Hing jäi kinni

 

Laps, vahel,

kogeb enese sees valu.

Hing jääb kinni,

sest Maailm puruneb,

kaitsev ring laguneb -

jäävad järele rusud

ja nukker üksindus.

See, lapsest suurem

ja palju tugevam,

just see ainus,

kes olemas,

et lapse jaoks

hirm jääks kaugele

ja hoitud oleks olemine -

see, inimene,

lapse vastu astub -

oma käe tõstab,

oma teo teeb,

oma sõna heidab.

Laps kogenud on,

et kui tema tegu

või olemine

pahaks saab liigitatud,

siis sellele järgneb

hukka mõist

ja karistus.

Teo teinud suur,

lapse mõõdupuu järgi,

on paha,

kuid palju väiksem,

ise üle ei saa kõrguda

ega karistusi määrata.

Laps,

valuna olles,

saadab teele soovi,

et suur kogeks ise

ja seeläbi mõistaks,

mida ta tegi.

Kui teod jätkuvad,

siis laps

abi saab fantaasiatest -

ettekujutused sellest,

mida ja kuidas,

kogedes ja tundes,

suur saab karistatud -

see on pide,

mis aitab edasi elada.

Kuid liiga sageli,

need lapsed,

kes soovinud

suurele karistust,

selle soovi

enese sisse ära peidavad,

et see välja ei piiluks

ja selle omamise eest

tagajärjed jääksid kogemata.

Väikese tõlgendus oma elule -

suur inimene

hülgas teda hetkel,

mil astus teoga

oma enese lapse vastu -

vägivalda kogenud laps usub,

et see juhtus,

kuna tema ei ole väärtus.

Enese pärast,

vanema vastu minnes,

suurest saab vaenlane,

sel moel

üksi jääb väikene -

ta enese otsusega

on mõistetud olema see,

kes on Hüljatu.

Hilisemas ajas,

kõik teed viivad Rooma -

enese loo algusesse tagasi -

enese Hüljatuna kogemine

on vaatevinkel

ka uute lugude tõlgendamisele.

Enese lood

on teekonnal kaasas -

teravdatud pilk näeb,

ergas taju tunneb,

hilisema aja lugudes,

sedasama,

mida ise sai kogetud.

See inimene,

kes oma hilisemas ajas,

tunneb vajadust teisi päästa,

on see,

kes vajas päästmist.

See, inimene,

kes oma hilisemas ajas

astub vastu

valele ja ebaõiglusele,

on see,

kes päästab

ise ennast minevikus.

See, inimene,

kes oma hilisemas ajas,

ajab taga õiglust,

on see,

kes vajab otsust -

vanem saab oma karistuse.

End hüljatuna kogev inimene leiab ennast järjepidavalt tegemas seda, mida vajanuks ise, seal aegade tagusesse ajas, kuid ta kogeb üha uuesti, et hoolimata oma tegudest, tema ei saa, oma möödunud kogemust ennetavalt, ära päästetud ega ka õigeks mõistetud oma soovi eest vanemat karistada. Inimene kogeb ikka ja jälle, et teda on hüljatud. Ta vajab, kogeb ja teeb seni, kuni ta ei mõista iseenese lugu.

Marianne

27.04.2022.a