Ära päästja lõhub ise ennast, vihkab iseennast ja kaotab iseenda, sest veel enne kui tema saab millelegi muule aega, tuleb tal keegi ära päästa ja alles siis on olemas enesele aeg ning käes kord enese hoidmisele.
Minu sees olid tundesegadus. Astusin, sest nägin võimalusi. Olin rahulik ja õnnelik – mina olin loonud iseennast iseendast väljaspoole. Kuid peale sammu tegemist ei jäänud rahu kestma. Olin tunnetetormis iseenda tunnete käes ja sees – olin vihane, kade, kurb, õnnetu, üksik, ohver, süüdlane ja kindlasti veel ühte koma teist.
Kordasin sama mustrit ja tegin seda üha uuesti. Lahenduseks proovisin iseennast ära rääkida, veenda, lohutada, paremana näidata, eemale hoida, ükskõikseks teha – seda kõike selle jaoks, et iseenda vaatenurka vahetada ja lõpetada iseendas toimuv. See ei õnnestunud, sest tegelikult oli minus vajadus, et hoopis väljaspool mind sünniks käimas olevat lugu muutev muutus. Selle jaoks, et proovida, kas nüüd on lõpuks ometi, midagi teisiti – mina astusin ja lugu kordus. Valusalt pihta lööv reha oli sammu tegemise ajal endiselt, minu jaoks sobivalt, jalge ees ootamas.
Aktiivsest reageerimisest välja astudes ja enesekaitset lõpetades, otsisin vastuseid küsimustele – Mida mina pidin suutma lahendada? Mille pidin enese jaoks saama st uskusin end saavat vastu, kui olin oma sammud teinud? Mis oli see, millisena mina pidin saama võimaluse olla, kui olin iseenda ära päästmise jaoks Maailma ja seal elavad inimesed ära päästnud?
Minu sees oli kaks vastandlikku ülesannet – mine ja müü iseennast, proovi teha kõike, mis võimalik, et saavutada vajaminev. Teisal oli vajadus iseennast iseenda tahtmisega kaasneva eest kaitsta. Minu enese poolt astutud sammud seadsid mind kaitsetusse olukorda. Sundisin ise ennast tegema üha uuesti neid samme, millest ei olnud tegelikult lootagi, et saan vastu seda, mida enesele vajasin. Mina ju võisin ja sain iseennast nö müüa, kuid valides teha seda kohtades, kus soovitud tulemust ei jagata ega tasu ei maksta – olin juba ette ebaõnnestumisele määratud. Sundisin iseennast minema, et hoolimata kõigest saavutada võit ja just sellepärast kaitsesin iseennast iseenda eest, et vältida vältimatu ebaõnnestumisega kaasneva kogemist – iseenda kaotusele järgnevaid iseenese sees elavaid tundeid.
Marianne
02.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar