Kuidas peopesale võtta
ja last kaitstuna hoida,
kuid avatud tiivad
on ta juba Maailma viinud?
Kuidas saaksingi last
elu elamise eest kaitsta
ja tema enese eest hoida,
kui enese Hinge valust
ei osata lahti lasta?
Suureks kasvanud laps
üldsegi ei tähenda
alati suurena olemist,
täiskasvanuna elamist,
sest vahel see sama suur,
ise enda sisse astub
ja seal väikese lapsena
on õnnetu ja abitu.
On selle väikese lapse valu
temast enesest suurem -
see on täiskasvamise tee,
kuhu enne ei jõua kohale,
kui enese lõpetamata lood
ükskord lahenduse leiavad.
Valud on risti tee peal ees,
nad olematuse sisse ei kao,
vaid nende vastu puutudes
kasvavad varjudest tunneteks.
Avanenud tunded on võimsad,
nende sisse ei julgeta astuda
ega ise suudeta vohamist taltsutada,
otsitakse ja vajatakse
väliseid lahendusi,
mis tasalülitades
enese hirmu,
enese sees,
vaiki vaigistaksid.
Tunnete vaikuses
kasvab ahastus -
ise eneselt
on enese poolt
tunded keelatud
ja elamise jõud ära röövitud.
Suure sisemuses
väikene laps nutab,
see kõlab kui appihüüd -
„Mina ei saa! Mina ei saa!”
Laps ise ennast
takistab astumast,
sest enese sees
ei ole mitte kedagi teist,
kes käes ulataks
ja ühes edasi kõnniks.
Enese sisse varjupugenuna
väljas ei ole seda suurt,
kes seisaks ja
tugev oleks.
Lugu on pooleli -
käest lahti lasknud laps
võib ka suurena olles
olla hirmu tundev laps,
kel tuleb ikkagi ise,
hirmude ja valude seast,
oma enese tee
üles ja välja leida.
Marianne
31.05.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar