neljapäev, 18. juuni 2020

Vaikuses vaikusega torisemine






see oli üks hetk, kus oligi täpselt nii, kuid ma ei tõlkinud seda lugu, sest aeg vahetas külge. Lisasin kord siit mõned read teisele loole. Täna asetan selle loo riiulireale – need olid ja on minu mõtted ja tunded ajas.


Teie siin olete minu esimesed nö kodusoomlased. Alustasin puhtalt lehelt ja ilma eelarvamusteta, sest minu arust pole vahet, kust inimene pärit on, kellena ta töötab või kellega suguluses on. Oluline on see milline tema ise, elusast peast kohtudes, inimesena on.

Sauvost ja sauvolaisi on iseloomustatud väga erineval moel ning seda tehes on iga üks lähtunud oma mätta otsast. Tänaseks olen natuke teie hulgas ringikõndinud ja väheke näinud ning kogenud. Olen kujundanud ise oma arvamust – iga inimene on Inimene, kuid sageli ei paista sees Suur I inimese hirmude ja valude tagant välja – kaitsed on ees. Need ei ole teiste vastu, vaid loodud takistamaks inimest ennast kogemast soovimatut – vältida astumast sinna või tegemast seda, kus ta haiget võib saada.

Kõnnin oma teel ja näen seda, mida võib ja saab teha. Teha ära, sest see on võimalik. Ma ei taha teha ainult endale, vaid meile, sest meie oleme seotud. Vanadest asjadest lastakse lahti, sest seisev energia läheb kopitama. Võib olla on tõesti nii, et vahel liigub tigu kiiremini, kui sauvolane eneses selgusele jõuab, võib olla mitte, kuid täna ma seda ei tea.

Minu õppetund on vaikuses oma tee leidmine, sest kui minu samm ei leia Maailmas vastust häälena, vaid on vaikne vaikus, siis minu Mina tahab äratada ja liigutada, et näha ja kogeda nähtavat reaktsiooni – kartsin hääletut vaikust, sest selles ma ei osanud näha iseennast - sel hetkel oli minu peegeldus mulle katsumus.

Täna olen endiselt seda meelt, et inimeste lood on olulised. Iga päev lahkuvad inimesed statistiliste numbritena meie kõrvalt. Hirmud lukustavad veel elavad eraldatusesse. Tasaselt on harjumuseks saamas elavatega distantsi hoidmine. Iga inimese lugu saab aina olulisema tähenduse, sest ükskõik kellel meist võib täna olla viimane päev siin selles ajas. Mis jääb alles – inimese enese poolt antud enese lugu on kingitus jääjatele.

Olen õppinud lahti laskma ja ei arva enam, et olen Suure Maailma naba. Kui mina minuna ei vii neid mõtteid edasi, ega aita elule teostada, siis jätkan mina ikkagi kõndi oma teel – keegi teine võib võtta ja edasi viia.

Aitäh neile, kes on oma aega ja lugusid minuga jaganud – see on olnud suur kingitus. Ei ole mõtet vaikides oodata ja kõrvalt vaadata seda, mida teised teevad või tegemata jätavad, et oodata ära tulemus, et siis vaadata ja veel oodata. Mitte keegi ei saa teha ära teiste eest ning minul üksi ei ole nii suurt jõudu, et liigutada inimeste vaikust. Vaikus võib ja saab vaikida, minu lood sünnivad endiselt edasi, sest mina tahan kogeda reaalselt seda, mis juhtub kui .. astudes on võimalik muuta ja muutuda – oodates ei ulatu me soovituni.


Marianne

18.06.2020.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar