Sõnad

 

Kasutame sõnu, kirjutame need üles või ütleme välja, mõtlemata, mida need tegelikult tähendavad või üldse mõistmata, mis on nende tähendus. Sõnadest saavad pildid, millede sisust ei saada aru, sest vaatame pealispinda – tähti, mis haakuvad kokku. Me ei näe teed, mis algab sõnast. Me ei näe teed, mis algab igast sõnast.

Sõnadega kaasnevad lood. Jah, sõnad ühte ja kokkupanduna on kõnelev lugu, kuid igal sõnal on olemas ka päris oma lugu ja see jääb varju, kui kasutada sõnu ühes, vaatamata neid eraldi või nende sisse. Sõnadest kuhjunud pealispinna värvime ja lööme vahutama, kui kõlavad tühjad fraasid ja pelgalt löövad väljendid. Vahel piisaks vaikusest või ainult ühest-paarist sõnast, kuid meie ise vajame üsna palju sõnu, et anda enesest edasi või kuulda enese sees seda, mida soovime.

Kuid, kui tegelikult ei soovigi edasi anda, vaid täidame aega, seda tühimikku, mis oleks iseenda mõtetest ja tegudest vaba. Seda aega, mis tundub üle ja liigne olevat, sest see on olemas ja seega tuleb see kuidagi ära veeta. Nii saab sõnadest mulisev ajaviide, trükitud mustus, mis nuppu vajutades kaob ega jäta sügavat jälge, sest ei puuduta nii, et tunneksime soovi avaneda ja teele astudes ja ennast kogedes, vastuseid otsida.

Need, sõnade pulbitsevad voolud, küll puudutavad, kuid peamiselt meie pealispinda. Reageerime laisalt diivaninurgast: meeldib - ei meeldi, põnev - igav, tahame vaadata st osa saada - ei taha vaadata, kuid need ei aita meid püsti ega tegudele. Sõnadega loodud pildid uinutavad ja rammestavad, kasvatavad tühjust, mille täidame nimetut igatsedes toidu või jookide või suitsuga. Süües ja juues liigutame oma keha, sest see on füüsiline tegevus, kuid see ei vii meid ekraani eest ära ja kulutades näiliselt energiat, kasvatame ise enesete sees energiat.

Tühjust täites proovime kustutada nälga, millegi järele. Sõnade saatel ärkavad meis soovid teha mõnu, anda enesele meelehead – lohutada, premeerida, toetada, rahustada jne, sest oleme passiivsed pealtvaatajad – teised, sõnade taga ja liikuvate piltide sees, elavad kui elusalt. Me ei jaksa tõusta, et kiskuda ennast lahti ja päriselt minna. Õhtul teleka ees oleme kui õhtusesse bensiinijaama tankuri külge unustatud auto. Kütust on, vajadusel voolab seda lisaks ja tee on seal samas – kõik on olemas, kõik on valmis, kuid auto ei lähe ega sõida, sest seda juhti, kes otsustaks, ei ole.

Õhtul teleri ees ei ole vaja tõsiselt ega päriselt otsustada, mida ega kuidas, sest kõik on olemas. Pealispinnal reageerime, elame kaasa, läbi ja üle – me läheme kaasa ja oleme, kuid ühes olles tegelikult ise olemata ja tegemata. Võtame vastu ja jagame impulsse ja maandame iseennast toiduga. On nii raske võtta endast lahti ja ise astuda, et minna ise kogema. Telekat vaadates ja süües, me kogeme ka kõige õudsemaid asju mõnusalt ja pehmelt, sest mitte miski ei puuduta ega saa meid kätte, päriselt.

Teler on ohutu, sest ta ei reageeri meile vastu ja selle saab väljalülitada. Reaalne Maailm on reaalne elu, seal on märg või kuiv, külm või soe ja need teised, kes puudutavad või keda puudutada. Seal tuleb päriselt otsustada, päriselt valida ja päriselt astuda ning kõigel meie poolt tehtaval või tegemata jäetul on päriselt tagajärjed, millega oleme ühel hetkel koos ja vastamisi. Meie enese sammud toovad meile enesele kogemusi – elame elusana, märgime ja mõistame tähendusi, kogeme ja kogume mälestusi, mis on iseenda poolt valituna, astutuna, tehtuna, eneses läbi kogetud.

Kui läheme ja teeme, siis loome ja realiseerime energia - voolame. Kui istume ja oleme, siis reageerides loome, kuid ei realiseeri, sest ei voola – tahaksime päriselt endast anda, päriselt endale saada selleks, et kasvanud energiat ära kasutada, kuid võtame toidu või joogi ja liigutades suud neelame selle alla – toidu raskus hoiab meid paigal ja uinutab, sest energia segadus on ankur, millega meie ise hoiame iseennast paigal.

Oleme toas, sest seal väljas, reaalses Maailmas, on oht, et meis ärkavad tunded, mida me ei taha kogeda ja seega me ei oota ega taha seda Maailma väljaspool iseennast. Seal võib tulla keegi, kes meid ennast vajutab kui pulti ja taas järgnevad soovimatud tunded – meie ei kontrolli enam enese sisse- ega väljalülitusi.

Seega, meie ise valime endale oma tundeid, kui kasutame erinevate pultide erinevaid nuppe. Teleka ees reageerime tunnetega, äratame ja kasvatame neid, kuid meie ise ei loo seda tehes enamat ja sellest kasvab frustratsioon – meil ei ole väljundit ega tulemust. Me justkui olime ühes ja tegime läbi, kuid nupule vajutades kadus näiline Maailm ja meie sisse jäid erinevate energiatena tunded, kuid me ei tea nende nimesid. Meie sees on segadus ja me ei tea, kuidas iseennast neist lahutada või tundeid lahustada. On väsimus ja raskus, minnakse magama ja tõustakse hommikul rahulolematuna. Mäletamata eilseid lugusid ei mõisteta, mis iseendaga lahti on. Sisemuses närib ja suur tahtmine on kõigele, ettejäävale ja vastu puutuvale, nähvata – „Ärge puutuge mind!” Meie sees on vajadus olev ära lammutada, et leida iseennast enese poolt loodu seest üles ...

Marianne

07.12.2020.a