Kõige enam müüvad katkiste inimeste lood - Alkeemia variant

 

59-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/koige-enam-muuvad-katkiste-inimeste-lood?id=92108185

Kõige enim müüdud artikkel Maailmas on katkise inimese lugu. Värviliste ajalehtede ja ajakirjade kaasi täidavad katki olnud või olevate lood – ühed on edukalt ennast ära parandanud, kuid teised põhja välja vajunud. Loed, kuulad ja näed seda suurt Maailma – Maailm on katki, sest inimesed selle sees on katki. Maailma parandatakse ja inimesed püüavad eneste oskuste ja teiste abiga iseennast ära parandada. Ollakse ühes meeles, et rohkem on vaja tuge, tähelepanu õigesse kohta ja ressursse, sest abivajajaid ja tugeotsijaid on üha enam. Õnnestumiste lugusid on ajakirjade kaantevahed täis, kuid õnnelikke lõppe on vähem inimeste igapäevaeludes. Lahendatakse lugude pealispindu. Otsitakse lahendust sellele Mis On, mitte seda Miks On.

Katkiste inimeste lugude taga on tunded. Tunne, see on lihtne sõna, kuid kõige keerulisem Maa ja Ilm. Tunded on kohal kõikjal ja just neist saavad alguse väikeste inimeste sisse sulgunud ja suuri inimesi saatvad valusad mustrid. Inimese kasvamise aja alguses ei ole veel ja alati oskust tunda. Inimene tunneb, kuid tema ei oska öelda mida, sest tal ei ole sõna, mille tähendus annaks selgitava ja tunnet lahustava vastuse. Inimene otsib enesega toimuvale lahendust, ta leiab selle oma eale ja võimalustele vastava.

Kui väike inimene näitab oma tunde välja, siis ta palub abi. Kuid inimese poolt väljaelatud ja välja näidatud tunne saab vastureageeringu. Kogedes neid vastuseid inimene õpib – tema jaoks ega temal ei ole alati aega, kohta ega õigust oma tundeid tundma õppida. Kõigil on Maailma sees kiire. Igaüks elab oma elu omaenese oskuste, võimete ja ressursside toel. Kõigi aeg tundub otsa saavat just sel hetkel, kui tunde tundmine toimub, sest kohe tuleb, ootab või tahetakse midagi muud. Saabuvast võib ilma jääda, kui olevik ei kao ega lõppe. Kellel on päriselt aega oodata ja kohal olla, ilma vastu tundmata ajal, mil inimene tunneb?

Tunnet tundev inimene saab vastuse - „Lõpeta ära! Vaheta oma tunne ära! Mis Sinul viga on? Sul on ju see või teine! Sina ise olid seda ja teist! Vaata, mida Sina tegid! Vaata, milline Sina oled!” Tunnet tundes saab inimene enese pihta hinnangu. Kaotaja ja võitja mängust võtab ta endaga kaasa teadmise, et võitnud inimese tunne on tähtsam – võitja tunded on õiged ja ilusamad, kui kaotaja valu. Väike inimene vajab, et sel hetkel, kui temas valla pääsenud tunne on veel nimetu ja tähenduseta, ollakse väljaspool teda tema jaoks olemas. Inimene vajab teadmist, et tundena olles on ta hoitud ning tema jaoks on turvaline koht ja aeg olemas.

See on hirmutav hetk, kui tunne on olemas, kuid inimene peab suutma olla nii nagu ei oleks seda olemas. Inimene õpib, kuidas varjata, ülekirjutada või ära "kustutada" enese tunne. Inimene kasvab ja kasutab sama lahendust - varjab, kustutab, teisendab, kuid see ei kaota ära iseenda loo algust – oma tunnet. Hetked korduvad, et aidata leida lahendus – tunded tõusevad ja inimene reageerib ja Maailm reageerib vastu. Ühe ja sama loo raames lahendatakse üheaegselt erinevaid lugusid – osapoolte endi lugusid. Igaüks teeb seda oma tundemätta otsast ja iseennast teiste vastu ja eest kaitstes.

Inimese tee, tagasi oma tunde juurde, on raske, sest inimene tegeleb enese kaitsmisega. Inimene ei julge olla avatud ja alasti. Ta ei usu, et tema jaoks on olemas aeg ja mõistmine. Inimene omab hinnangut tundena olemisele ja ta mäletab, et teise inimese tunne, see, mis on tähtsam ja õigem, on eespool tema aega. Teiste vastureageering, temas olevale tundele, suudab inimest nii valusalt puudutada, et tema ise ja tema Maailm kukuvad katki. Iseennast kaitstes annab inimene lahendust otsides vastuseid, Mis On pealispinnal toimuvat peatavad, kuid ei seda, Miks temas lugu olemas On.

Inimene on võtnud oma ühe tunde, selle, mis on valus ja teeks välja näidates enesele haiget, ning on vahetanud selle teise tunde vastu välja. Inimene on võtnud endale tundenäo, mis aitab teda, sest seda õnnestub tal nähtavalt tunda. Nähtava tunde sisemine sõnum on - „Minul on halb iseenda sees! Minul on halb oma elu ise elada! Palun aita mind!” Kuid, mida teeme meie? Meie tahame ära ja eemale, et lõpetada teise pärast iseenda tunnete kogemine.

Miks too teine otse ei ütle? Miks ta ei räägi nii nagu temas on? Miks ta ei ütle välja seda, mida ta päriselt endas tunneb? Inimene ei tee seda, sest ta ei usalda Maailma iseendast väljaspool. Ta on õppinud selgeks, et temal ei lubata tunda seda, mida tema tunneb, siis kui tema päriselt tunneb. Kuidas ei lubata, kui ta ju näitab välja, et ta tunneb? Kui inimene tuleb ja avab iseennast, siis on ta haavatav, kuid on võimalus, et see valu käib teise inimese pihta või võtab ära tolle aega ja jõudu, et kohal püsida. Ja siis, selles kohas, tulevad vastused, kui osatamised - „Aga Sina ise ... ! Aga on ju olnud ... ! Aga, miks Sina ise oled teinud, olnud! Aga, miks Sina ise ei tee midagi! Mis Sinul VIGA on?”

Nende lausete sõnum on - „Sinul ei ole õigust tunda seda, mida Sa tunned. Sinul ei ole põhjust ennast niimoodi tunda. Praegu ei ole sobiv koht ega aeg tunda.” Selline vastus tuleb, kui osasaaja ei taha või ei ole tal aega teise tunnet näha ega kogeda. Ja tunnet tundev inimene sulgub, sest ei ole see koht ega aeg, kus ta saaks päriselt tunda. Inimene tunneb, et temas ja temal on tunne, millega tema ise ei oska mitte midagi peale hakata. Ta ei tea, kus ja kuidas seda tunnet turvaliselt tunda. Tunda nii, et tema oleks hoitud sel ajal, kui ta on tundena tundes.

Inimene võtab enesele need teised, oma pealmised tunded appi ja tunneb neid – väljendab iseennast keeles, mida oskab rääkida. Kuid see on pealispind, teistega ühes olemise ajal õpitud näitemäng. Ja siis me küsime, kust tulevad need katkised inimesed. Miks inimene on kiusaja või inimene joob või inimene suitsetab või inimene peksab või inimene süstib või inimene lõigub ennast või inimene hüppab alla? Meie ise õpetasime ja meie ise õppisime – vaheta oma tunde tundmine teise tegevuse vastu välja.

Tunnet tundev inimene on kui veaga inimene, sest inimene õpib selgeks, et elus on tunded, mille tundmine on viga ja teevad teda valeks ja vigaseks. Enesele hoitud tunded, läbi tundmata tunded, vigastavad inimest seest poolt ja need haavad ei parane seni, kuni tundekillud on inimese sees. Enese sisse ära peidetud tunne teeb haiget. Selle peale on laotud teised tunded – need, mida suudetakse-osatakse-julgetakse välja näidata selleks, et püüda ise ennast aidata – elada oma elu edasi. Selleks, et ise ennast aidata, ongi vaja seda abi, mis aitab unustada-kustutada-ülekirjutada, et kusagil kaugel on algus ja seal oli võimalus ennast aidata, kui oleks olnud olemas võimalus TUNDA oma TUNNET turvaliselt, sest see oli ja on lubatud ning õige.

Tunne on alles täpselt nii kaua, kuni ta ON inimese sees. Mitte kellegi teise sõnad - „ÄRA TUNNE!” ei saa lõpetada tunde olemas olemist. Inimene ise otsustab, millal saab ta oma tunde varjust välja astuda. Ta teeb seda siis, kui selle tunde tundmine on tema jaoks päriselt läbi.

Marianne 

27.12.2020.a