Vere hääl

 

VENE MAA -

suureliselt kirjeldades,

on seda maa ala,

kirjas, kõnes ja ajas,

suurte sõnadega ülistatud.

See on maa,

mis ühe nimega nimetatud,

kuid kildudest kootud,

mosaiigiks kokku liidetud.

Aegade jooksul

segunenud veri,

vene inimesi,

segadusse ajab -

iga kokkuliidetud kild

soovib omada -

oma Maad

jalge all tunda.

Inimesed on kuulnud,

vene inimese kuulsast,

Vene Hinge valust,

sellest raamatutes kirjutatakse

ja luuleridu veeretatakse,

seda muusika sisse pannakse -

kuid selle põhjusest

aru ei saada -

see on igatsus

enese juurte järele -

selle Maa järele,

millest enese algus,

alguse on saanud.

Sügavalt tõusev igatsus,

ikka ja jälle,

tõukab takka,

omama seda,

kust ollakse tuldud.

Vene nime kandva maa inimest,

vajadus oma Maa järele,

sunnib vallutama,

enesele allutama -

teiste maid

enese omaks tegema.

Ja nii nad,

justkui prussakad,

kihavate hordidena,

aegade varjude seest

välja pugedes,

vägivallaga relvastatuna,

kumedalt edasi rühivad.

Prussakate armee

taas suundus vallutusretkele,

teiste Maad

enese omaks läks võtma,

kui isake tsaar,

see ebajumal, kes kullatud -

andis käsu see ette võtta.

Prussakad ei hooli sellest,

mis oli ja tuleb,

nemad on,

kui nemad olemas on

ja olemas olles

nad tarbivad seda,

mis enesel,

kuid ka teistel,

olemas on.

Vene nime kandva maa inimesed,

teiste maadele astudes,

kui prussakad

enda laiali külvavad,

kuid teiste maade peal elades,

nemad on juuretud

ja seega pidetud.

Ebajumalaid

nad pühaks peavad,

neid kummardavad

ning üle kuldavad,

kuid Maad,

juurteta elanikud,

ei austa

ega armastada oska -

seda pühaks nad ei pea -

see ei ole nende algus

ja seega ei ole nemad

Maaga seotud ühte.

Vene nime kandva maa inimene

maad omama peab ise -

selle enda omaks

ta nimetab,

kui nime - vene,

annab nimeks sellele.

Vene nime kandva maa inimesed

on aegade tuultes kübemed -

kõledad kivikülad,

ulguv tuul väljadel,

pere mehi ei ole -

maad omatakse,

kuid seda ei hoita -

sellest ei kasva,

sellest iseennast ei looda.

Inimeste aja lugu

inimesi kokku liitis

ja ka sassi segas

ning seega,

et olla tervik,

on neis vajadus

olla oma maaga

ühte ühendatud -

tunda seda kohta,

kus on enese juured,

olla koos kohaga,

kus on enese alguse algus -

südame valgus.

Vene nime kandva maa inimene,

kus on Sinu juured?

Kas Sina tead, 

milline kild

sellest on just Sinu -

kus on see koht,

kust alguse sai lugu,

mis on Sinu?

Vene nime kandva maa inimene 

ise on juurteta,

kui peab,

enese omaks

ehk omandiks,

kõike seda,

mis erinevatel aegadel

on vallutatud

ja erinevatel viisidel

on allutatud,

ning Vene nimi

nimeks antud.

Vene nime kandev maa

ei ole kõigile kuuluv maa,

see on erinevate põlisrahvaste Maa.

Vene nime kandva maa inimene -

peata ise ennast,

peata ära torma

käsku täitma,

mis andnud isand -

kuula oma südant,

kuula ise ennast,

kuula Maa kutset,

kuula oma Hinge -

pühaks pea Maad,

millest Sinu algus

on alguse saanud -

leia oma kodutee üles -

juured on Sinu algus.

Marianne

04.04.2022.a