Nii väga tahaksin
suuta ja osata
nii olemas olla,
et võiksin ja saaksin
iseennast alati hoida.
Hoida ära enese valu,
üksinduse nukrus,
kahju olemise pisarad,
mõttetuse hallus,
porised tunded.
Ometi nad tulevad -
need minu tunded.
Ei, need ei tule kaugelt
ega kusagilt väljastpoolt -
need lihtsalt ärkavad
vaikuses seest,
sest minus olemas on.
Tunnetega ühes
olen üksi ja kurb,
olen vihane ja põlen,
on tumedad värvid,
väljapääsmatud hetked,
mil pole enam jõudu,
et edasi minna.
Teed ei näe,
paigast ei pääse -
valu tegevad kordused,
katkiste kildudena
haiget tegemas -
on soovid ja unistused
enese sammude all
põrandale purunenud.
Kaitsen iseennast,
mina kaitsen
ise ennast -
vastu hakkan,
vastu võitlen,
vastu astun
enese eest
ja enese nimel.
Otsin teed ja võimalusi,
vajan rahu ja vaikust,
tüünet pinda,
vaikselt voolavat vett,
leebe meele puudutust,
kuid minu enese sammud
tõstavad tormi
ja maru jätkavad.
Ei taha ära peita
enese sisse seda,
mis seal on -
varjata ise ennast -
mind iseendana.
Kuid ma ei tule toime,
ega saa hakkama sellega,
et kui ma olemas olen,
siis mina ei peegeldu -
olles virtuaalses
ja värvilises Maailmas
mina iseendale vastu
ei peegeldu.
Ometi näen iseenda samme,
näen seda, mida olen teinud,
kus käinud ja olnud -
nii nagu loomise hetkes
üksinda olles,
nii olen loonuna
üksinda jäänud.
Reaalsus on valus -
see, mis on seal,
helendavate ekraanide sees,
seda ei ole päris elus sees.
Erinevad Maailmad
nupust lülitan välja -
oli, kuid enam ei ole.
Kuigi ei näe
ega sisse vaata,
on olemas teadmine,
et kusagil jätkub
ja kogu-aeg olemas on.
Kuid see pole see,
mis puudutaks päriselt,
silmast silma
ei saa vaadata -
hinged hinge
ei puuduta.
Saatjaks jääb tühjus -
on, kuid ei ole -
ei ole, kuid on.
On olemas
eraldi olles
erinevates Maailmades,
mis kokku
ja üheks ei saa.
Ühes olemata
on ühe terviku osad -
enese elu
erinevad hetked.
Ilma reaalsete ühendusteta
moodustavad katkise pildi
ja nii ma tunnengi
eneses segadust
ja enese katkisena olemist.
Marianne
01.12.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar