasvamist näitab tema vastuvõetud otsus ja teoks tehtavad sammud - tema võtab enese eest vastutuse – Minuga seonduv on minu teema – see on minule oluline – teen teatavaks enese jaoks olulise info – teen, ise, ennast nähtavaks – senine lähedus ja selle sisu on minu jaoks vale – mina soovin selgust ja paika pidavust ning vajan teoks saavat muutust enese olevas.
Selleks, et läbida senini läbi kõndimata õppetund, saab inimene samasugused võimalused – talle valetatakse, tema infoga ei arvestata ja temaga, temale endale vajaliku tulemuseni jõudmiseks, koostööd ei tehta – kuid tehakse koos tööd selle tulemuse nimel, mis jäi inimesel enese möödunus tegemata – ikkagi ja ainult temal endal tuleb oma otsus vastu võtta ja ise see ka teoks teha.
Selle õnnestumise jaoks on lava samasugune ja tegelased sellel ka – jätkuvalt nad valetavad ja väldivad ja keelduvad – nad ei tee ennast nähtavaks ega võta enese eest vastutust. Nad ei kõnni inimesega kaasa ega ole talle toeks – nad jätavad ta üksinda oma elu elama. Nad osutavad inimesele, kes neid segab ja süüdistab, kui tegelikule põhjusele, miks temaga ei ole nii nagu tema ise seda tahab.
Kaasteelised edastavad infot läbi peegli – inimesel tuleb sulgeda oma kõrvad ja silmad ja suu – sel moel on tal võimalik kuulda, näha ja mõista aset leidvat ja enese tegelikkust. Enam ta ei vaja valet ega valeta ise endale - peegel aitas teha tema elamise elatavaks ja olemas olemise talutavaks. Tema ise vajas peeglit seni, kuni ta ei olnud valmis tõega arvestama ja ise oma elu selle järgi paika panema.
See, kes peab, kui teine ei taha, kuid ise ei vali aus olla - otsib üles põhjused, mida ta saab endale anda ja olevas kasutada, et saavutada enesele vajaminev tulemus – enese jaoks sobiv lähedus ja ühes olemise sisu - välja otsitud argumentide alusel saab teoks teha selle, kuidas ja millal saab vajaliku EI välja öelda ja paika panna – teises on põhjus, teises on viga – teine on vale.
See tähendab, et vajaliku vahemaa saavutamiseks mõisteti süüdi valele toetudes. See tähendab, et enesekaitse tähendas tühja sõdimist – enese õigustused, iseenda tõestused, kaotuse kibedus ja jõuetu viha – põhjused ei andnud kokku tulemust – valitud liidetavad ei olnud õiged. Ei saanudki olla, sest põhjendused olid pandud toetama seda otsust, mis oli olemas enne neid tegusid ja olemisi.
See otsus oli olnud olemas ja jäänud aja sees alles – lihtsalt põhjendused muutusid ja varieerusid ja lisandusid – neid kohandati olevaga – neid kaasajastati, et toetada otsuse kestmist. Just sellepärast olid enese õigustused, tõestused ja kaitsmine mõttetu tegevus – olid lihtsalt isikliku aja ja energia raiskamine – olid tühja töö tegemine.
Selleks, et jõuda osaks saanus selgusele, tuli võtta aeg maha ja vaadata loole otsa – oli olemas see info, mida ei olnud tahtnud tõeks tunnistada – oli olnud tahtmine omada seda, mis oli olnud võimalik ja näiliselt samas, kuid mida tegelikkuses ei olnud kunagi sel moel olemas olnud. Teise inimese vale ei tähenda seda, et mina pean seda tõena valima vastu võtta.
Liidetavate olemas olemine ei pruugi anda kõiki kokku loetavat summat, vaid jääda endiselt ainsaks numbriks – üksikuks endaks ja teis(t)eks. Lähisugulaste olemas olemine ei tähenda, et nendega ühes moodustuks kokku pere – lihtsalt olemas on enese kasutuses olevatele rollidele paarilised, kellega ei pea elavas kontaktis olema. Näiteks - olemas olnud bioloogiline isa ei taganud ega tähendanud füüsiliselt reaalse isa olemas olemist – kusagil oli olnud mees, kes andis bioloogilise materjali, kuid ei valinud olla ega anda enamat.
Seni, kuni mina ise vältisin seda infot, mida otse välja ei öeldud, seni tehti seda kaude – otsiti minus vigu, nähti ja näidati minu valena olemist – sel moel söödeti ette põhjendusi, miks ei saanud ega pidanud tegema seda, mida ei tahetud. Seni, kuni mina ise pidasin, selles loos, ennast valeks ja vigaseks, seni olin lõksus ja otsisin sealt väljapääsu – tahtsin teistsuguse iseendani jõuda – selle iseendani, keda võetakse ühte ja, kelle kõrvale astutakse seisma siis, kui mina enam ei ole see, millisena ja kuidas ei sobi.
Oli pidev püüdmine olla meelepärane ja oli vajadus olla õige – mina ise arvustasin ennast Olulise Teise silmadega ja hindasin Olulise Teise mõõdupuuga – tulemus oli ikka sama – olin vale - minul ja minus puudus väärtus - ühises olemas olevad väärtushinnangud olid minu ja minu elu hindamisega jõudnud sügavale alla Kroonlinna nulli.
Tõde on selles, et olin olnud teise tõe teenistuses – olin andnud teisele võimu ja energia – tähtsuse ja õiguse otsustada minu üle - olin uskunud seda, mis sobis minu vajadustega – minu jaoks on võimalik. Tõde – kui oleks olnud olemas tegelikkuses kõik see, mida väideti, et on olemas ja on võimalik, siis oleks see olema saanud - siis oleks senist muudetud, sest oleks teistsuguse tulemuseni jõuda tahetud.
Tõde - kui ei panustatud rahule ega lähedastena koos olemisse, siis sellepärast, et see ei olnud see eesmärk, milleni taheti jõuda. See, mille nimel tegelikkuses pingutati, see ka saavutati – sõnum jõudis kohale – Mina ei taha Sinuga oma elu ja enesele olulist jagada – minu on ainult Minu – mida ja keda iganes see haarab ja sisaldab – selle panen paika Mina ise – Sina selle sisse ei kuulu.
Minu olemas olemine, ei inimesena ega iseendana, vaid kindla rollina, oli olnud, kellegi teise jaoks, vajalik, sest see andis sellele teisele võimaluse olla enese jaoks vajalikku rolli kinnitatuna – minu roll oli teise, enesega samastatud rollina, olemas olemise aluseks ja põhjuseks - omadel põhjustel see teine vajas sellist iseennast - mina olin võimalus, mille abil see saavutada - punkt.
Enesele valetades olin püüdnud ulatuda iseenda, kui rollini, mis oli mulle saavutamiseks üles seatud - see tähendas, et minu teekonnal oli vale allkiri – omistades, ennast oma loojale, olin püüdnud saavutada kedagi teist enese loole allakirjutama panna – elasin vajaduses - looja võta mind, kui rolli, vastu ja tunnista mind selles olevana õigeks.
Enese loole ja teekonnale saab alla kirjutada ainult inimene ise – siis, kui tema ise on tunnistanud omaks omaenese sammud omaenese teekonnal – tema ise on ennast nähtavaks teinud ja iseendana vastu võtnud. See teekond ei ole rollis olijana ega valetajana teel kõndimine - inimene ise jätab oma jäljed ja teeb teoks oma sammud - ikka ehedalt ja päris ausalt. Seda ka siis, kui tema ise ja/ või teised on teda rollis olevana esile tõstnud ja tunnustanud - ükski roll ei kaota inimest ega võta temalt inimesena elamise vastutust ära.
Marianne
27.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar