Kahetsus

 

Me koos olime,

kõrvu seisime,

siis mõistsin -

mujal olla soovisid -

meie ühine hetk

oli kaotus Sinule.

Kui kogesin,

et minuga ühes

ei olnud Sul hea,

siis ma tahtsin

Sinule meeldida.

Et tõsta enese väärtust,

siis endale kuuluvat näitasin,

et köidaksin,

siis ise ennast jagasin,

pingutasin,

et olla õige,

ennast vajalikuks tegin,

olin vaikne

ja jalust ära,

lobisesin,

et tühjus saaks täidetud.

Ma ei mõistnud,

et kui ise olid valinud

ja minuga nõustunud,

siis MIKS

ma Sinule ei meeldinud?

Miks enam ma ei olnud

Sinu jaoks väärtus?

Miks ühes oldud aeg

ei olnud kingitus?

Ise ennast hülgasin,

kui Sinu jaoks

ise ennast lõin -

kuulasin ja jälgisin,

meeldida püüdsin -

kõik endast andsin.

Sellest tava sündis,

kaasas harjumus kõndis -

olema pean väärtus,

suutma meeldida,

olema õige,

et ühes olija,

ühes olemist,

ei kahetseks.

Sündis uskumus -

minust ei piisa,

ühes olemise eest

tuleb maksta -

pidin leidma tasu,

mis hoiaks

teise inimese

minu elus alles.

Ühes olles,

tajudes teises kahetsust,

kogen hülgamist -

uue võimaluse korral

mind ei oleks valitud.

Marianne

20.04.2022.a