Juuksed taas on kasvanud välja
ja kulmud justkui ära kulunud,
madalalt veerev päike
veel suvesoojust ei paku -
olen kahvatu,
kergelt kollaka jumega.
Kui vabalt saaksin valida,
vahel ma ei oleks selline
nagu peeglist paistan endale -
ma ei saa ennast ära vahetada
ega kõike välimuses teiseks muuta.
Möödaläinud aastad
on läbi käidud
ja minust välja paistavad -
kortsud, kui vaod,
on laubale küntud,
võrreldes aegade tagusega
olen siit ja sealt muutunud.
Ma ei pane make-upi näkku
ega teiseks maali ennast.
Harva salonge külastan -
ennast „korda” teha lasen.
Mida vähem vaatan peeglisse,
seda vähem iseennast näen -
olen nii nagu olen -
ise harjunud endaga olen.
Kas ma meeldiksin,
siis enesele rohkem,
kas ma tunneksin
end iseendana paremini,
kas ma julgeksin,
astudes inimeste ette,
tõsta pilgu
ja vaadata otsa,
kui osavate oskajate
ja kunstnike käed
mind muudavad -
lisades värve
toovad välja head -
kindlasti see on nii,
sest kui ma enesele meeldin,
siis selle väljapaista lasen.
Tean, et värvide abi kasutades,
st taas kord korda tehtuna -
on vabadus ise ennast näidata,
on tahtmine ise ennast näidata -
kui kevadine vihm
on sabinal alla sadanud
ning lumest jäänud jäljed
maha pesnud,
on aeg lood(t)usel tärgata.
Marianne
02.04.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar