Inimese õigus iseendale – iseendana olemisele - on must-valge maa ja ilm. Üsna sageli on nii, et inimene valib enesele Jumala – selle, kes või mis on talle millegipärast oluline ja kõrgemal ning parem, kui tema ise. Ikka ja jälle on nii, et see Jumal, üks paljude seast, on inimese jaoks õigem, kui teiste omad. See ainus Jumal on õige temasse uskuja pilgu läbi – uskuja jaoks tähendab see tema, kui indiviidi, õigeks või valeks nimetamist, kui öelda, et see, mida tema iseendaga samastab – uskumine on samastamine – inimese parim Mina - on õige või vale. Valeks nimetamine annab õiguse enesekaitsele ehk vastandumisele ja vastu astumisele – ainult üks saab võimaluse olla õige. Inimene vajab õigena olemist - tema ei taha ega tohi kaotada – ise ennast.
Jumala sõnad, inimeste tõlgenduses – inimese valik saab olla ja ongi vale, sest inimene teeb pattu – valib valesti. Tee reeglite järgi, korda kontrollitut, siis oled puhas ja õige. Kuuletu, allu ja järgi - Simon says. Usk kõrgemasse – usk olulisse täiskavanusse. Usk, kellessegi või millessegi, tähendab, et inimene ei kasva Inimesena, vaid usub pimeduses, et ta on valgustunud/ valgustatud, ta on õige, kui ta suudab olla õige. Ära hirmutatud lapsed, kes on valinud valguse piirid, mis tegelikult tähendavad vihkamist ja pimedust. Reageeritakse valele vastu – on minu õigus.
Tänase aja Maailmas on olemas väga palju seda, mida või neid, keda saab nimetada inimese Jumalaks. Kui varem elasid Jumalad taeva avaruses, siis, üsna tõenäoliselt, leiab nad tänasel päeval üles tänase aja seadmete ekraanide tagant – süsteemihaldurid. Süsteeme on tõeliselt palju ja need on pidevalt töös – inimene ise või erinevate süsteemide administraatorid on teda nende sisse või külge ühendanud. Seal, kus inimene on sees või kirjas, teostatakse tema üle järelvalvet.
Kui varem kaaluti õiget ja valet alles taevaväravates, siis tänases päevas saab ja võib otsustamine toimuda igal hetkel ja sageli see edasi kaebamisele ei kuulu. Inimese tegu samastatakse tema endaga - otsus langetatakse ajal, mil inimene tõestab ära, reegleid järgides, et ta ei ole vale või eirates ettekirjutatut, saab teda tunnistada valeks. Süsteemihaldur on küll omal moel jumal, kuid tema teod ei käi selle tavapärase õpetuse järgi – Palu ja Sina saad oma patud andeks – Sa oled päästetud/ lunastatud.
Kui inimene, kes tehes teo või väljendudes selliselt, mille põhjal saab ta külge sildi – vale – siis selle alusel ta heidetakse välja, vähendatakse tema võimalusi. Ta ei saa enam ligi iseendale - sellele, mille ta iseendast oli loonud või infole, mis võimaldab tal iseendana elada. Tal ei ole ligipääsu olemisele ehk reguleeritud vabadusele iseendana – ta ei saa kasutada süsteemi võimalusi enese jaoks.
Tänase aja märksõna on TULEMUS. Tulemus peab tulema selline nagu vaja – parem, kui enne - suurem, kui varem – tulusam, kui hetk tagasi. Tähelepanu ei ole suunatud teekonnale - inimese kasvamisele Inimesena, vaid tema oskustele ja suutlikusele tuua tulemust – kasu. Inimesest on saanud asi, sest tema peab ise ennast kohandama tulemuse nimel – sobituma masinavärki ja täitma selles oma koha – õigesti. Inimene, inimesena, ei ole tähtis ega oluline, sest vahendite ja asjade maailmas peab inimesest olema kasu – tulemus peab saama saavutatud. Inimesest on kasu seni, kuni ta täidab talle pandud ootused ning toodab vajaliku tulemuse.
Kõikjal, kus tehakse plaane ja seatakse eesmärke – pannakse paika sihtkoht – see tulemus, kuhu soovitakse jõuda. Tulemust jahtides võib hüljata või jätta ühes võtmata need, kes on mingil moel valed, sest nemad takistavad teed. Nemad, oma erinevuses, ei ole toetav jõud ega lahendus, vaid väljavahetamist nõudev sobimatu lüli või kui väärtusetud, kes saavad eiramise osaliseks.
On ju nii, et iga eesmärgi poole astudes, tuleb läbida teekond ja alles sellel kõndimine annab selguse, kuhu ja kuidas kõnnitakse ning millal ja kuhu kohale jõutakse. Tulemust jahtides ei küsita iseendalt või juhtijatelt, kui palju ja mida see teekond maksma läheb ega ka seda, kas võib ja saab vajadusel peatuda ning kohandada tulemuse ootusi kõndijate järgi. Tulemus ju on kellelgi mõeldud - vahel kõigile, kuid üsna sageli, vaid vähestele. Õige tulemus on vajalik ja selle püüdmise/ saavutamise hind tuleb maksta kõigil neil, keda selle jahtimine puudutab.
Inimene ei ole sama teisega. Tema võib küll ära õppida samad asjad ja täita kohustusi ning järgida reegleid nii nagu teised – olla süsteemi jaoks korras, kuid samas on ta ka tema ise. Ta erineb, sest alles, jalge all oleval, teekonnal kogeb ta ise ennast päriselt. Ta kogeb, kuidas ta saab ja tahab ning mis on tema jaoks võõras ning vale. Ta kogeb, milline ta on või sooviks olla. Ta avastab ise ennast.
Inimene, olles inimeste hulgas, saab tähelepanu osaliseks. Tähelepanu vajadus on tema suurim sõltuvus – inimene vajab tähelepanu – seda õiget sorti. Õige annab teadmise õigena olemise kohta. Inimest õpetatakse algusest alates olema õige – sobiv. Õpetatakse olema sama – pidama reeglitest kinni ja järgima eeskirju, tegelema enesekontrolliga, et olla õige. Kuna inimene ei ole kohe „valmis” ja võib nn eksida, siis teda jälgitakse ning kontrollitakse. Korrale kutsumiseks või toetuseks saab inimene erineva tähelepanu osaliseks.
Inimene õpib oma kogemustest, et see tähelepanu, mis teda karistab - näitab/ avalikustab teda valena, teeb talle haiget või solvab või jätab võimalustest ilma. Keegi ei taha meelega olla vale ja mitte keegi ei taha jääda valeks, sest inimeste must-valge süsteem – õigeks ja valeks jaot(u)amine, toob enesega kaasa tagajärjed. Olles valeks nimetatud ei ole sellisel inimesel enam õigust enesele, kui tervikule – erinevatele külgedele iseendast. Vale on ja peab olema vale – tervenisti – seal ei ole kohta teistsugustele võimalustele. Vale eraldatakse välja ja talle on oma osa ettekirjutatud – kahetsegu, palugu andestust, püsigu vait, olgu alandlik, tähelepanu alt väljas ja tasugu oma võlga.
Inimene ei võtata vastutust enese teo eest, kui tema peamine eesmärk on suuta olla õige, et omada õigust iseendale. Sagedane karistus, mis inimesele määratakse, lähtub karistaja tunnetest, millega too toime ei tule, kuid ei ole tegeliku teo tagajärgi tasakaalustav. Ülekohtune karistus ei taasta tasakaalu – karistus on võimu kasutamine nn eksinu üle. See on mingil moel hirmutamine, et too enam ei teeks. Kuid hirm toob endaga kaasa viha selle vastu, kes või mis oli ülekohtune ja/ või oli vale. See tähendab vastu astumist, ka iseendale, kui just iseennast peetakse selleks valeks – inimene tahab olla õige – tegu võis olla vale, kuid ise ollakse õige. Inimese vaatenurga dilemma – vale valiku oleks saanud valida teise, kuid valet iseennast ei saa teise iseenda vastu vahetada.
Inimeste maailmas peab inimene suutma olla õige – esimesel korral ja koguaeg. Inimeste maailmas peab see, kes on mingil moel eksinud, suutma olla õige – õige selle jaoks, kelle tunde ta äratas(b). Olema õige sellisena, et teine enam ei tunneks ise ennast valena. Selle võib saavutada, kuid see ei tähenda, et tunde kogeja unustaks oma tunde – ta kardab korduvat kogemust ja kuna teine „on” tema tunde autor, siis peab too jääma valeks – see on lahendus, kuidas vältida enese valena kogemist ja õigustab valitud otsused ja nende elluviimise.
See, kes on nimetatud valeks, püüab saavutada enese õigeks mõistmist – luba enesele. Temal on vaja tulemust ning seega on tulemus tähtsam, kui teekond – tulemus peab olema õige. Selle peab, enese tõestuseks, kiiresti kätte saama – see võib tähendada vabanemist. Sellepärast püüab inimene erinevatel viisidel tähelepanu, mille ta näeb või usub õige tulemuseni viivat. Selletõttu mõjuvad takistused, teel tulemuse poole, ja kriitika, enese arvel, laastavalt ja vastuhakku tõstvalt. „Minul on õigus – minul peab olema õigus, sest mina pean olema õige – mina vajan õigena olemist!”
Ise ennast valeks pidav inimene kardab, et tema aeg lõppeb enne, kui ta tulemuseni jõuab ja ta jääb igavesti valeks - ta eksleb pimeduses teel valguse poole - see Jumal, kelle silmad on saatmas teda teel, mõistab kord kohut ja annab teada töö, inimesena elatud aja, tulemuse. Õiget ehk Jumala tähelepanu püüdev inimene valib kasutada ise ennast, kui vahendit, kes peab tagama õige tulemuse. Inimese väärtus, enese silmis, võrdub enese võime ja suutlikusega tuua kasu – jõuda vajaliku tulemuseni.
Ise ennast valega samastanud inimene tõestab ja õigustab ise ennast ja oma valikuid. Ise ennast valega sildistanud inimene astub teda valeks nimetajatele vastu või eirab neid. Iseennast päästa püüdev inimene päästab maailma, kui ise ennast. See inimene, kes usub ennast vale olevat, tegutseb ja otsib lahendusi selle aja teadlikkusega, milles ta sai traumeeriva kogemuse osaliseks – seal, selles ajas, sai temast see - Kes on Vale. Järele tulevad lood on tegelikult teekond tagasi – enese algusesse, et kohtuda iseendaga.
Marianne
01.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar