Kas Sina oled valmis, ausalt ise endale, vastama, kui mitu korda päevas Sina oled ametis, iseenese sees, iseenda tunnete maha surumisega? Oskad Sa üldse öelda, kui sageli valid Sina tegeleda oma tunnete eest põgenemisega, nende eiramisega, kustutamise püüdega? Kas Sa paned oma sellist tegevust tähele?
See on tegevus, millega oled omal moel ära harjunud ja see on saanud Sinu igapäevase elu osaks, sest Sa justkui pead seda tegema, kui lugu ei puuduta ainult Sind, vaid veel kedagi teist – küsimus on just tolle teise poolt valitud enese väljenduses. Teine teeb ja on ning Sina, sealsamas kõrval, koged eneses tunnet, mida oled otsustanud varjata, ära kustutada või välja vahetada, kuid see ei õnnestu – tunne tuleb ikka ja jälle tagasi, sest Sina ei kohtu oma tundega, vaid reageerid sellele vastu.
Kuidas saab üks lugu tõusta teemaks, kui on ju olemas sõnad ja seega saaksid Sa ennast väljendada – öelda ära selle, mida tunned. Sind takistab hirm - Sina ei saa sellele teisele öelda seda, mis Sind häirib, sest kardad vastust. Võib-olla oled küll öelnud, kuid see ei ole lugenud – lugu ei ole lahenenud. Kuna Sina ei saa teist inimest ära muuta – tema on enese poolt valitud väljendus, siis usud endas ja veenad ise ennast, et Sina oled see, kes peab oma tunnet eitama ja see tähendab, et Sina ei tohi tunda. Just selle tõttu, põhjendad ise endale, miks teisel on õigus valida oma käitumine/ väljendumine, kuid Sinul seda ei ole.
„Mina ei saa! Mina ei tohi! Mina pean!” - keelad ise endal tunda, kuigi võiksid samal ajal ise ennast aktsepteerida. Sõnadega – Pean/ Pead – surud, justkui teise pärast, ise ennast alla. Lahendusena, proovid ise ennast kontrollida, et Sina ei reageeriks valesti st, et tunne välja ei paistaks. Selle tunde, mida tunda ei tohi st ei saa, vahetad teise tunde vastu välja – vaikid solvunult, tunned pahameelt, jonnid sõnades ja tegudes jne. Väljendad ise ennast välja, sest tegu on ebaõiglase olukorraga - teisel on õigus ja vabadus valida ning olla nii nagu ta valib olla. Sama on ka Sinul.
Enese ebaõnnestuv kontrollimine – enesele liiga tegemine – viib vastumeelsuseni teisega koos olemise ees. Teine on justkui vaenlane, kelle pärast Sina ise, teed iseendale liiga. Teisal, selleks, et vältida teise „huvitava” väljenduse kogemist, tõttad ette ära siluma, muutma ise enda tegevust ja olemist. Sellel hetkel, kui teine väljendub, leiad iseendale teise tegevuse ja koha – väldid aktiivset olukorda, kuid tunne on tuntav nii nagu oleksid teise kõrval kogemas.
Miks Sa ei väljenda enese tunnet? Lihtne vastus – Sina kardad vastust, mis näitaks selgelt, et teine ei arvesta Sinuga – Sinust ei hoolita. Oled kogenud, et teine teeb edasi või mossitab ja pahandab, sõnade ja tegudega, vastu, sest Sinul ei ole õigust teda keelata. Oled kogenud, et teine võtab lugu isiklikult ja reageerib oma tunnetega – kui ta ei sobi sellisena nagu on, siis usub ta end olevat, enese uskumuse järgi, – vale, paha jne - kuid teine ei taha selline olla. Kardad kohata sõda, kui Sinu sõnu, isiklikult võttes, tõlgendab teine, et tema ei tohi olla tema ja seega, kogedes ebaõiglust, astub Sinule vastu.
Kogetav pahameeletorm on tolle teise vastu meel, et tema peab, kellegi teise pärast, ise ennast kontrollima hakkama. Mõtlema ette ja valima enese väljendust, kuid seda tehes kaotama oma vabaduse. Seega astub ta, tunnetega sõdides, Sinule vastu või jätkab väljakutsuvalt oma tegevust, sest tema ise on iseendale tähtsam, kui see, kuidas keegi teine ennast tema kõrval tunneb.
Sina koged abitust ja väiksust ning tundeid, mis segavad olemist. Kuid, kui Sina tunned, siis on see Sinu teema ja seega üritad Sina ennast ümber muuta, sest teisel on ju õigus isikuvabadusele. Kuid oma tunde mahasurumisega – ehk käsuga - lõpetada tundmine - võtad ise endalt vabaduse. Teine ei vali muutust, sest temale ei ole seda vaja. Temal on harjumus, vajadus või soov, millest ta ei loobu ja seega ta ei hooli sellest, kuidas temaga koos olemine/ elamine teisele kogeda on.
Ärge võtke isiklikult, see tähendab – ärge sõdige tunnetega teine teisele vastu. Kas peab või ei pea arvestama? Kui tähtis on teise põhjendus? Kumb on tähtsam? Kas soov on põhjendatud? Kust üldse jookseb piir, mis märgib arvestamise ja mittearvestamise vahe? Kui oluline on teise inimese heaolu enese kõrval? Kui kaua peab taluma, kuna teine ei taha teistmoodi olemist valida? Kumb pool on see, kes peab ennast muutma? Mitte kumbki ei pea – väljenduse valik on valiku võimalus.
Oma kogemise saab sõnadega välja öelda, sest teise väljendus, ühises ruumis, on teise valik, kuidas väljenduda. Kõik ei olegi sobiv ega teisi arvestav. Teisel on õigus teada ja seejärel valida – võtta vastutus iseenda väljenduse tagajärgede eest. Sinul endal on õigus öelda ja võtta vastutus iseenda sammu ees. Teist ei saa ära muuta, kuid saab välja öelda selle, mis häirib, sest see toimub ühises ruumis ja seeläbi on mõlemal õigustatud ootus, et teineteisega arvestatakse. Ühises ruumis ei ole iga sõna ega väljendus hea. Vastukarva tegevus ei ole ühes olemist hoidev ega suhet toetav.
Tunde mahasurumise, ära keelamise, ära kustutamise mõttekeerdkäike järgides, oled solvunud iseenda peale, sest Sinu tegevus kannab endas sõnumit – teine on tähtsam ja olulisem, kui Sina ise oled ja seega, võtad teise olemist isiklikult ka siis, kui Sa ei ütle sõnadega välja seda, mida endas tunned ning ka siis, kui koged vastu astuvat reageeringut. Ütlemata jättes ei anna Sa teisele võimalust valida ega teadmist, et ta on vastutav iseenda väljendusvalikute eest. Öeldes, austad iseennast, ei sunni ise ennast olukorraga leppima ega enesele kaitsvat tunnet appi valima.
PS Kui Sinus on tunne – vali kohtumine oma tundega.
Marianne
13.04.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar