Kui võtta peopesale ja vaadata lähedalt, siis näeb toimuvas ülekohut, sügavat valu, purustusi ja verd. Näeb seda, mida ja kuidas ei peaks olema ega tehtama. Näeb seda, mida ja kuidas ükski inimene ei peaks olema, tegema, tundma ega kogema. Ei peaks, kuid ometi on kõik see olemas ja see kestab edasi. Miks ometi?
Kui vaadata kaugemalt ja lugeda toimuvat sümbolite keeles, siis joonistub välja pilt, mis märgib ära osatäitjate ülesande. Igal olemisel, sündmusel ja kogemisel on oma aeg ja koht - iga samm on vajalik, sest käimas on suur konstellatsioon. Maailm on üks avar näitelava ja inimesed, selle peal, täidavad oma rolle. Käimasolev sõda Euroopas on vana loo avanemine – vana sõda uues kuues, sest Suur kangelane, kelle kätel on veri, ei ole tänaseni oma tegude eest vastutust võtnud.
Seal, aastate tagustes aegades, seda nii ühe Suure poole peal, kui ka teise Suure poole peal, alustati uut teed nn valest inimesest – mõlemad Suured leidsid, oma, ühise nimetaja, mille järgi teatud inimesed osutusid korraga valeks ja nende ära või hukka saatmine sai seeläbi õigustuse. Suurte juhtide sütitavad kõned ja määravad seadused viisid inimeste tähelepanu teisale nende tegelikest eesmärkidest ja kõigega kaasnevast. Suurelt ja selgelt näidati Oma Maa rahvale, keda nood saavad ja tohivad vihata – sõnadega valati see säng, kus vihane energia sai vabalt voolata. Viha oli see energia, mille jõul inimene astus Inimese vastu.
Ühe Suure poole peal nimetati valeks see rahvas, kellel ei olnud kodumaad. Nad ei olnud omad, sest nende veri ei olnud „puhas”. Nad olid üle ja valed – justkui asjad, kellel polnud õigusi. Nemad ise ja nende omandid said riigi omaks – vahendid, mida kasutada Suure juhi eesmärkide täitmiseks. Erinevatel maadel osaks saanud vägivalla eest ei saanud nad ise ennast kaitsta, sest neil ei olnud oma maad jalge all. Nad olid kübemed, kes lendasid aegade tuultes ja põlesid lõõmas.
Teise Suure poole peal nimetati valeks need, kes omasid seda, mida teistel (sellisena) ei olnud – korras kodu, tööd, raha, sööki, teadmisi, oskusi, ajalugu, arengu võimelisust ja võimalusi. Valed olid need, kes kasutasid, enese heaolu kasvatamiseks, teisi inimesi vahenditena. Tegelikult nimetati valeks kõik need inimesed, kes nägid Maailma ja selles toimuvat erinevate nurkade alt ja seetõttu ei olnud nad kuulekad tööriistad. See tähendas, et neist ei saanud vahendeid, kes oleksid täitnud Suure juhi eesmärke ja taskuid. Seega said neist vahendid - rekvireeritud vara täitis riigi ja/ või naabrite taskud ning uus töökoht anti neile sunnitöölaagrisse. Vastuhaku korral jätkus kuule ja Siber oli ääretu.
Oma Maa ära puhastamine oli alles algus - õigete inimeste tõstmine, valedest inimestest kõrgemale, tähendas, et neist õigetest sai viha energial põhinev jõud, mida, pühadel eesmärkidel, välja valitud vale vastu kasutada. Selle, kes või mis oli vale, määrasid Suured juhid, kes kasutasid oma rahvast, kui vahendit ja kui juht tahtis, siis vahend läks ning täitis talle antud ülesannet – hävitas vahendeid valimata vale inimese ja temaga seonduva.
Mõlemat Suurt juhti ühendas seesama tõik, et kuna väljavalitut valet ei peitunud ainult enese poolt omataval maal, vaid seda leidus ka teiste rahvaste kodumaadel, siis seega mindi oma vaatenurka ellu viima ka naabrite juurde. Mindi relva ja vägivallaga õigust viima ja puhastust tegema. Kui valed olid kõrvaldatud ja maa ära „puhastatud”, siis sai sellest osa Suurele kuuluvast territooriumist.
Lõpuks jõudis, inimeste aja loos, kätte see aeg, mil üks Suur puhastaja läks relvaga teise Suure puhastaja vastu ja lugu lõppes ühe Suure poole kaotusega. Teine Suur ajas võõra oma maa pealt välja ja seda tehes voolas ta puhastava, kuid purustava lainena üle teel olnud rahvaste maade, kuni ühte Suurt, kui valet, hävitava võiduni välja.
Võidu enese nimele kirjutanud rahvast sai Suur Rahvas, kellele loodi uskumus, et nemad on kangelased, kes on ka kõigi, nende endi uputava laine alla jäänud maade kangelased. Võitjal on õigus võtta vajaminev ja täita oma tahtmised. Suurest kaotajast vabastatud maad määrati endaga ühes olema – meelepärasel moel võitjatele – võtjatele. Vabastatud maad lisati enda omale, sest need tähendasid vahendeid ja ressursse. Selliste liitmiste raames said järgmised valed inimesed oma saatuste osaliseks ja need, kes õiged, võimu inimeste, kui vahendite üle.
Pendli liikumine tähendab ühe terviku kaheks pooleks jagamist nii, et need pooled näivad teineteise vastandid olevat. Kui üks Suur oli paha, siis teine Suur oli järelikult hea. Kui üks Suur oli vale, siis teine Suur sai olla õige. Haakrist ja selle all tehtud teod olid pahad ja valed – nende üle mõisteti avalikult kohut. Sirbi ja vasara all tehtud teod õigustati õigeteks ja headeks. See oli võitjate vaatenurk, mis seati suurelt vaatamiseks välja, et jätta varju enese täpselt samasugused inimeste vastased võikad teod.
Sõja kestel ja selle lõppedes, tehtud kokkulepped, hoidsid erinevate maade juhtide suud lukus sellest, mida võitjad ise olid teinud. Oma ja allutatud maade rahvaid hoiti hirmu alla ning ega neil olnud ka võimalust ega julgust oma enese lugudest avalikult kõneleda. Suure ja Võiduka Rahva ajalugu kirjutati vaatenurgale sobivaks. Ausambad ehitati, olulisi kohti tähistati ja väljavalitud tähtpäevi peeti suurelt, et Suur Võit seisaks ikka kõigil meeles ja Suur Rahvas oleks jätkuvalt õige. Suur Rahvas, teades oma rahva tegusid, mäletades kogemusi, võttis usu kangelasrahvast omaks ja jätkas enda õigemaks ja kõrgemaks pidamist ning allutatud maade ja nn „valede” sõnade ja vaadete (tänases päevas feikide) vastu, tegude ja sõnadega võitlemist.
Kui Suure Sõja ühe poole maad ja sõjakoleduste tegijaid karistati avalikult ning tehtu eest tuli neil kallilt maksta ja oma tegusid pidid nad kahetsema, siis teine pool jäi õigeks ja sellest tulenevalt karistuseta. Vastutus oma enese tegude eest jäi võtmata ja selle eest põikleb too ka tänases päevas kõrvale. Kuid igal teol on olemas tagajärg ja kord on oma tegude eest maksmise tund käes. Kui vanaisad ja isad seda ise ei teinud, siis on see võimalus poegadel – lastel, lastelastel, lastelastelastel – neil tuleb maksta iseendaga.
See, Suur ja Võidu toonud, Rahvas on aastakümneid teinud ülejõukäivaid pingutusi, et hoida sõnade ja lavastuste abil ennast, hea-halb ning õige-vale, pendlite vastaspoolel – Oleme kõigi maade kangelased! Oleme päästjad! - kuid tegudes jätkanud harjunud kombel – tegeledes teiste ja ka enese maa valedest inimestest puhastamisega ning allutatuid maade, Suure Vene nimega nimetades, enesega ühte liitmisega.
Näitelava on valmis seatud, osatäitjad valitud ja vaatus ammu alanud. Energiad on liikumises, sest süsteem otsib võimalusi, kuidas ise ennast, korrastades, tasakaalustada – aeg on inimeste poolt loodud energeetilised takistused kõrvaldada. Vene nime kandva maa inimestel on aeg võtta vastutus oma aja tegude eest ja nii nad kõnnivad sellel teel – tehes enese poolt kõik selleks, et see hetk ka kätte jõuaks.
Suur Rahvas on vajanud peatust – oodanud ja küsinud enesele karistust. Selleks, et see ükskord kätte jõuaks, oli vaja luua see hetk, mis täna käes. Suur Rahvas kordab nüüd enese vanu tegusid, et nähtaks olnut – mälestused ärkavad üles ja kõikjal räägitakse kõva häälega sellest, mis on ja oli. Minevik saab iga päevaga aina enam nähtavamaks. Erinevates aegades tehtud teod jõuavad, tänases päevas, valguse kätte.
Musta ja Valusalt Verise sõja ühel poolel on kodumaata olnud ehk juudisoost mehe ühendatuna peaaegu kõik need, keda Suured kangelased on kunagi tallanud ja teisel poolel, vastutuse võtmisele vastupunniv, vana verine vennaviha aeg.
Käes on aeg maksta oma tegude eest – võtta vastutus oma kunagiste ja tänaste valikute, tegude ja sõnade eest. Tunnistada, et hoolimata monumentidest, sõnadest ja valitud ebajumalatest, on nemad olnud samasugused, kui need, keda nad, enese pattudest puhastamiseks, enese vastas pooleks nimetasid. Suure Vene nime kandva maa rahvas on olnud ebaõiglane, ülekohtune, vägivaldne ja süütute veri on nende kätel.
Marianne
05.04.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar