Sageli on nii, et negatiivsete ja lõhkuvate tunnete ajel sündinu eest ei taha inimene võtta vastutust. Tehtu ei tundu olevat oma – olles, ei oleks ise ennast nagu kohal olnudki.
Kui tegevus saab tehtud ja samm astutud ning enam ei ole tagasipöördumise ega peatumise võimalust, vaatab inimene otsa tagajärgedele ja temas tõuseb küsimus – Kas see olin tõesti mina?
Oli küll ja ometi nagu ei olnud ka. Tegu oli justkui kahestunud inimesega – on seisund, milles inimene valib olla tunne ja on olemine, milles ta on teadlik ise endast. Inimesel on häbi ja hirm olla energiana, mida ta ei suuda valitseda. Tundena väljendudes kaob inimeses inimsus – see on Tundemina ja Inimesena olemise vaheline erinevus.
Marianne
09.04.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar