Iga suhe on saanud alguse omal põhjusel. Igal suhtel on oma nägu ja sisu. Olemas on lähedased, kuid ka distantsiga suhted. On ametlikud ja vormilised, kuid ka isiklikud ja südameid puudutavad suhted.
Inimese sees on pinge, kui lähedastega seotud suhted on ohtlikud miiniväljad. Kõigest ei saa rääkida, kõiki osi endast ei saa paljastada – iseendana ei olda vastuvõetav, sest on väljenduse valikuid, mida eitatakse ja olemisi, mida eiratakse.
Selline suhe liigub pinna peal – see on kui lava, kus kõigil on ettevalitud näod ja ettekirjutatud tekst. Selline suhe liigub sügaval inimese sees – see on äng, sest ei ole vabadust olla iseendana. See on ettevaatlikus, sest on hirm eksida. Kohtuvad rollid, vaid vormide täiteks, kuid ei kohtu Inimesed. Näitelava on üks hetk, roll on osa – seega oodatakse läbi saamist, et võtta vabalt ja iseendana elu jätkata.
See on valetamine teisele, kuid ennekõike ise endale. Ei saa, ei või, ei tohi! - kuigi tegelikult saab, võib ja tohib. Kardetakse tagajärgi – et vastus teeb haiget, et suhe ei jää püsima, et see läheb katki, et hüljatakse. Kardetakse enese tundeid - enese kogemisi. Inimene ise on see, kes keelab ise endal olla iseendana.
Selline suhe ei ole väärtus, vaid sundus, kohustus – Mina Pean jutt. Selline suhe nagu on, kuid seda ei ole – see ei loo enamat. Sellises suhtes ollakse, sest ollakse kusagil ja milleski keegi. Sellises suhtes ollakse, sest tahetakse, midagi omada, kogeda. Seega hoitakse suhtest kinni ja mängitakse valitud rolli – ollakse teadlikult vale. Sellises suhtes ollakse ennast kaitsmas, koheselt valmis reageerima ohule, sest vaenlane, hülgaja, ükskõikne on inimese vastas poolel.
Sellise, suhtesse suhtumise, vaatenurga algus, on inimese lapsepõlves. Selles ajas, mil ta veel ei saanud valida olemise ja ära minemise vahel. Selles ajas, mil ta oli justkui vanema(te) oma ja tema heaolu sõltus oskusest olla vanema(te) jaoks õige. Selles ajas, mil ta pidi käima lapsi inimeseks kasvatavas asutuses ja tähtsad täiskasvanud kasvatasid teda, kindlaks määratud moel, elule vastavaks. Elutuulte meelevallas olles õppis inimene iseennast varjama - peitma ära ise ennast ja olema vale st "õige" näoga.
Traumaatilis(t)e kogemus(t)e tagajärjel sai sellest muster - elamise lahendus ja see kandus üle inimese järgnevatesse suhetesse, milles ta oli teisest osapoolest sõltuv ja selletõttu oli olemas reaalne oht, midagi enese jaoks olulist kaotada. Seega ei tähenda olulised suhted tema jaoks vabadust, vaid kohustust ning vangis olemist. Kuigi sellises suhtes on halb olla ja suurel inimesel on võimalus valida ning oma otsus ka teostada, klammerdub ta suhte külge, sest suhe tähendab võimalust saada seda, mida ta just sellisest suhtest vajab - ise endana tunnustamist.
Suhete külge klammerduv inimene on enese Tundemina poolt vangi võetud - ta usub, et kui ta ei ole valena õige, siis ta ei saa seda, mida vajab - õiget tähelepanu (lapsepõlves võis see olla ka söök, asjad, riided, kaasa võtmine, välja lubamine jne).
Suhtevang, tea, et tegemist on sellesama vana rehaga ehk kordusega, mis on tegelikult uue alguse võimalus - suhe ehk lava on valmis seatud ja konstellatsioon käimas - Inimene, võta ise ennast vastu - ole iseendana - luba ise olla endal vaba.
Marianne
01.04.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar