Enese möödunusse jääb inimene kinni tänu oma ehmatusele – Ka nii on võimalik! Ka sel moel saab olla! - enese jalgu kammitseb hinge kinni lööv avastus ja vääramatu tõde – enese kogemus annab teada sellest, et isiklikult teda vähendaval/ teda puudutaval moel saab Maailma sees olla ja on võimalik.
Kogemuse võrra rikkam inimene on korraga palju vaesem ning ta on haavatud – tema Maailm ei ole enam kunagi samasusugune, sest selle sees on keegi, kellel on võimalik korrata enese poolt tehtut ning ka inimene ise ei saa enam samasugusena olla, kuna nüüd ta teab, mis ja kuidas veel on võimalik.
Ehmatus tähendab, et inimene ei vaata enese loole sellest välja ja kõrvale astununa ega kae seda uudishimuga – Ooo, ka nii on võimalik – see on huvitav! Isiklikult võtmine tähendab, et inimene reageerib toimunule – ta ei jää ükskõikseks, sest lugu on seotud temaga – see tähendab tema jaoks midagi väga olulist – üsna sageli tundub, et ka elulist – elu ohtu seadvat.
Laps, kes kogeb – minu ema/ isa suudab minule haiget teha - minu ema/ isa saab mind karistada ja hüljata – minu ema/ isa tahab, et minul oleks halb – see laps ei ole enam kunagi endine – temal on olemas info, mis muudab teist inimest – see inimene kaotab sära ja saab juurde tumedaid värve – see inimene ei tohiks olla kõige lähem või seista kõige lähemal, kuid ta on endiselt läheduses, kus ta saab lapsega seonduvat muuta ja kõigutada.
On üsna tavaline, et elu saab lapse seada olukorda, kus tema Ema/ Isa asemel seisab temaga vastamisi inimene, kes on valinud iseenda – pannud ette mingi teise rolli näo või valinud teistsuguse sisu - see uus keegi ei ole lapsega ühes paadis ega jälgi lapse huvisid, vaid astub lapse vastu ja/ või jätab ta üksinda. Vanem rikub sel moel turvalist ja tuttavat mängu - ta vahetab rolli ja kohtleb last sellest rollist lähtuvalt nii nagu laps ise oleks muutunud.
Ehmatav on see lugu sellepoolest, et välised piirjooned ja ümbrus on samad – ollakse kodus/ koos ja ema/ isa on kohal, kuid see kohalolija ei ole kohal lapse jaoks ega tema, kui lapsega, ühes – see tõik suurendab lapse ehmatust. Laps mõistab - minuga seonduv ei ole minu emale/ isale oluline– talle ei loe see, mil moel mina temaga koos olles ennast tunnen või kogen – emale/ isale ei ole oluline see, kuidas ja millisena on minul teda kogeda. Iseseisvaks kasvamisega kaasnev paratamatus - olen oma emast/ isast eraldi, sest ema/ isa ei ole minuga koos.
Ehmatust kogenud laps vajab selgitust – selget infot toimunu, kuid ka sellele eelnenu ning järgneva kohta. Ta vajab teadmist selle kohta, miks ja mis tegelikkuses toimus. On üsna tõenäoline, et rolle vahetav vanem ei tee peatust ega anna selgitusi – laps võib ju küsida või jääda, enese sees, selgituste ootele, kuid seda, mida vanem endale ei tunnista, seda ta ka lapsele ei avalda – kuid ta võib ja saab väita toimunu lapse süüks – põhjus oli lapses.
See on enese kasvamise jaoks väga suur samm, kui korraga on olemas info - selles kohas, kus ollakse koos ja ühes, ollakse enese jaoks olulises üksinda – on selgunud, et see, mis on enese jaoks vajalik ja ka ühises võimalik, on oluline ainult iseendale – teisele mitte. Enesega ja ühises toimuv ei ole teisele oluline sel moel, et teine võtaks vastutuse iseenda ja koos olemise eest – teise tegu/ sõnad ei hoia, vaid lõhuvad lähedust ja annavad teada, et teine ei taha sel moel kokku seotud olla.
Aset leidnu annab teada, et teine ei panusta ühes olemisse – see teine kohtleb valesti st mitte ühte siduva rolli kohaselt, see teine eraldab endast ja jätab üksinda, see teine ütleb, et tee siis ise/ ole siis ise. Kuidas saab olla koos, kui teine seda ei vali? See on üsna keeruline ülesanne, eriti veel siis, kui tegemist on tõsiasjaga, et elatakse koos ja ollakse sellest teisest, kes ei vali, sõltuv.
See vanem, kes ei ole võtnud inimesena vastutust oma rolli eest, see vanem kohtleb seda last, kes temast sõltub, vähendavalt – ta elab oma frustratsiooni ja pinged ja segased tunded lapse peal välja – laps on nende põhjus – laps vallandab/ toob need oma käitumiste ja tahtmiste ja tujude ja olemas olemisega pinnale – lapse pärast on vanemal paha olla - laps ei arvesta vanemaga – sellise lapsega, kes ei arvesta oma emaga/ isaga, ei saa vanem lähedane olla – ta ei taha olla lähedal ja lapsega arvestav, sest talle on seda last, kui vaenlast vaja.
Omal moel on oma vanemast sõltuva lapse suu suletud – laps elab oma elu, ta tajub toimuvat ja ta kogeb enda vajadusi, kuid ta ei saa endaga seonduvat muuta – ta ei saa muuta enese tegelikkust – ta saab muuta iseennast ja leida endale lahendusi, mis on temale võimalikud. Kuid temast ei ole võrdset vanemale – vanem ei asetu tema kõrvale, et nüüd jagame ja kuulame ning arvestame teineteisega – parandame teadlikult ühes olemise kvaliteeti.
Ka sellise kogemusega lapsed kasvavad suureks ja lähevad laia Maailma oma isiklikku elu elama – see, mis jäi möödunus õppimata, selle õppetunni saab inimene enese kestvas olevikus kindlasti kätte – tema teed ristuvad manipulaatorite, türannide, Ohvrite, Agressorite, Lastega jne – eesmärk on kasvada välja sõltuvussuhtest ning valida enese piirid ja enesele suhted/ seotused, mis paika pandud ja valitud enese teadlikkusest tuleneva selgusega.
See tähendab, et kui enese möödunus inimene vaikis, siis olevikus ta enam ei pea sama tegema – selle jaoks, et saada toimuvas aset leidva kohta ja tuleviku planeerimise jaoks infot, on võimalik teha ennast teatavaks. Enesega toimuva ja suhte eest vastutuse võtja saab olla see, kes - saades üksinda jääva ja välja jätmise kogemuse osaliseks - ütleb toimuva välja – peatu(me) – muuda(me) – ära mine ära/ ärme jätkame samal moel. Temas on olemas teadmine ja tahe – muutus on võimalik ja see on oluline selleks, et ühine tegelikkus saaks parem - mõlema jaoks.
Selle jaoks, et toimuks ka tegelik kasvamine ja sõltuvusest vabanemine, on vaja möödunu kordust. Korduses mängitakse välja kunagise ema/ isa osatäitmine – see, kes ei võtnud enese ja lapsega seonduva eest vastutust, ei tee seda ka olevikus - muutuse vastu seisja protestib – temale ei ole seda vaja, sest teema on teises – teema on Lapses. Seega - valib ta öelda Ei – valib ta minna ära – valib ta manipuleerida – valib ta olla agressiivne ja teha vahe vahele – kõiges selles on sõnum sees - Sinu heaoluga seonduv ei ole Minu tee ega Minu lugu.
On õige, et teema on Lapses – laps valis, oma möödunus, olla lähemal, kui vanem sellega nõus oli – laps vajas, oma möödunus, seda, mida vanemal anda ei olnud – laps tegi, oma möödunus, ennast vanemast sõltuvaks – temal sai olla siis, kui vanem andis – tema oli siis, kui vanem teda nägi ja kohtles – vanem, kes ei kohelnud last väärtusena, oli olulisem, kui laps seda enese jaoks ise oli – laps panustas vanemasse/ nende ühes olemisse ning see andis talle enda kohta info – tema enese väärtushinnangute järgi tema ei ole väärtus, sest tema nõustub sellega, kelle jaoks tema ei ole armastust ja hoidmist väärt – tema olemas olemine ja väärtus sõltusid teise inimese tähelepanust ja vajadustest – kui teine valis/ tahtis siis oli, kui ei, siis ei olnud.
Inimese elus ja kasvamises toimuva muutuse märgib ära oluline murdepunkt – lahti murdmine toob kaasa lahti murdumise – see ei ole Minu ega Minule, kus enesega seonduv ja ühine ei ole muudetav. Kui on olemas reaalsus, mis ei ole hea ega hoidev, siis kohe kindlasti see ei ole normaalsus. Kus kõrvu ei seista ja võrdsed ei olda, kus õlga ei ole toetuseks ega info edastus ole aus, kus piire pole paika pandud ja isiklikuga ei arvestata – siis selline reaalsus on muudetav ja seda on vaja muuta, sest on olemas põhjus – halb on olla, sest sellist ühes olemist valides ollakse nõus enese vähendamisega. Sellise reaalsuse muutmise jaoks on vaja tõeliselt tahta ja pingutada – uue koos olemise taseme valimine on võimalik, selleks on koht ja on aeg olemas.
Ühel hommikusel tunnil lubasin vallanduda pisaratel, mis tõid välja enese aja valu – sõnastasin läbi enese elu kestnud reaalsuse – parem minule ja seejuures parem ka ühisele või minu parim võimalik ühisele oli vajalik olnud ainult minule. Minu sõnum – kõnnime koos ja läbime õppetunni, pingutame ja vaatame endasse – ei olnud kusagil ühine valik olnud. Selle asemel valiti minuga manipuleerida, mind vaigistada, vägivaldselt kohelda, naeruvääristada, valeks nimetada, eirata ja välja jätta. Muutuse asemel oli valitud reaalsus ilma minuta.
Väga raske on olnud elada koos ja olla ühes inimestega, kes tegelikkuses ei hoolinud ega arvestanud, kuigi väitsid ja näisid seda tegevat. Valus, kuid ka vabastav, oli mõistmine, et olen üksinda - minule ja minu teadmiste järgi vajalik ja oluline ei olnud seda teis(t)ele – mind sisaldav ühine oli olnud ainult minule oluline. Kogesin seda hülgamisena, sest mind ei valitud. Aus enese vastus oli lõpetada ja astuda välja ning minna ära ja ollagi eraldi – seda olen teinudki – kuid kogesin seda hülgamisena, sest mina ei valinud.
Lapsed, kes ei ole õppinud vastutama - haiget saanud lapsed, kes valivad enese - lõksus olevad inimesed, kes ei vali olla ausad – kõik nad on need, kes ei hoia ega ehita ühist – nemad kasutavad võimalusi ja tarbivad vajaminevat ning jätavad siis, kui tuleb vastutus võtta – nad ei vali jääda kohale ja ennast nähtavaks teha, sest see ei ole nende oma ja nemad ei pea, kui ei saa st ei taha. Nad saavad ennast ka nähtavaks teha, kuid nende sõnad lõhuvad illusiooni - minul oli kogu see aeg halb, mina ei tahtnudki, Sina oled vale olnud, keegi Sind ei taha jne.
Mõistmine – mina ja minuga seonduv, parimal ja arvestavamal moel, on olnud oluline ainult minule. Kuigi ema saanuks olla ja panustada - ta ei valinud seda teha. Tema parastas – ise Sina olid ja Sinu enda pärast. Tema näitas põhjuse - minul ei olnud ega pea olema Sinulgi. Jne. Jne.
Ema valis vägivalla ja õigustas seda. Tema valis nimetada teeskluseks reaalse valu – katkise jalaluuga sundis ta läbima üle kilomeetri maad mööda tänavaid, et seejärel bussiga traumapunkti sõita. Ta valis villased püksid ahjukuumuses põlenud ihule. Ta valis mind nimetada ajupestuks ja halvaks lapseks. Ta ei valinud mind, kui last, mõista ega minu teekonda, lapsena, toetada ega enese tegude eest, nendes lugudes, vastutust võtta – tema kõrval olin mina ja minuga seonduv oluline mulle endale. Tema pidi taluma ülekohtust kohustust. Minuga ühes ta ei olnud vaba – temal ei olnud minuga koos parem ja enam, vaid alati vähem ja halvem.
See ei olnud minu süü – tema ei valinud kasvada ühes – isiklike õppetundide raskused ja valud valis ta minu süüks nimetada. Meie ühine Meie oli oluline minule – ei temale. Valik on igal inimesel oma – suhteid suhtlusetasandil hoidvale inimesele ei ole suhteseotus ja suhte kestmine olulised – vahel on see tema paratamatus.
Minu mõistes on olnud ühine ja alles jääv kõik see Meie, kes me kokku sündisime. Andsin selle Meie alles hoidmise jaoks oma panuse – vajaduse ilmnedes ja võimaluse olemas olemisel lõin selle Meie jaoks ruumi ning hoidsin seda, et teine saaks sinna tulla ja selles olla. Hoidsin seda ruumi selleks, et mina saaksin selle, mida vajasin – teine on omal kohal seismas ja Meie-t tähistamas – olin kaassõltlane – olin sõltuv teise sõltuvusest – vaikida tuli sellest, mis oli selle teise jaoks vale.
Teise olemas olemine oli vajadus – siis ma ei ole üksinda – siis ma ei ole hüljatud – siis ma olen olemas. Hirm, üksinda jääda ja olla, takistas peatumast ja oma infot väljaütlemast – seisin teise eest, et olla olemas enese jaoks. Sel moel ma ei jätnud teisele tema õppetundi – võimalust teha ise oma valik teoks – ma ei klammerdu – teine võib ära minna. Mina ei võtnud vastutust enesega toimuva eest – arvestada olemas oleva infoga ja teha otsused/ valikud selle järgi. Iseendale ära minemise lubamise asemel valisin vaikimise, vaigistamise ja uskumise, et teine on olulisem, kui mina ise. Selline lahendus oli ja on vale.
Laps, möödunus, ei ole sama, mis täiskasvanu olevas, kuid lapse vajadused ja igatsused ja üleelamised käivad temas kaasas ka siis, kui ta on suur, kes endiselt igatseb olla Laps. Käivad kaasas siis, kui ta ei ole, endale teistsugust lahendust andes, ise vabastanud ennast ootusest. Ootusest, et tema on Laps, kes on oluline, hoitud ja armastatud ning temaga arvestatakse – kõike seda sel moel, et tema sellest üheselt aru saab.
Igal inimesel on olemas mälestused valust, hirmust, solvumisest, hülgamisest, kurbusest – need on reaktsioonid vahetule kogemisele ja enesega seonduva reaalsuse mõistmisel. See tähendab, et suureks kasvanud inimeses saavad alles olla soov ja vajadus, et enese möödunus olnuks teistmoodi – kui varem ei olnud ja ei saanud, siis nüüd saab – saab minna enese ajas tagasi ja lõpetada sealses ootus – saab astuda enese mälestuse sisse ja muuta enese valikut.
Minu sõime ja lasteaia aeg tähendasid viite päeva ja nelja ööd nädalas. Mingil perioodil ootasin siis, kui varastasin hetki lasteaia aknal, mil minust noorem viidi aiast koju või toodi sealt aeda. Vajasin tulijate/ minejatega kontakti – vajasin teadmist, et olen oluline. Enese igatsus mäletab, et vahel ma ei tabanud seda olulist hetke või kasvataja oli jaole saanud ja saatnud mind rühmaruumi tagasi. Enese valusad mälestused annavad teada, et nägin tulijaid või saatsin pilguga minejaid, kuid - pilku ei tõstetud – mind aknalt ei otsitud.
Minu reaalsus – minuga seonduv on oluline minule. Saan enese tunnetega kaasneva info vastu võtta - kurbus, valu, üksindus, kadedus, hülgamine, solvumine, kaotus – need olid märksõnad enesega seonduva kirjeldamiseks. Muutus on võimalik – mina saan minna oma elu elama – lähen teadlikult akna pealt ära ja sellega lõpetan – teiste oluliseks tegemise – lõpetan nendelt enese olulisust tõestava info ootamise. Enam ei ole vaja minna ootama ja igatsema, sest see ei anna minule vajaminevat. Minu elu toimub seal, kus mina olen - mängin teiste lastega ühes.
Aedadelt ja maja seintelt tuge otsiv mina ei oota enam, et ema tunnistaks minu valu ja näitaks välja toetuse – võtaks takso või tuleks appi. Lahendan isikliku loo ära nii, et mina ei panusta teisele. See on iseendale mõistmise andmine – ema ei vali teistsugust võimalust, sest ta ei taha – järelikult jään ainult mina – kusagilt mujalt ei ole toetust tulemas – tuleb enese jõududega sihtpunktini jõuda – sel moel pöördub tähelepanu emalt ära ja toimub keskendumine enese tegevusele.
Tavaliselt astus ema trollis/ trammis/ bussis minust eemale ja valis vaikida ning mitte ühes olla – astun ise eemale ja lähen mujale seisma – teen seda just täpselt nii nagu me ei olekski koos. Mitte minu juurest ei minda ära, vaid mina ise valin endale lahenduse – olen nii nagu oleksin üksinda ja on oluline minule. Olen küll üksinda, kuid ei samas – ei ole solvunud ega ootamas. Olen paralleelses Maailmas – selles, kus on minule sobiv rahu olemas. Kui peatus tuleb ja väljume, siis kõnnin rahvaga ühes temaga kõrvu, et koos edasi minna.
Ema manipuleerib ja sõnastab huvitavaid väiteid ja/ või on vägivaldne - lähen sellest kohast, kui on võimalik, ära – astun teise tuppa ja võtan ette raamatu või käsile värvimise või muusika kuulamise. Annan endale eesmärgi ja tegevuse – loon enesele oma ruumi. Kui ei ole võimalik ära minna, siis vaikin ja keskendun millelegi muule – sulgen silmad ja ümisen viisijupikest – mis iganes. Ma ei püüdle tema poole ega proovi ennast mõistetavaks teha – sellel ei ole mõtet, sest kuulajat ei ole. Enesega seonduv on oluline minule – sellepärast lõpetan teadlikult koos olemise. Võimaluse korral lahkun korterist.
Lõpetan ootused kõigis neis aegades ja kohtades, kus valisin uskuda, et mina ei saa ilma teiseta – lõpetan ootused kõigis neis kooslustes, kus valisin uskuda valesid selle asemel, et vaadata otsa tõele – teine ei valinud mind – talle ei olnud oluline minuga koos olemine. Kõikide nende uskumutse taga on olnud kunagine kogemus, kus tõepoolset ilma teiseta oleksin jäänud olemata – kunagine abordi kogemus – hilisemas ajas ei ole see uskumus enam paika pidanud – jään olema ka siis, kui Olulist Teist ei ole – siis lihtsalt on teistmoodi.
Marianne
20.01.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar