Inimese elus tuleb ette hetki, mil teda tabab enese segadus – ta on, kuid teda ei ole – ta on, kuid teda ei nähta – temaga suheldakse, kuid see ei ole tema, kellest ja kellega räägitakse või keda kirjeldatakse või kelle tegusid ja olemisi arvustatakse ja hinnatakse. Kuidas olla olemas, kui ühe hetkega on enese olemine kaotatud ja järele on jäänud keegi teine – kuidas, siis ennast tagasi saada ja ise endana edasi olla?
Lapsepõlve mängumaa ei tähenda ainult lapseks olemise aja vabadust ja muretust, vaid ennekõike nii füüsilist, kuid ka vaimset kasvamist. Öeldakse, et - mis ei tapa see teeb tugevaks – nendes sõnades on tõde sees – lapsepõlves kogetu ei võta elu, vaid paneb proovile inimese eneseteadlikkuse ja selguse – Kes ja milline olen Mina - iseendana?
Elu ja inimestega kokku puutudes saab lapsele selgemaks, kes ta on ning mida ja kuidas tema ise tahab. Elu on krutskitega mäng, sest need peeglid, kellega laps koos elab ja, kellega ühes toimetab, ei pruugi teda tagasi peegeldada tegeliku iseendana – on fakt, et aegajalt, jättes kõrvale tegelikkuse, näidatakse ja kirjeldatakse last, kellegi teise tõdede, tahmiste ja vajaduste järgi ning alusel.
On tõeliselt keeruline olla ise ja jääda enesele kindlaks, kui lapsega ei olda aus ja seda teeb/ teevad temale kõige lähedasem(ad) inimene(sed). Laps tajub valet, kuid tema aju läheb lühisesse, sest ta ei suuda uskuda, et tema ema/ isa/ õde/ vend/ mõni muu sugulane/ täiskasvanu talle sel moel valetab. Laps vajab, enese jaoks, tegelikkust kustutavat kaitset sel hetkel, kui ta saab aru, et teine inimene kasutab teda vahendina isiklikes huvides ja tahtlikult valetab lapse teiseks ning omistab lapsele teod ja süüd, mis ja kuidas ei ole tegelikkus.
See on väga lõhestav kogemus, sest see inimene, kes on Oma ehk enese laiendatud Mina, on lapsele kõige lähemal olija – laps tahab olla lojaalne - ta peab seda suutma – laps tahab uskuda, et teine inimene eksis või tegi kogemata või ei saanud aru. Kuid, kui „eksitus” kordub ja ikkagi ei "saada" aru, siis selleks, et mitte kaotada seda olulist teist, võtab laps omaks uskumuse, et tema ise on vale – tema ise ei saa endast aru ega oska õige olla – teine inimene kirjeldab ja näeb teda õigesti.
Selle uskumuse endale andmine ja selle juurde jäämine tähendab, et laps ei ole öelnud ega näidanud välja enese tegelikke piire ning ta ei ole vastu võtnud ega viinud ellu enese jaoks kõige olulisemat otsust – Mina ei vali olla koos ega lähedane inimesega, kes, enese huvides, valetab minu selleks, kes ja milline ma ei ole – mina ei vali oodata armastust ega hoidmist sellelt inimeselt ega usaldada ennast selle inimese kätte ja lähedale, kes mind tahtlikult vähendab.
Selle sammu tegemata jätmisel on tagajärjed – inimene keeldub tõest ja reaalsusest – ta „näeb” seda, mida soovib näha ja võtab tõesena seda, mida talle näidatakse ja räägitakse ning talub seda, mis teeb talle valu – ikka ja jälle klammerdub ta inimese külge, kes teda tegelikkusest erinevana esitleb ning seejärel sellisena ka teistele näitab ja teda ise, ühes olles, kohtleb – ikka ja jälle on traumaatilise mälestusega kunagine laps lojaalne enese vähendajale, kes kasutab tema ja temale olulise vastu vaimset ja füüsilist vägivalda.
Mida kauem on inimene lasknud sellele mustril elus olla seda raskem on sellest lahti lasta – kõikide läbielatud kordade enese kaotus suurendab esimese kogemuse valusat tõde – hirm, vaadata sügavale põhja välja, takistab tegemast sammu vabadusse – teine on tähtsam iseendast, teine on olulisem iseendast – laps ei saa elada ja hakkama ilma Oma inimeseta. Last ei ole ilma enese laiendatud Minata olemas – see on uskumus, mille see teine, kes lapse nö ära vahetas, tõeseks suutis väita.
Mine siis ära, kui Sinule ei sobi! Saadan Sind ära, kui Sina ei kuuletu! Sina ei pea siia jääma – Sina võid ära minna! Sina ise oled kõiges süüdi! Sina ise ei ole midagi väärt! Sinule ei kuulu siin mitte midagi – mina olen andnud Sulle kõik selle, mille Sina oled ära kasutanud! Sina oled kasutu - Sinus puudub väärtus! Mina tegin Sinu! Sinul ei ole õigust iseendale! Mina saan Sind kõigest ilma jätta!
On loomulik, et sellise infoga lausete ees on laps abitu – hirm ja uskumatus, võtta tõde tõena, takistavad mõtlemast selgelt. Ellujäämise instinkt sunnib valima teise inimese tõe – võtma ennast vastu sellisena ja sellena, kellena näidatakse, kirjeldatakse ja koheldakse. See tähendab, et laps ise kirjutab enese loo ümber ja hülgab iseenda. See olukord kestab seni, kuni tema ise ei ole andnud endale teistsugust infot – see tähendab võtnud reaalse tõena vastu selle - mis, miks ja kuidas on tegelikkuses olnud ja tegelikult on tehtud. Mitte keegi ei saa sundida inimest olema erinev iseendast, kui tema ise ei vali seda teha.
On tõde – minu ema/ õde/ vend/ tädid/ sugulased - on kasutanud minu möödunud ajast jäänust uskumust ära enese huvides – näidanud ja kohelnud mind sellena, kes ma tegelikkuses ei ole olnud ja ehitanud sellise minu järgi eneste eludest lood, milles nemad ei ole vastutavad mitte millegi eest - mina olevat olnud kõige vale põhjustaja ja nende isiklike tunnete autor.
Mitte üks minu tegu ja olemine ei annulleeri ära ega muuda olematuks minu vastu tehtut – minu üle kohut mõistes tuleb igal hukkamõistjal iga sellist lugu, kui tervikut vaadata ja ise, enese poolt astutud sammude eest, vastutus võtta. Minu teod ja valikud ei ole õhust olnud võetud – igas neis oli eelugu ja rolli(de)le partner(id) ja teis(t)e sammud olemas.
Mina ei õigusta ennast, kuid ma ei ole enam nõus kandma teiste tegusid kui enese süüd ja valena olemist – minu on see, mida mina tegin. See, mis samas - minu/ minule olulise vastu tehti, peab samal moel valguse kätte asetuma – kui valite ühte eneste hulgast arvustada ja hukka mõista, siis tuleb teil teha seda kõigiga samal moel – ka iseendaga.
Lapse mängumaa ja mängude aeg ei kasva lapsega kaasa - enese teel kõndiv inimene kasvab enese möödunust välja. Mitte mina ega minu sõnad ega olemine ja info ei teinud minule haiget ega olnud valed, vaid haiget tegi teis(t)e inimes(t)e poolt vastu näidatu, tehtu ja väljendatu - tegelikkust ei ole vaja välja mõelda - see on reaalsuses ehedalt olemas - vaatan sellele otsa ja võtan selle vastu ning teen oma sammud sellega arvestades - möödunust kaasa lohisenust vabastav lahendus on lihtne - mina ise ei valeta enam endale ega tee seda isegi siis, kui aus tõde on väga valus - kui oma ei ole Oma ega ole seda ka kunagi olnud.
Marianne
08.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar