Nii heas, kui halvas

 

Ikka ja jälle

tuleb tõdeda,

et teed viivad tagasi

enese alguse aega -

sinna kohta,

kus muster,

enese tõlgenduste järgi,

kokku sai pandud

ja mällu kirjatud -

alguses oli tunne

ja sellele järgnes sõna.

Ehmatus -

haigutav kuristik -

hirm -

valetamine -

valetav inimene -

eemale -

võitlemine -

sulgumine -

haav jäi järele.

Olin haavunud,

sest olin haavatud -

inimesed valetavad -

kinni oma sõnadest

nad ei pea.

Sõnadest taganetakse,

sõnu ära unustatakse,

sõnu ümber pööratakse,

ilma sõnadeta jäetakse -

lämmatava vaikusega

ümbritsetakse.

Tule - ole meiega!

Tule – ole iseendana!

Igaüks loeb!

Iga inimene on oluline!

Just iseendana oled tähtis!

Oled vajalik sellisena nagu oled!

Sündisin ja olingi ühes,

kuid siis selgus,

et sõnad ei ole tõde,

sest vaja ei ole,

puudu ei ole,

oluline ei ole -

olin üle.

Minu meeles

ema oli see,

kes valetas -

olin ainus

ja siis sündis õde -

välja tuli tõde.

Kui mina olin see,

kes oli kalleim ja kõik,

miks oli vaja teist,

siis minu kõrvale?

Kas inimesed mõtlevad,

mida ütlevad?

Kas nad päriselt usuvad,

mida ütlevad?

Miks nad oma sõnadest

loobuvad?

Läksin ära valedest kohtadest,

ütlesin lahti valedest inimestest,

ise ennast hoidsin,

ise ennast kaitsesin

ja ikka ise

sellesama vana reha otsa

üha uuesti astusin.

Ma ei tahtnud kogeda kordust -

valetav inimene,

oma sõnadest mitte pidades,

kord juba hüljates,

oli hüljanud mind igaveseks.

Ütlesin iseendale – Ei,

ära usu,

ära kuula,

ära mine,

ära tee,

ära ole -

sõnad ei ole tõde.

Sõnu kuuldes

ei ole usku,

et need peavad -

ma ei saa

enese elu

ega teisi

ette ära kontrollida,

sest alles tulevik

toob kohale selguse,

kuid siis on juba hilja -

olen juba kogenud.

Kuid selleks,

et leida koht,

kuhu kuulun,

ikka ja jälle,

teele läksin

ja uuel käänakul

sõnu uskusin -

nii väga uskuda tahtsin

ja sellepärast lootsin,

et nüüd on kõik õige.

Ees ootav ei olnud üllatus,

vaid oma otsuse kinnitus -

inimene valetab -

tema sõnad ei pidanud.

Valele otsa vaadates,

tundeid endas kogedes -

Maailm taaskord kukkus katki.

Valetamine tegi

vahe vahele,

tõmbusin eemale,

turvatunnet ei olnud,

sest miski ei pidanud -

kindlust ei olnud,

mind vastu ei võetud,

minu eest ei seistud

mind ei hoitud,

mina vajalik ei olnud

minus väärtust ei olnud,

järelikult -

mind vaja ei olnud.

Seal, kus valetati,

see, kes valetas

minu jaoks oli vale.

Inimesi valelt tabades,

ennast pettununa tundsin -

olin petetud -

avalikult ja tahtega.

KES ma olen petetult?

Olen OHVER.

See salajane muster

peitus tõdemuses -

Sõnad – Uskumine

Vale kogemine – Valetav inimene.

Ise ennast ohvriks märkisin

ja seega ohver olingi.

Ajahetk,

mil sõnad lausuti

seljataha jäi.

Ajahetk,

mil sõnad olid tõesed,

seljataha jäi.

Kuid, mina vajasin,

et need oleksid igavesed,

siis saaksin olla kindel,

et see, mis oli,

kestab lõppematult edasi,

et see,

mis ära oli

ja mille kaotasin,

selle saaksin tagasi.

Olin tunnet vältinud,

selle enesesse ära peitnud,

peale katte ehitanud -

Sõnad On Valed -

Inimesed Valetavad -

läksin teele,

ära ja eemale,

valedest sõnadest,

valetavatest inimestest.

Läksin ära ja eemale,

sest nendega ühes

mina ei olnud hoitud,

olin hüljatud,

sest mind ei hoitud -

turvalisi käsi

minu ümber ei olnud -

seega, minu jaoks kohta

olemas ei olnud.

Võetakse ja jäetakse,

lubatakse ja petetakse -

ma ei kohanenud

Maailmaga,

mis muutunud -

tunne oli olnud suurem,

kui mina ise.

Läbi oma enese elu

olen olnud, kui sõjas,

vaenlaste vastu astumas,

ise ennast kaitsmas

ja valedega võitlemas -

igal pool kogesin

ja täiesti tõeselt nägin -

mina valesid kogesin

ja valetavaid inimesi nägin.

Pidin vastupidist

tundma ja tegema -

ei tohtinud tunda seda,

mida tegelikult tundsin -

ma ei osanud ära tunda seda,

mida olin eneses tundnud.

Nõudes lahendust

ja enese kontrollimist,

seal, kus olen,

ise ennast hülgaksin,

üle sõidaksin

ja taaskord

pikalt saadaksin.

Luban enesel olla

see haavatud laps

ja ennast tundes tunda -

tervendan hellusega,

ravin mõistmisega,

käe ulatan toetusega,

hoian ja olemas olen,

ise ennast vastu võtan -

seejärel kasvan

ja teise vaatenurga leian.

Minu enese õigus

on määrata enese elu üle -

mul oli õigus

kaitsta ise ennast

ka iseenda tunnete eest.

Minu tähendus sõnadele ja lausuja tähendus neile olid erinevad.

Minu valikute ja otsuste tagajärjed on minu enese vastutus.

Marianne

07.04.2022.a