Parandan ära, hoian koos ja alles. Teen teisiti, et ei läheks katki. Parandan ära, sest suudan ja oskan. Ennast tõestades parandan katkiste inimeste katkised Maailmad ära, sest mina olen teistest tublim ja seega õnnestun. Mina pean parandama, sest olen kunagi nii otsustanud.
Olin otsustanud ära, et enam ei lase Maailmadel katki kukkuda, sest suudan, oskan ja saan katkised ajad tervena alles hoida. Miks pidin? Miks tahtsin? Miks tahtsin olla enesest suurem ja kõigist tugevam, et hoida koos ja näiliselt tervena seda, mis ei püsinud, sest seda enam olemas ei olnud. On aegade killud erinevatest aegadest ja lugudest. Need kõik ei ole minu omad. Neid kõiki ei ole enam olemas. Inimeste sees elavad mälestused olnust, soovidest, unistustest, igatsustest, valudest, vajadustest.
On inimesed. On katkised inimesed, kes katki purunenutena soovivad omada näilist ja ilusat illusiooni – näha ühte imeliselt säravat Maailma, mis püsib, sest on terve. Maailm, mis oleks olemas, mis siis, et see ei ole enese oma. On unistustes soov, et selle Maailma sees oleks olemas see, mida enestel ei ole. Olemas olles, oleks olemas midagi tervet eneste katkise aja sees.
Sellise Maailma nägemine on kibe, valus ja magus – see osatab ja parandab aegade haavu. See on Maailm, millest ühteaegu saab ja ei saa osa olla. See on võimalus enese mälestused alles hoida. See on võimalus enese unistused mälestuste sees elavatena alles hoida ...
Peopesalt lähevad lendu,
kui võilille ebemed,
ära olnud aegade lood.
Õrnalt puhudes
tuulehooga ühes
õhku tõusevad
ja ära olnud ajas
omale koha leiavad ...
Marianne
28.12.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar