Inimesena kasvamise jaoks ei saa inimene endale seda, mida tahab ja senikauaks, kuni ise on valmis vabaks andma, vaid saab enese jaoks täpselt selle, mida vajab sellel hetkel, kui vajab ja senikaua, kuni tõeliselt vajab. Inimene, inimesena, ei taha enesele tunnistada vajalikkust ega ajalisust ega viisi – KUIDAS - sest tahab teisiti, palju kauem või hoopis vältida. Tahab nii nagu tema tahab, omadel tingimustel, valusaid ja puudutavaid teemasid ning tundeid äratamata.
Kuid inimene ei pääse peitu ega käest ära, sest õppetunnid tulevad ja on kohal tema tahtest hoolimata. Inimesed astuvad inimeste ellu sisse ja sealt välja, on ja lähevad, seni ja siis, kui on aeg olla või ära minna. Inimene ise ei suuda ega saa takistada nende tulemist ega hoida neid kinni, et peatada ära minemist. Inimene ei ole veel meister, vaid on iseenda aja õpilane. Kuni käimasolev tund on alles pooleli, tuleb olla ja õppida, kui eksam saab tehtud, siis on käes aeg olla seal, kus on järgmine.
Armastada saab mitmel moel – üks on Inimese armastus ja teine inimese armastus. On Inimest tema teekonnal toetav armastus ja on inimesega ühes olemise armastus ehk enese vajadusest tulenev vajadus – erinevad ajad ja erinevad teed. On põgusad kohtumised, loetud ajaga peatused ja ühised teekonnad. Ollakse, kui on aeg koos olla, kuid ei olda, kui aeg koos olla oli ära. Ometi on tahe enese jaoks alal ja alles hoida, sest enese sees on katkised vajadused. Hoolimata ühesolemise valust ja teravatest nurkadest, on pingutus alles hoida seda, mis teeb enesele haiget, sest sellel, millel ei ole aeg edasi kesta, seda ei saa enese tingimustel enese jaoks alles hoida, sest selle aeg on juba läbi saanud.
Armastuse tähendust mõistmata, armastust vajades, on kõigest hoolimata püüd hoida koos erinevad teed ja ajad – enese arvelt, enesele liiga tehes. On aeg tunnistada ausalt ise endale – „Minul oli, kuid enam ei ole, sest ei ole seda, mida ei ole. Minul on see, mis on olemas.” Kõigel ja kõigil on olemas oma aeg tulla, olla ja minna. Kõigel ja kõigil on aeg ära olla oma aeg teiste ja enese eludes. Tullakse ja ollakse, sest kunagi oli, kuid ei jääda, vaid minnakse, sest selles ajas enam ei olda.
Enese sees on kinnihoitud aeg kinni – ei ole hingatud sügavale sisse ega sügavalt välja. Ollakse kinni hoidnud, et mitte lahti lasta ega tunda eneses puudutust – ei ole. Jonnitakse solvumisest, kui ennast üksijäetuna ja ohvrina tuntakse ning kõiki ja ka iseenast trotsides öeldakse - MINA ISE - või jonnitakse solvumisest ja iseennast ohvrina tundes kaeveldakse - mina ise PEAN, sest mitte keegi teine ei tee ära. Ei taheta oma õppetundi vastuvõtta, sest see ei tule ega lähe ära enese tingimustel – ilma soovimatuid tundeid tundmata. On tahtmine alles hoida ja tahtmine pooleli olevaid vältida või enese elust välja lükata.
Inimese õppetund on parim võimalik selle jaoks, et inimene ise parimal võimalikul moel oma õppetunni selgeks õpiks. Kui kaua, kui valusalt ja mil moel – see sõltub inimesest endast, kas ta protestib ja jonnib, tahab teisiti või ei taha üldse, kuidas on ta valmis läbi kõndima ja vabaks lubama – ise ennast vabaks lubama – märksõnadeks on vabadus ja mõistmine, et on, kui on aeg olla ja ei ole, sest ei ole.
Marianne
26.12.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar