Avatud peod

 

Kui olen olnud ja olen teinud,

siis lippan ära olnu järellainetes,

püüan veel olla ja saada osa,

katsun alles ja enesele hoida,

et enese sees võiksin tunda

just neid samu tundeid,

mis olid minu sees olemas,

kui lugu läks lendu,

kui avasin oma peod

ja terve suur Maailm

avanes minu ees valla.

Kui veel ei olnud maad

jalge all tunda,

tiivad kandsid

ja hea oli olla -

kõik oli imeline,

sest selles kohas mitte miski

ei olnud korduv ega tavaline -

see oli astumise hetk.

See, mis tuli pärast,

see, mis oli pärast,

see tuli ja oli pärast seda.

Kohale saabunud hetkes

oli teadmine -

juba oli ära,

juba sai mööda,

sest oli olnud

ja oli läinud ära -

minu samm sai tehtud ära.

Tahaksin möödunut kinni püüda,

et seda enese jaoks alles hoida -

vajan olnu kordust,

et enese sees

iseennast taas tunda.

Teiste poolt antavad laigid

ja sõnadega kommentaarid

elavana aitavad hoida -

veel ei ole läbi,

veel ei ole möödas

ega uks minu järgi sulgunud

ja mina – ära olnuna -

järgnevate laviini alla mattunud.

Veel on olevana alles

ja kestab minu olemise aeg -

mina ise olen

teistele ja iseendale

nähtavana olemas -

minu lugu kestab veel.

Ja nii ma püüan

olla olnu sees kohal,

ajas ennast tagasi nihutada

ja sisse mahutada,

et olnut elus hoides

hetke kestmist pikendada

ja iseenda sees

oma astumise hetke

taas ehedana kogeda.

Marianne

12.12.2020.a